Narva sai riigilt korralduse vahetada välja viie punaarmeelase nimega tänavasildid. Muudatus pidi 1. septembrist jõustuma, aga augustis hääletas Narva volikogu punaarmeelaste tänavanimede muutmise vastu. Sellele vaatamata alustas linnavalitsus siltide vahetust ja tulemuseks võttis Narva volikogu linnapea Katri Raigi umbusaldusega ametipostilt maha.
Mis on nendest tänavasiltidest saanud? Kas vanad sildid on tagasi pandud või minnakse uutega edasi?

Ma arvan, et neid vanu enam tagasi ei panda. See augustine aktsioon oli suunatud eelkõige oma valijatele, näitamaks, et me ikkagi teeme midagi – me püüame hakata vastu riigile, kes püüab kangelaste nimesid tänavatelt ära võtta.

Mina ei näe mingit varianti, et see seltskond volikogus, kes tänavanimede muutmise vastu hääletas, hakkab mingisuguseid aktsioone tegema, et midagi tagasi pöörata – see ei ole ka seadusest tulenevalt võimalik.

Milline on meelsus Narvas? Paljud narvakad, nii eestlased kui ka venelased tulid tänavale Katri Raigile toetust avaldama. Kumb leer on ülekaalus?

Seda on raske öelda. Vaadake, tegelikult on Narva inimesed väga erineva meelsusega. Inimestel Narvast lääne pool on lihtne mõelda, et ahah, seal on mingid narvakad, kes on enamuses putinistid, venemeelsed või mis iganes.

Arvatakse, et umbes 30 protsenti on venemeelsed, 30 protsenti eestimeelsed ja 30 protsenti on sellised, kellel ei ole nendes küsimustes kindlat seisukohta, mis pärast Ukraina sõja algust veelgi teravamalt esile kerkisid.
Või tahavad nad teadlikult eemale hoida või näidata, et neid poliitika ei huvita.
Me ei tea tegelikult, mis toimub nende inimeste peades, kes ei ütle midagi.

Aga kas volikogu ei esinda seda läbilõiget? Kas seal on need putinistid ülekaalus? Tahtsid nad ju võimupöörde käigus isegi oma fraktsiooni Ühtseks Narvaks nimetada, mis on ilmne allusioon Ühtse Venemaaga. Ja volikogu enamus ju koosneb keskerakondlastest.

Ma oleksin ettevaatlik terminitega, kes on putinist ja kes vene- või eestimeelne. Inimesed tõlgendavad asju erinevalt ja mõistavad omamoodi. Näiteks võib inimene mitte toetada Putinit, aga mitte toetada ka tanki äraviimist, kuid samal ajal toetada eestikeelset haridust. Millise sildi me talle siis paneme?

Mis puudutab Narva volikogu, siis läinud valimised 2021. aastal näitasid, et Narvas on muutused võimalikud. Katri Raik saavutas Narva kohta väga võimsa mandaadi, kogudes neli ja pool tuhat häält, mis oli Narva oludes erakordne läbimurre.

Mis Katri Raigil ja tema meeskonnal nõrgaks kohaks jäi, oli see, et ta ei suutnud meeskonda koos hoida – tekkisid ülejooksmised ja ületõmbamised ja nii edasi. Jõudude vahekorrad kõikusid kogu aeg.

See, et Raik suutis nii kaua võimul püsida – pärast valimisi kaks aastat –, nagu ta isegi ütleb, on see saavutus, arvestades, kuidas ta pidi kogu aeg laveerima. See oli nagu köielkõnd, aga see oli hea saavutus esimese katse kohta.

Katri Raik on tunnistanud, et tajus, kuidas ta hakkas laveerima sinnapoole, kuhu ta varem eetiliselt ei pidanud võimalikuks ehk keskkond kujundab inimest.

Kas nüüd keskkond kujundab, aga Narva poliitiline kultuur on isesugune. Ja mitte ainult Narva, ka Kohtla-Järve poliitiline kultuur oli pikka aega teistsugune. Ma ei oska seda võrrelda näiteks Tallinnaga, kus on ka Keskerakond pikka aega võimul.

Laveerimine tähendab ju seda, et paljudel inimestel, kes võimu juurde saavad, on teistsugune arusaam võimu teostamise eesmärkidest. Olen tähele pannud, et see on arusaam, et kui mind on välja valitud, siis ma olengi äravalitu ja mul on õigus saada mingisuguseid hüvesid ja privileege.

