Reformierakond algatas järjekordse avalikkuse lollitamise aktsiooni, kui justiitsminister Kalle Laanet teatas plaanist Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse äravõtmisest kohalikel valimistel. Selle algatuse tegelik eesmärk on Reformierakonna soov jätta avalikkusele mulje, justkui sooviksid nad agressorriikide kodanikelt valimisõiguse ära võtta, aga koalitsioonipartnerite vastasseisu tõttu pole see võimalik.

Lisaks soovib peaministripartei tähelepanu kõrvale juhtida ebamugavalt ja segaselt vastasseisult valitsuse ja presidendi kantselei rahastamise ning seaduste väljapressimise skandaalis. Teineteist vastastikku süüdistavas seebiooperis mängivad mõlemad osapooled pimesikku, nõustumata väidetavalt eksisteerivaid tõendeid esitamast.

Õiguskaitseorganid vaatavad riigi kõrgeimal tasemel toimuvat põhiseaduse vastast tegevust vaikides kõrvalt. Kõik see on loomulikult Eesti julgeolekuoht, nagu ka koalitsioonilepingu lubadused, millel pole kunagi määratud täituda.

Ühtegi konkreetset sammu pole Reformierakond astunud

Agressorriikide kodanike valimisõigus Eesti kohalikel valimistel on julgeolekuoht, mis ulatub kaugemale ühe konkreetse omavalitsuse piiridest. Omavalitsuste hallata on meie laste tulevik läbi koolide, maakondlikud planeeringud ja nende kaudu riiklike piirangute kehtestamine aga ka valimiskogu kaudu presidendi valik ja palju muud.

Selles teemas on vaja kiireid ja konkreetseid samme. Paraku on viimaste aastate kogemused Reformierakonnaga näidanud, et nad eelistavad tegude asemel suuri sõnu ja propagandistlikke algatusi ning seejärel käsi laiutada ja kõrvalseisjaid süüdistada.

Isamaa algatas Euroopa Liidu väliste riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmise seadusemuudatuse vahetult pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, täpsemalt aprillis 2022. Toonane justiitsminister Maris Lauri välistas selle toetamise ning eelnõu jäeti parlamendis "riiulile". Erakonna tolleaegse esimehena kinnitasin, et Isamaa on valmis paindlikeks ja kiireteks kompromissideks, kui parlamendierakondadel on teistsugused toimivad lahendused.

Isamaa poolt pakkusime veel teise lahenduse, et lisaks Euroopa Liidu kodanikele oleks valimisõigus kohalikel valimistel ka nende riikide kodanikel, kellega Eesti riik sõlmib vastava kahepoolse lepingu, mis võimaldaks kohalikel valimistel osaleda demokraatlike ja rahvusvahelist õigust austavate riikide kodanikel väljastpoolt Euroopa Liitu. Ka see ettepanek Reformierakonnale ei sobinud.

Loetud kuud hiljem tõstatasime valimisõiguse küsimuse uuesti Reformierakonna, Isamaa ja sotside valitsuskoalitsiooni moodustamisel. Peaministripartei eelistas plaanile vastu töötanud sotside veenmise asemel jääda diskussioonis vaikivaks osapooleks.

Ka praeguses valitsusliidus jätkab Reformierakond koos sotsidega veiderdamist. Koalitsioonilepingu umbmäärane vastav sõnastus kinnitab, et see oluline julgeolekuteema ei ole Reformierakonna ja loomulikult ka teiste koalitsiooni erakondade prioriteet. Lubadus välja töötada "raamistik" valimisõiguse "peatamiseks" põhiseadust muutmata ei saa kunagi seaduseks ega võta agressorriigi kodanikelt valimisõigust.

Sotsid on kuulutanud, et nemad ei ole nõus põhiseadust muutma (isegi juhul, kui see on vajalik Eesti riigi julgeoleku tagamiseks). Reformierakond teab, et valimisõiguse peatamine on bluff, mida pole võimalik põhiseadust muutmata Eestis rakendada. Nii ongi koalitsioonierakonnad enda jaoks selle ebamugava probleemi lahendanud, mis annab neile võimaluse teemaga tegeleda ja igasugu eksperte kaasata ning "julgeolekumängu" mängida, aga lahenduseni mitte jõuda.

Seadusemuudatuseks on väga vähe aega

Justiitsministri praegune algatus (propagandistlik sõnum meediale), millest justiitsministeerium distantseerus(!) on inetu mängurlus julgeolekuga ja avalikkuse lollitamine. Justiitsminister teab väga hästi, et tegeliku tahte olemasolul algatab ministeerium konkreetse seaduse väljatöötamiskavatsuse või algatab valitsus selle kiireloomulisena. Loomulikult on vastava seaduse algatamine võimalik ka riigikogus, kus juba on menetluses Isamaa algatatud eelnõu, mis oleks kiireim lahendus.

Meeldetuletuseks, et oleme selle valitsuse poolt näinud väga kiiret tegutsemist peretoetuste vähendamisel ja maksutõusude ning uute maksude kehtestamisel, millest osa jõustub alles 2025. aastal. Taolise tormamise kõrval mõjub nüüdne venimine julgeolekuküsimuses erakordselt küüniliselt.

Meil on vaja liikuda valimisõiguse küsimuses kiirelt. Kohalikud valimised toimuvad Eestis kahe aasta pärast sügisel ning kehtiva tava kohaselt aasta enne valimisi neid puudutavaid seadusi enam ei muudeta. Isamaa õiguslik hinnang, millele tuginedes on valminud meie kohalike omavalitsuste valimiste seaduse muutmise seadus, ütleb, et selle seaduse vastuvõtmiseks ei ole vaja muuta põhiseadust, kuid me ei ole sinisilmsed: ilmselt peab sellele oma hinnangu andma ka riigikohus. See protsess nõuab oma aja.

Kui peaks selguma, et vajalik on põhiseaduse muutmine, kaasnevad sellega omakorda aeganõudvad protsessid, sest esimest ja teist lugemist peavad lahutama kolm kuud, teist ja kolmandat vähemalt üks. Kolmandal lugemisel on variante kaks: rahvahääletuse korraldamine, milleks kulub täiendav aeg, või siis menetlus kiireloomulisena. Viimaseks on vaja riigikogus vähemalt 81 poolthäält ning kui sotsid seavad jätkuvalt koostöös Keskerakonnaga oma poliitilised huvid riigi julgeolekust kõrgemale, tekib neil võimalus see põhja lasta.

Kui Reformierakond oleks juba riigikogu eelmises koosseisus tulnud kaasa agressorriigi kodanikelt valimisõiguse ära võtmisega, siis oleks vastav seadus juba kehtinud või põhiseaduse muutmise protsessiga jõutud läbi kahe koosseisu menetlemiseni, mis võimaldanuks põhiseadust muuta nii, et sotside ja Keskerakonna vähemusel ei õnnestuks põhiseaduse muudatust blokeerida.

Minu soovitus Reformierakonnale on lõpetada propagandakampaaniad ja asuda parlamendis otsima ühisosa, mis võimaldaks vähemalt julgeolekuküsimustes laiapõhjalist koostööd ja aitaks kaasa ka riigikogu töövõime parandamisele üldisemalt. Aeg on liikuda sõnadelt tegudele. Eesti riigi julgeolekuga ei mängita.