Ülle Madise: põhiseadusega ei mängita

Kui põhiseaduse autorid oleksid tahtnud reserveerida hääleõiguse kohalikel valimistel vaid Eesti kodanikele, siis oleks see selgelt kirja pandud. Eesti peab tegutsema lähtuvalt oma rahvuslikest huvidest ja kui lõpuks peab otsuse langetama riigikohus, ei ole selleski midagi erakordset, see on riigielu normaalne käik, kirjutab Ülle Madise.
Parimate lahendusteni viib faktipõhine, loogiline ja kõiki argumente hõlmav mõttevahetus. Avalikku arutelu mittekodanikest püsielanikelt kohaliku hääleõiguse äravõtmise üle võib seega tervitada.
Õiguslik küsimus seisneb selles, kas põhiseadus lubab valimisseaduse muudatusega üle kolmekümne aasta olemas olnud hääleõiguse võtta. Paraku jäävad arvamusavaldustes sageli kõrvale olulised faktid või esitatakse neid moonutatult.
Alati tuleb silmas pidada, et jutt ei ole mitte kõikidest nn kolmandate riikide kodanikest, vaid neist, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. Selline elamisluba eeldab pikaajalist õiguskuulekat elamist Eestis ja seda, et inimene ei ole ohuks avalikule korrale ega julgeolekule. Jutt on õigusest hääletada linna- või vallavolikogu valimistel.
Kandideerida ega ametnikuna töötada mittekodanikud ei saa. Kriisiolukordades vajalikke otsuseid teevad üksnes Eesti kodanikud. Riigikaitseseaduse kohaselt on juhtimine riiklik, kohalik omavalitsus võib kriisi lahendamisel aidata, ent ei saa takistada, kõik tegematajätmised võtab riik vajadusel üle.
Presidendivalimisteks vajadusel moodustatav valimiskogu koosneb aga üksnes Eesti kodanikest – riigikogu liikmetest ja linnade ning valdade esindajatest. Kohaliku omavalitsuse esindajad valivad valimiskokku kohalikud volikogud ja volikogu liikmeks kolmandate riikide kodanikud olla ei saa.
Põhiseaduse tõlgendamisel on senini kehtinud kindlad reeglid. Lisaks põhiseaduse paragrahvi grammatilisele tõlgendamisele tuleb hinnata ka selle tähendust põhiseaduse kui tervikliku süsteemi seisukohalt ja uurida valitud lahenduse tekkelugu. Ühtki tõlgendamismeetodit ei saa kõrvale jätta.
Kui peetaks silmas, et linna- või vallavolikogu valimistel hääletamisega teostatakse riigivõimu, oleks hääleõigus kirjas põhiseaduse paragrahvis 56. Aga ei ole: "Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega."
Kui enne okupatsiooni käsitleti kohalikku omavalitsust riigivõimu osana, siis 1992. aastal kehtima hakanud põhiseaduses otsustati teadlikult teisiti. Kohalik omavalitsus on põhiseaduse järgi ette nähtud kohaliku elu korraldamiseks, sellega seoses kõneldakse ka horisontaalsest võimude lahususest, omavalitsuse autonoomiast jms.
Kui põhiseaduse autorid oleksid tahtnud reserveerida hääleõiguse kohalikel valimistel vaid Eesti kodanikele, siis oleks see paragrahvi 156 selgelt kirja pandud. Sarnaselt valimiseaga on kodakondsus valimisõiguse kriteeriumina põhiseaduse tasandi küsimus.
Paragrahvi 156 lõike 2 sõnastusega ("Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.") peeti silmas seda, et seadusega saab määrata, mida tähendab püsielanik.
Ajaloolise tõlgenduse leiame põhiseaduse assamblee ja VII riigikogu istungite stenogrammidest. Selles polnud mingit kahtlust, et kohalikel valimistel saavad hääletada kõik püsielanikud, sh ka need, kes ei ole Eesti kodanikud. Toonane justiitsminister Kaido Kama kinnitas korduvalt, et põhiseadus ei luba mittekodanikke hääleõiguseta jätta. Vaieldi selle üle, kas mittekodanikel peaks olema ka kandideerimisõigus. Õigesti jõuti järeldusele, et ei pea.
Püsielaniku või alalise elaniku mõistet ja selle staatuse kriteeriume on aja jooksul muudetud. Praegu peab pikaajalise elamisloa taotleja olema Eestis püsivalt elanud vähemalt viis aastat tähtajalise elamisloa alusel vahetult enne alalise elamisloa taotluse esitamist; tema elukohaandmed peavad olema kantud rahvastikuregistrisse; tal peab olema legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; tal peab olema ravikindlustus; tal peavad olema täidetud integratsiooninõuded, sealhulgas eesti keele oskus vähemal B1 tasemel.
Loomulikult eeldab pikaajalise elaniku elamisloa saamine õiguskuulekat käitumist. Eesti avalikule korrale või julgeolekule ohtu kujutavad alalised elanikud saab jätta pikaajalise elaniku elamisloata (ja seega kohalikust hääleõigusest ilma), riigist välja saata, tõsisemal juhul saadab kohus julgeoleku ohustajad vanglasse.
Euroopa Liidu liikmesriigid on mittekodanike hääleõiguse ja kandideerimisõiguse lahendanud erinevalt. Mitmel pool saavad mittekodanikud ka kandideerida, samuti leidub neid, kes ei luba mittekodanikel ei hääletada ega kandideerida, kuid lubavad topeltkodakondsust, sh agressorriikide kodanikele.
Eesti peab tegutsema lähtuvalt oma rahvuslikest huvidest ja kui lõpuks peab otsuse langetama riigikohus, ei ole selleski midagi erakordset. Riigielu normaalne käik.
Toimetaja: Kaupo Meiel