Jagada ja valitseda?

Jah, ja siis hakkavad need väljavalitud juhi juurde tulema ja ütlema, et kuule, mina tahan saada seda selle eest, et ma sind toetan. Ja niimoodi tulevad paljud ning siis peab juht nad kuidagi maha rahustama, teades, kui õhkõrn on tasakaal volikogus. On väga lihtne kaotada võimu ja olla homme mingisuguse tühja asja pärast opositsioonis. Tulebki teha valikuid.

Toetus ei ole mitte ideoloogilistel alustel, vaid pigem hästi pragmaatiline – vorst vorsti vastu.

Inimesed võivad rääkida, et nad on suurtest aadetest läinud volikokku, aga ikkagi on arusaama, et kui ma olen lõpuks võimu juurde saanud, siis ma olen teistest parem – mul on rohkem õigusi ja privileege, pean saama rohkem hüvesid, sest toetan võimu oma häälega volikogus.

Kas narvakad hakkasid Katri Raiki armastama?

Mina ei oska seda öelda, aga vaadates, kuidas nad talle Raekoja platsil punaseid roose kinkisid, siis võib-olla võib seda ka armastuseks nimetada.

Aga jällegi ma ei üldistaks narvakaid – seal on nii vihkamist kui ka armastust, nii ükskõiksust kui ka selja keeramist, emotsiooni kui ka pragmaatikat. Ehk kõike inimlikku, mis meid igapäevaelus saadab.

Ma ei oska selle armastuse kohta öelda. Ma loodan, et nad väga ei armasta, sest kui rahvas hakkab juhti armastama, on see natuke ohtlik.

Muutub pimedaks?

Jah. Me teame oma kurvast ajaloost, kus räägiti rahva andunud armastusest oma juhtide vastu, aga tegelikult ei olnud need kõige paremad ajad.

Nüüd räägitakse üha kindlamas kõneviisis võimalusest, et Katri Raigi asemel tõuseb Narva linnapeaks Jaan Toots. Kas temal on omadused, mida narvakad ootavad ja mis omadused need võiksid olla?

Ega mina Jaan Tootsi omadusi eriti tea. Ma tean, et ta on kunagi Ida-Virumaal kandideerinud riigikogusse, veel Rahvaliidu nimekirjas, aga see on juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Minu meelest ta siis edukas ei olnud.

Võib-olla on Jaan Tootsi pluss see, et keegi ei tunne teda Narvas. Võib-olla on see miinus. Ma ei oska öelda, aga ma ei ole kindel, et ka tema Narvat väga tunneb. Ta on juba öelnud, et Narva on keeruline linn ja et ta on küll natukene kursis selle linnaga, aga mitte väga.

Aga mida peaks linnapeaks saav inimene tegema, et narvakate usaldust võita?

Ma arvan, et tal peaks olema selge arusaam, kuhu linn peaks liikuma ja ta peaks seda ka selgelt inimestele ütlema – mida me peame tegema, et meie elu paremaks läheks, kuhu me peame liikuma, millised on sellega kaasnevad tagasilöögid või negatiivsed mõjud?

Oli väga raske aru saada, kuhu Keskerakonna võim tahab linna viia. Kogu aeg oli pidev vastandumine riigiga, keskvalitsusega, kogu aeg oli sõnum, et näete, Tallinna valitsus tahab teile halba, raha siia ei anna, tahab suruda peale eesti keelt ja nii edasi. Aga meie kaitseme teid ja kui teie meid ei vali, siis ei ole kedagi, kes teid tulevikus kaitseks.

Ma arvan, et sellise retoorika aeg peaks läbi olema, kuigi nüüd on jälle räägitud, et oht selleks on, kuna jõud, kes on aastakümneid Narva linna valitsenud, on tagasi võimul. Miks peaks arvama, et nende valitsemismuster üleöö muutub...

Kui tank maha võeti, siis nõudsid narvakad, et midagi tuleb selle eest vastu saada. Kas see tolm, mis tanki mahavõtmisega üles keerutati, on nüüd maha langenud?

Mulle tundub, et see on juba nagu eilne päev, unustatud asi. Kui sa matad lähedase inimese, ega sa aasta hiljem ei mõtle sellele iga päev, sul on vaja oma eluga edasi minna, oma pere asju ajada, igapäevaelu elada ja tulevikku vaadata.

