Ajal, mil Saksamaa ja tegelikult kogu Euroopa tööstus hääbub suures osas ka energiapoliitikas tehtud valeotsuste tõttu, on Eestis võimul olev koalitsioon otsustanud teiste vigadest mitte õppida. Kui tõepoolest viiakse ellu plaanid tuule- ja päikeseenergia tootmisvõimsuste eelisarendamiseks, siis ei ole tulemuseks soodne elektri hind ega arenev tööstus. Otse vastupidi, Eesti konkurentsivõime langeb märgatavalt.

Möödunud nädalal tutvustas kliimaminister Kristen Michal riigikogu komisjonides ja suures saalis eelnõusid, mille eesmärk on kiirendada taastuvatest allikatest elektri tootmise võimsuste ehitamist ning rääkis plaanidest osta vähempakkumise teel neli TWh elektrit meretuuleparkidelt ning neli TWh maismaalt. Arutelude käigus selgus nii mõndagi huvitavat, et mitte öelda skandaalset.

Palju maksab taastuvenergeetika eelisarendamine?

4. märtsil toimunud riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil küsisin kliimaministeeriumi kantslerilt Keit Kasemetsalt, kui palju maksab elektrivõrgu väljaehitamine selle tuuleenergia toodangu jaoks, mille vähempakkumise teel hankimise plaane Michal tutvustas.

Kasemets vastas, et selle tarbeks võrgu ehitamise ja tugevdamise maksumus on 360 miljonit eurot. Päev hiljem lükkas sama ministeeriumi energeetikaosakonna juht vastuse ümber ning saime teada, et ainuüksi meretuuleparkide ühendamiseks vajaliku Paide-Sõrve elektriliini, mida avalikkuse eksitamiseks Eesti-Läti neljandaks ühenduseks nimetatakse, ehitamine maksab vähemalt miljard eurot.

Samal istungil küsisin, kas Elering plaanib kasutada nn Eesti-Läti neljanda ühenduse ehitamise kulude katmiseks ka ülekoormustulu, mille eesmärk on elektrivõrgu pudelikaelade kõrvaldamine ja sain kantsler Kasemetsalt vastuseks, et seda tasu Eesti-Läti ühenduse väljaehitamiseks ei kasutata.

Paar päeva hiljem toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul riigikogus ütles Eleringi juht Kalle Kilk välja vastupidise. Ometi teame, et meie jaoks on pudelikael põhja pool ning lõunapoolsed ühendused seda ainult suurendavad. Ma ootan ülekoormustasu selliseks otstarbeks kasutamise osas konkurentsiametilt selget seisukohta, et selliselt raha kasutada ei tohi.

Eelnevad on kaks näidet sellest, kuidas ametnikud ja poliitikud oma ideoloogiliste plaanide elluviimiseks numbritega žongleerivad. Lisaks sellele eksitatakse avalikkust veel terve hulga valeväidete ja pooltõdedega.

Odav taastuvenergia on nagu tasuta ühistransport, mõlemad on kallid

Kõige lihtsam on selle väite paikapidavuse uurimiseks vaadata teiste riikide kogemust.

Saksamaa edendas paarkümmend aastat taastuvenergeetikat ning kahekordistas oma elektri tootmise võimsuse, ometi selgus Vene gaasitoru sulgumisel, et tuule- ja päikeseenergiast ei piisa tööstuse toimimiseks ning lisaks sellele, et gaasi tuli hakata importima mujalt, tuli hoogsalt käivitada ka kivisöe elektrijaamu. Taani, kus tuuleenergiat on samuti pikalt arendatud, konkureerib sakslastega maailma kalleima elektrihinnaga riigi tiitlile.

Nagu me ka Eestis näeme, tuleb selleks, et võrgus oleks palju taastuva elektri tootmise ja salvestamise võimalusi, ühiskonnal kulutada suuri summasid. Paraku on praegune seadusandlik-administratiivne raamistik üles ehitatud selliselt, et need kulud on varjatud ning kogutakse suures osas kokku maksude, tasude ja lõivudena ja igakuisel elektriarvel kajastub seetõttu petlikult soodne hind.

Pikas perspektiivis on sellise subsiidiumide ja soodustuste toel loodud elektrisüsteemi negatiivne mõju selles, et juhitavad ja kõrge kasuteguriga tootmisvõimsused jäävad ehitamata või on nende ehitamine kordades kulukam. Seda seetõttu, et ilmastikust sõltuvad tuulikud ja päikesepaneelid muudavad elektri hinna teatud perioodidel näiliselt väga odavaks ning neil aegadel peavad muud jaamad oma töö peatama.

Vanasse kaevu ei maksa sülitada enne, kui uus on valmis

Vaatamata sellele, et Euroopas ja mujalgi on veel riike, mis rohepöördeks nimetatava hulluse mõjul taastuvenergia eelisarendamist jätkavad, on juba näha märke terve mõistuse tagasitulekust. On aina enam näiteid taastuvenergia projektide ära jätmistest ning aina valjemalt kostab jutt sellest, et tuumaenergia arendamisele tuleb hakata tugevalt rõhku panema kogu maailmas.

Eestis on olemas nii põlevkivivarud kui ka väga head teadmised ja oskused selle kasutamiseks energeetikas. Seepärast on meil mõistlik lähema kümne-viieteistkümne aasta jooksul mõistlik oma energiajulgeoleku ning elektri kättesaadavuse huvides kasutada seda ressurssi. Kõik fossiilkütuste vastasedki peaksid sellega nõus olema, kuna põlevkivi alternatiiviks on samuti fossiilne gaas, aga seda me peame kauge maa tagant sisse tooma.

Energeetiliselt mõistlik jätk põlevkivienergia kasutamisele on liikumine tuumaenergia kasutuselevõtu suunas. Ärgem laskem rahal tuulde lennata ega päikese käes põleda. Kui võtta nüüd suund lahendustele, mille kasutegur vastab meie kasvavale energiavajadusele, siis võib tõesti loota, et Eesti konkurentsivõime kasvab ja inimeste elujärg paraneb.