Ma usun, et paljud narvakad saavad aru, et kogu aeg minevikku vaatamine ei tee elu paremaks. On see tank seal või ei ole, ei mõjuta ju inimeste toimetulekut ega igapäevast elu.

Kui palju võib narvakate seas olla minevikuihalejaid, neid, kes leiavad, et Nõukogude Liidu aeg oli hea ja nõukogude sümbolid võiksid rahus olla ning nende poole peaks jätkuvalt kummardama?

Kindlasti on neid märkimisväärne hulk, aga ma ei julge protsenti öelda.

Olen mõelnud, mida Eesti riik oleks võinud teistpidi teha – mulle tundub, et Eesti on maha maganud ühe vene noorte põlvkonna. Need, kes õppisid koolides pärast taasiseseisvumisaega, üheksakümnendatel ja 2000-ndate aastate algupoolel.

Need noored jäid ripakile. Riigikord muutus, aga haridussüsteem ei muutunud väga järsku – venekeelsed koolid eksisteerisid kuidagi omas mahlas, olid omavalitsuste haldusalas ja keegi väga ei kontrollinud, mis nendes koolides toimub. Aeg-ajalt tuli uudiseid, et Venemaalt tuuakse sinna õpikuid ja õpitakse nende järgi.

Riik oli Narva maha kandnud?

Kas maha kandnud või oli noorel, iseseisvuse taastanud riigil lihtsalt nii palju tegemist, et igale poole lihtsalt ei jõutud. Probleeme oli palju ja me ei adu tagantjärele, kui raske oli üheksakümnendatel seda riiki üles ehitada nii, et tulemus oleks selline, nagu ta täna on.

Aga nendele noortele oleks ikkagi pidanud tunduvalt varem tähelepanu pöörama. Kui me meenutame 2007. aasta pronksiöö sündmusi Tallinnas, Narvas või Jõhvis, siis oli tähelepanuväärne hulk noori inimesi, isegi kooliõpilasi, kes tulid tänavatele märatsema ja karjusid: "Rossija, Rossija". Miks nad seda tegid, nad olid ju Eestis õppinud, paljud neist Eestis sündinud...

Kas me julgeme prognoosida, palju tuldaks täna sellises olukorras tänavale "Rossija" karjuma?

Ma tahaks väga loota, et täna me sellist asja Eestimaa pinnal enam näha ei saa. Noored on muutunud, inimesed on muutunud, ka need, kes karjusid "Rossija, Rossija" on muutunud. Paljud neist ütlevad, et nad on muutnud oma seisukohti ja et arvasid toona teistmoodi. Et Venemaa oli nende jaoks midagi suurt ja võimast ja neil ei olnud võimalik Eestis end mingi idee külge siduda, millegagi samastuda. Eestlastel oli keel ja kultuur, miks me iseseisvuse taastasime, aga venelastele oli see palju raskem, sest see on identiteedi küsimus.

Üheksakümnendatel aastatel ja hiljemgi oli identiteedi küsimus venekeelsetele inimestele suur probleem – kogu aeg oli olnud suur riik, mille osana inimesed ennast tundsid ning siis ühel hetkel seda enam ei olnud. Nad olid välismaalased võõras riigis, kus neil kästi austada kohalikku keelt ja kultuuri.

Seda (identiteedi probleemi- toim) on ka sotsioloogid tunnistanud.

Aga need inimesed, kes käisid tanki kaitsmas, kas nemad olid pigem ideoloogilised Ühtse Venemaa idee toetajad või oli neil tõesti lihtsalt mure oma esivanemate austuse pärast?

Seal oli erinevaid inimesi, ja eks inimeste hinges oli ka segadus. Osa käis seal pidutsemas, samal ajal öeldi, et käiakse mälestamas. Tavainimese mõistus ütleb, et kui sa mälestad, siis sa ei tee seal mingisuguseid rituaale või toiminguid, mis viitavad lõbutsemisele ja pidutsemisele.

Ja osal inimestest on selle kohaga seotud muud rituaalid, näiteks käisid noorpaarid seal pildistamas ja sinna lilli viimas. Võib-olla osa neist kahetses seda toimingut, sest neil olid tankiga noorpõlvemälestused.

Rahvuslikud kultuurikaanonid on erinevad – eestlastel ei ole kunagi olnud sellist tootemit, kuhu minna näiteks abiellumise puhul.
Tallinnas Lasnamäel minnakse Russalka ette, käiakse Keila-Joal lukukesi silla külge panemas – venelastel on vajadus seostada rituaale mingisuguse kindla kohaga.

Võimalik, aga ma ei lahterdaks inimesi keelekuuluvuse järgi. On venelasi, kes peavad ennast venelasteks, kes räägivad suurepärast eesti keelt ja suhtlevad eestlastega. On venekeelseid inimesi, kes ütlevad, et nad on venekeelsed eestlased.

On maru lihtne lahterdada inimesi, et ühed arvavad niimoodi, teised naamoodi. Aga nagu ma ütlesin, on Ida-Virumaa väga erinev, Narva on väga erinev. Ida-Virumaa rahvuslik koosseis on väga kirju, ka rahvuslike kogukondade sisene koosseis on kirju.

Tahaks küll lahterdada, eks, sest siis oleks lihtsam elada, aga ma kardan, et niimoodi ei saa.

Mainisid, et riik magas ühe põlvkonna Ida-Virumaal maha, jättis nad unarusse. Ka nüüd on riik midagi maha maganud – kevadel selgus kõigile, ka kaitsepolitseile ootamatult, et poliitiliselt äärmuslikult meelestatud inimestel – Aivo Petersonil ja Mihhail Stalnuhhinil – läks valimistel väga hästi.
Kui riigikogu valimistel said osaleda vaid Eesti kodanikud, siis mida näitab see meie kodanike meelsuse kohta, sest nende inimeste häältesaak oli ikkagi muljetavaldav?

Aga vaadake, mida Aivo Peterson ja tema seltskond rääkis. Ega nad ei öelnud, et Eesti Vabariik on halb, nad ei öelnud, et eestlased on vale riigi üles ehitanud.

Nad ütlesid, et sõda on halb, nad ütlesid, et meie tahame, et oleks rahu, ütlesid, et meie ei ole ei Venemaa ega Ukraina poolt. See oli nende retoorika, mida nad kogu aeg rääkisid. Nad ütlesid, et Eesti valitsus käitub valesti.

Nendega oli lihtne samastuda?

Ja kui venekeelne inimene, kelle hinges on sõja pärast segadus ja kes kogu aeg uskus, et Venemaa on tõesti rahutuvi, kes tahab oma naabritele ja kõigile ainult head ning võitleb kurjusega, kuuleb, et nüüd tulid mehed, kes räägivad õiget juttu – konfliktil on alati kaks osapoolt, matame sõjakirve maha – ja nemad hakkavad õiget asja ajama. Et nende mõte on õige ning nad justkui ei vali pooli.

Kuidas narvakad sellele reageerisid, et Aivo Peterson riigireetmise kahtlusega kinni peeti?

Ma arvan, et ka seal oli palju segadust. Jälgisin sotsiaalmeedias reageeringuid – oli väga palju pettunuid, sest tunti, et neid on petetud selle poliitilise ühenduse poolt. Et nad ei saanud aru, mis hoovused neid jõude tagant tõukavad.

Tekkisid ilmselt ka küsimused enda kohta?

Inimestel oli kahju, et nad hääletasid nende poolt. Nad olid pettunud, sest nad ei hääletanud ju nende poolt seetõttu, et olid Eesti riigi vastu. Paljud olid kindlasti Eesti riigile lojaalsed. Nad hääletasid sõnumite poolt, et rahu on vaja ja et valitsus käitub valesti.

Nüüd on üleval idee, et Vene kodanikelt tuleks kohalike omavalitsuste valimistel hääleõigus ära võtta. See tähendaks eeskätt Narvas ja Sillamäel, aga veel mõnes piirkonnas väga suure hulga elanike valimistelt kõrvale jätmist. On see õige mõte?

Selline olukord on ju Eestis olnud, minu meelest oli see kuni 1996. aasta valimisteni, kui halli passi omanikud ja võõrriigi kodanikud ei saanud hääletada. Siis olid võimul hoopis teised inimesed ja kui see 1996. aasta valimistega muutus, siis muutus kardinaalselt ka võim Kohtla-Järvel, Narvas, Sillamäel ehk suuremates linnades. Ja võim muutus seal niimoodi, et ta jäi sinna kivistunult 30 aastaks.

Kas nüüd peaks seda tegema (hääleõiguse ära võtta - toim.)?
Juristid on juba rääkinud, et seda on juba sellepärast raske teha, et põhiseadus vist ei luba – põhiseaduse järgi on kohalikel valimistel tagatud hääleõigus kõigile siin alaliselt seaduslikul alusel elavatele inimestele.

Kas ta midagi paremuse poole muudab, seda ma ei tea, ma ei oska öelda. Praeguses olukorras on pinged tahes-tahtmata üleval, nii sõja kui ka kõige sellega kaasneva pärast.

Kui palju Narvas Vene numbrimärkidega autosid liigub?

Praegu ei lasta neid enam Eestisse.

Ei ole mõni jäänud siia?

Neid oli veel näha ja ma imestasin, mis asju nad siin ajavad ja kuidas nad siia saavad. Ma tean, et piirivalve erandpuhkudel, mingitel humanitaarsetel kaalutlustel lubab Vene kodanikke sisse, nüüd küll ilma autodeta.

Kas võib olla, et Narva istub piltlikult öeldes püssirohutünni otsas – kui tuleb liiga palju selliseid sõnumeid, et me hakkame konfiskeerima Vene numbrimärkidega autosid või võtame teilt hääletamisõiguse, siis on see tikk, mis paneb ühel hetkel tünni põlema?

Ma arvan, et Vene numbrimärkidega autode keeld narvakaid eriti ei morjenda, narvakate autodel on ikkagi Eesti numbrimärgid ja Euroopa Liidu tähelipud.

Ometi pidas Andrei Korobeinik vajalikuks vabandada Eesti rahva nimel Venemaa kodanike ees.

Jah, see oli imelik, nägin ka seda saadet. Tegelikult oli huvitav jälgida, kuidas vene ajakirjanduse liberaalne kogukond sellesse nii kriitiliselt ja valuliselt suhtus. Umbes, et me oleme ju teie liitlased ja paljud meist sõidavad Venemaa numbritega, et miks te meid pitsitate.

On seal praegu mingit plahvatusohtlikku olukorda?

Mina ei näe seal mingit plahvatust ega püssirohutünni. Pigem on muret ja võib-olla ebakindlust. Paljud inimesed, kellel olid selged maailmavaated seoses Venemaaga, on siiamaani segaduses ja ärevuses. Paljud on oma vaateid muutnud, aga on mured seoses eesootavate muudatustega, näiteks hariduses.

Võib ju panna õpetajad eesti keeles õpetama, leida neid piisavalt. Aga mida see eestikeelne õpetaja seal klassi ees teeb, kui keegi temast sõnagi aru ei saa?

Eesti riik peab rohkem selgitama – kuidas hakkab haridusreform samm-sammult minema, kuidas see plaanitud on. Ei ole ju nii, et täna õpivad teie lapsed vene keeles ja homme hommikul hakkavad kõik eesti keeles õppima. Tuleb selgitada, rääkida ja seletada, aga selleks peab ka Narva linn valmis olema.

Olema näoga Eesti poole, nagu on juba klišeeks saanud. Mitte et Eesti valitsus, Eesti riik ja ühiskond peavad mõistma Narvat, vaid ka Narva peab mõistma Eestit, seda, mida Eesti temalt ootab. Vastastikune mõistmine saavutataksegi siis, kui kumbki pool püüab teisest aru saada. Tanki puhul jäi see arusaamine kuskile olematusesse.

Katri Raik ei suutnud saavutada seda, et narvakad vaataksid Eesti poole?

Mulle tundub, et ikkagi suutis. Ma ei tea, kui palju pidada tema teeneks seda kõike, mis Narvas viimastel aastatel toimunud on, aga kahtlemata on tal olnud oluline roll selles nii-öelda vahendustegevuses – tuua Eesti riiki rohkem Narva ja viia Narvat rohkem Eestisse.

Kaks aastat on ju ilmselgelt lühike aeg, et midagi väga kardinaalselt muuta olukorras, kus 30 aastat on olnud kapseldumist ja vastandumist riigile ning negatiivset vastuseisu.

Praegu tehakse ilmselt kogu taasiseseisvumise aja kõige tõsisemad katsed eestikeelsele haridusele üleminekuks. Kuni Keskerakond oli valitsuses, oli teema sisuliselt pausil, Keskerakond pidurdas üleminekut.
Kas see võis olla nende katse oma venekeelset valijat teadlikult hoida keelelises ja kultuurilises isolatsioonis, et hääled ikkagi nende taga püsiksid?

Kohalikul tasandil on Keskerakond käitunud küll niimoodi, mis lubaks arvata, et see on nende teadlik tegevus – mitte lasta eesti keelt koolidesse, mitte näidata üles aktiivsust eestikeelse õppe arendamisel. See annab ju võimaluse kogukonnaga paremini manipuleerida – kui inimesed ei saa aru, ei oska eesti keelt, ei ole võimelised lugema ega liiklema eestikeelses infoväljas, on neile lihtsam esitada mingisuguseid pooltõdesid või väärtõlgendusi.

Ja mis omakorda lubavad jätkata vastasseisu riigiga – et vaadake, seal on vaenlased, teie valige meid, meie kaitseme teid. Ja niimoodi on olnud aastaid.

Vahepeal olid nii Narvas kui ka Kohtla-Järvel valimisloosungid, et meie, keskerakondlased, kaitseme venekeelset haridust.

See on ju karuteene oma valijatele – nad hoiavad kunstlikult barjääri, et inimesed ei saaks paremat haridust ega paremaid töökohti.

Aga kui sinu eesmärk on ainult võim, siis taanduvad muud asjad teise- või kolmandajärguliseks.

Eelmisel nädalal tegid noored arstid suu lahti, ütlesid, et nad ei taha minna perearstiks – nad on õppinud kümmekond aastat peensusteni inimese organismi tundma ja siis ei saa pooled patsiendid isegi sõnast valu aru ja eeldavad, et neid teenindatakse vene keeles. Ometi on nende seas inimesi, kes on terve elu elanud Eestis.

Jaa, see on probleem. Ida-Virumaal ongi mitteametlik teema see, et sa ei saa arsti või politseinikuna töötada, kui ei oska vene keelt. Mismoodi sa inimest teenindad, mismoodi sa pakud talle kas või hädaabiteenust, näiteks kiirabi?

Ma tean, et politseis on olukordi, kus kahene patrull pannakse niimoodi kokku, et oleks üks inimene, kes oskab vene keelt.

Arstidega on nagunii Ida-Virumaal probleem, aga leida veel kakskeelseid arste on veel keerulisem. Ma ei tea, kuidas seda olukorda lahendada, vahepeal oli praktika tuua arste Ukrainast, Moldovast ja ka Venemaalt. Eesti keelt nad ei vallanud, aga neile pandi kohustus keel teatud ajaks ära õppida. Tean näiteid, kus Ukraina arstid on päris kiiresti eesti keele ära õppinud, sest motivatsioon on nii kõrge.

Kahju, et seda motivatsiooni ei ole nendel tekkinud, kes siin riigis elavad. Miks neil pole motivatsiooni?

Kindlasti on üks asi see, et kui sa elad venekeelses keskkonnas, saad oma igapäevased asjad aetud, siis sul ei olegi eesti keelt vaja. Nad ütlevadki, et kus ma seda keelt üldse vajan, kus ma praktiseerin, sest keelekeskkonda ei ole.

Teine asi, kas riik on teinud piisavalt, et selgitada, kuidas see mõjutab nende inimeste laste tulevikku, millised on näiteks nende šansid Eesti ülikoolides õppida. Väga paljud noored läksid omal ajal Venemaa kõrgkoolidesse, kuna nad ei saanud Eesti kõrgkoolidesse sisse.

Miks panevad vene pered jätkuvalt oma lapsi vene koolidesse?

Mina ütleks, et Ida-Virumaal on tendents küll pigem aasta-aastalt selline, et vene pered tahavad lapsi panna just eesti koolidesse, eesti keelekeskkonda. Pigem on see olnud natuke ärritav tegur Eesti vanematele, kuna nad kardavad, et nende Eesti koolis käiv laps satub olukorda, kus ümberringi on rohkem vene kui eesti keelt ning seda Eesti vanemad ei taha.

No Narvas on eesti keel vähemuskeel.

On vähemuskeel jah.

Ka Tallinnas on siiski jätkuvalt vanemaid, kes valdavad eesti keelt, aga eelistavad oma lapsi panna Vene kooli esimesse klaasi.

Ma ei oska sellist tendentsi näha, inimesed on väga erinevad. Mina olen näinud vanemat, kes sõitis Georgi lindiga, aga tõi oma lapse Eesti lasteaeda. Ka selliseid on.

See, et vanemad on aru saanud, et tegelikult on nende lastele eesti keel vaja, on minu meelest täiesti üheselt arusaadav ja igal pool näha, Ida-Virumaal küll.

Kas Narva riigigümnaasiumid on juba komplekteeritud pädevate õpetajatega?

Jaa, ma usun küll. Kui mitte sada protsenti, siis enamjaolt kindlasti. Selle nimel on tööd tehtud.

Kas Narvast on võimalik taas Eesti linn teha?

Aga Narva on Eesti linn.

Aga läbinisti eestikeelne, et poes saaks eesti keelega hakkama ja noortel oleks motivatsiooni omavahel eesti keeles suhelda?

Muide, kui ma hakkan mõtlema, siis ma olen saanud Narvas poes eesti keelega viimastel aastatel väga hästi hakkama.

Ja tead, mis on huvitav. Mind hämmastas – ühes Narva suures toidukaupluses edastati ühele saalitöötajale läbi valjuhääldi sõnum, et ta pidi kusagile minema, midagi tegema, ja seda tehti eesti keeles, kusjuures kõik töötajad on vene emakeelega.

Nii et tasapisi tuleb.

Ma arvan, et see muutus ei ole võimalik ühe või kolme päevaga, arvestades olukorda, mis oli 30 aastat tagasi, kus Narvas oli vaat et enamuses inimesed, kes polnud kunagi eesti keelt kuulnudki. Praegu on hoopis teine olukord, ka inimeste meelsus ja arusaamad on hoopis teised.

Kui Narva on üha enam Eesti poole liikumas, nagu sa just rääkisid, siis Keskerakonnal on uus esimees Mihhail Kõlvart – kas Keskerakond on jälle rohkem venelaste poole astumas?

Eks nad katsetavad, nad tahavad olla laiapõhjaline rahvaerakond, kes püüab nii eestlastele kui ka venelastele meeldida.

Aga me mäletame Edgar Savisaare aegset Keskerakonda, kus eestlastele räägiti ühtesid sõnumeid ja venelastele teisi ning tihtipeale paljuski tänu sellisele tegevusele saavutati see, et mõlemast keelekogukonnast saadi toetajaid. Ei tea, kas see hakkab jälle niimoodi olema, saame näha.

Ega eestlased ole ju väga tugevalt Keskerakonna taga niikuinii olnud, kui vaadata valijaprofiile.

Nojah, ega see toetusprotsent väga kõrge ei ole ja ma ei tea, kuidas Mihhail Kõlvarti valimine seda mõjutanud on.

Oleme avalikest allikatest näinud, et keegi pärast kongressi aeg-ajalt lahkub, aga ma ei tea, kas nende eesmärk on muutuda puhtalt nii-öelda vene parteiks või mitte.

Yana Toom on juba juhatusse valitud – tee justkui tundub olevat pigem venelaste südamesse.

Nad kaotasid vahepeal kõvasti venelaste toetust, ka Ida-Virumaal kukkusid numbrid drastiliselt, kui Jüri Ratas tuli ja hakkas rääkima korruptsioonist ja sellega võitlemisest ning kuidas Ida-Virumaal tuleks sellesse väga resoluutselt suhtuda.

Ja kontekst on see, millest me saate algul rääkisime, et kui Ida-Virumaal on inimene valitud volikokku, siis ta eeldab, et tal on teatud privileegid.

See ei ole igal pool nii ja see ei ole kõigi puhul nii, aga sellist arusaama ja suhtumist on tunda.

Aga on see pigem hea uudis, et Mihhail Kõlvart sai Keskerakonna etteotsa, võib-olla see marginaliseerib neid kooslasi (liikumine Koos - toim.) ja Ühendatud Vasakparteid, mis üritab jalgu alla saada.
Et pigem tõmbab Keskerakond mingisuguse profiiliga valijad enda külge ja radikaalsematele poliitjõududele jääb vähem valijaid?

Minu meelest on hea uudis, et Eesti kõige suurema erakonna etteotsa on saanud vene emakeelega inimene. See näitab, et Eestis on demokraatiaga kõik korras. Enamus toetas teda – palun, võid asuda parteid juhtima, sul on võimalus ka peaministriks tõusta, kõik võimalused on olemas.

Ma ei julge praegu öelda, kas Kõlvart on rohkem venelaste või eestlaste poole kaldu, kindlasti ta tahaks mõlemaid ühendada.

Astus juba Kaitseliitugi.

Jah, vähemalt tundub väline pilt selline, et ta teeb pingutusi, et vähemalt näida n-ö rahvusteülese erakonnajuhina. Aga saame näha, kas ta suudab mõjutada seda, et näiteks Ida-Virumaa suurtes linnades ei taastuks bütsantslik juhtimisstiil, nagu ta seal 30 aastat oli – kas ta saab aru, et see on vale ja mida ta ette võtab, et see muutuks?

Miks meeldivad vene valijatele nii väga vasakpoolsed erakonnad ja poliitikud? Miks nad ei lase lahti ideest, mis tegelikult ajaloos tööle ei hakanud?

Aga paljudele on ju ka EKRE hinge pugenud.

Küsimus on sõnumites – selged, lihtsad ja arusaadavad sõnumid. Meie jaoks on need võib-olla natuke üle pingutatud, aga kui me vaatame, mis toimub vene keeleruumis teisel pool piiri, mida ka paljud venekeelsed inimesed jälgivad, siis kuidas seal lokkab homofoobia, kuidas kiusatakse taga teisitimõtlejaid, kuidas lääne väärtusi vaenatakse. Eks see mõjub inimeste maailmavaatele ja arusaamadele.

Tänapäeva noored inimesed võib-olla ei ole nii väga mõjutatavad, eriti, kui nad eesti keelt oskavad, liiklevad eri infoväljades – venekeelses, eestikeelses, ingliskeelsel  – ja saavad terviklikuma pildi ning oskavad tõde paremini välja sõeluda.

Kui paljud Ida-Viru venekeelsed elanikud Põhjaranniku venekeelset versiooni loevad, ETV+i jälgivad, Raadio 4 kuulavad? Kui paljudel tuleb meediapilt Eestist ja kui paljudel jätkuvalt läbi keelatud kanalite Venemaalt?

Kindlasti tuleb suurel osal läbi Venemaa kanalite, aga ma pole kindel, et nad vaatavad Venemaa kanaleid puhtalt sel eesmärgil, et iga päev Putinit vaadata.
Küllap on suur osa neid, kes vaatavad mingeid seriaale ja meelelahutussaateid.

Need propagandakanalid on ju nii osavalt ja meisterlikult kokku pandud – pole mitte lauspropaganda, vaid seda tilgutatakse aeg-ajalt, seejärel pannakse jälle mingit meelelahutust. Ehk lahjendatakse lahjema joogiga ja siis pannakse jälle teravat juurde – nii need inimesed teleri ette meelitatakse.

Kui palju on teil lugejaid Ida-Viru venelaste seas?

Meil on kaks venekeelset väljaannet, meil on päevaleht, mis ilmub kolm korda nädalas. Muide, venekeelseid päevalehti rohkem Eestis ei ole. Ja meil on ka tasuta väljaanne, mis ilmub praegu kaks korda kuus ja mis läheb postkastidesse. Et me suudame olulise osa kohalikust infoväljast katta.

Nad jälgivad, loevad, võtavad vastu infot, mida te pakendate?

Loodan küll, sest lugejanumbrid näitavad päris korralikku lugejaskonda. Iseasi on, kui palju nad seda vastu võtavad, sel end mõjutada lasevad, aga vähemalt mingit infot nad saavad.

Ega me ju ei tee mingisugust propagandat, me laseme inimestele endil otsustada, anname neile infot, et nii- ja naasugused asjad toimuvad.

Mida peaks tegema, et Narva üldine elujärg paraneks? Et pangad annaksid sinna kinnisvara ostuks laenu, et sinna saaks üldse kinnisvara arendada?
Sest nagu ütles Katri Raik, on Narva probleem see, et ta asub Narvas ehk pankade jaoks ei ole see isegi koht, kuhu inimene saaks korteri ostuks laenu, mistõttu elamufond on aegunud. Et Kreenholm saaks uue hingamise ja et rohepööre pigem tooks töökohti, mitte ei viiks.

Kui ma oskaks sellele praegu vastata, siis ma oleks ilmselt Eesti peaminister varsti.

Aga ma arvan, et Narvat tuleks rohkem võtta kui Eesti suuruselt kolmandat linna, mitte kohelda teda kui vanemateta vaeslast, kellel silitatakse aeg-ajalt haletsedes pead ja siis, kui ta pahandust teeb, öeldakse, et ah, mis sealt ikka tahta, ta ju ongi vanemateta ja selline õnnetu.

Tegelikult on Narva normaalne ja päris põnev linn. Seal toimub palju põnevaid asju, eriti viimastel aastatel. Seal on tekkinud oma aktiivne kogukond, kes on edumeelne, patriootlik ja kes tahab näha linna arenemas. Selle kinnituseks on ka need 4500 häält, mille Katri Raik viimastel valimistel sai.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.