Energeetikasektori pikaajaliseks ja jätkusuutlikuks toetamiseks peab valitsema tasakaal kolme indikaatori vahel: varustuskindlus, taskukohasus ja keskkonnasäästlikkus. Maailma energeetikanõukogu on hinnanud 127 riigi tasakaalupunkti paiknemist ning kõige parem tulemus oli viimati Rootsis, kus kõik kolm indikaatorit on edukalt täidetud. Meie põhjanaaber Soome oli järjestuses kolmandal, Eesti aga tublil üheksandal kohal.

See ülevaade näitab energiatarbimise ja riigi jõukuse omavahelist korrelatsiooni – üldiselt on rikkamates riikides rohkem energiaintensiivset tööstust, mis väärindab kohalikku ressurssi. Näiteks suudab Eestis üks suur energiaintensiivne tööstusettevõtja luua paberipuust viis korda rohkem lisandväärtust, kui puitu lihtsalt välja eksportides.

Eesti tarbib samal ajal oluliselt vähem energiat inimese kohta kui meie põhjanaabrid. Kusjuures Soomes on energia lõpptarbimine inimese kohta lausa kaks korda kõrgem kui meil. Seega peame majanduse edendamiseks küsima, kuidas tuua riiki energiaintensiivset ja kõrget lisandväärtust loovat tööstust. Vastuseks on konkurentsivõime parandamine.

Taastuvenergia rolli ei saa konkurentsivõimes alahinnata. Vaadates globaalseid trende on hetkel puudu ligi kolm neljandikku vajalikest investeeringutest, et saavutada kliimaneutraalsus. Riski, et taastuvelektrist tekib üleküllus, ei terenda kusagil. Kusjuures reaalsuses tekib piisava taastuvelektri tootmise kõrvale kohe ka tarbimine. Muidugi eeldusel, et sihtriik pakub konkurentsivõimelist hinda ja ettevõtluskeskkonda.

Samaaegselt on äärmiselt oluline rõhuda varustuskindlusele. Me peame sisendama välisinvestoritele, et vaatamata meie geograafilisele positsioonile on Eestis elektrienergia 24/7 olemas. Samuti peame jätkuvalt tagama kõrge võrguteenuse kvaliteedi, sest ka väiksemad pingelohud võivad kõrgtehnoloogilises tehases lüüa tootmisliini päevadeks rivist välja.

Teine konkurentsivõime küsimus on hind, mis koosneb võrgutasust, taastuvenergia tasust ning elektri enda hinnast. Konkurentsivõime esimene komistuskivi on taastuvenergia tasu, mida paljude teiste riikide ettevõtjad ei pea erinevalt Eesti tegijatest maksma. Selle kohustuse muutmine oleks tõenäoliselt kõige madalamal rippuv vili, mida noppida. Kuid väga suurt ja määravat mõju omab üldine võrgutasu struktuur.

Võrgutasu osas on meil ajalooliselt olnud suhtumine, et ettevõtjad peaksid kandma suuremat kulu kui tavatarbijad. Globaalsel turul, kus riigid konkureerivad teineteisega investeeringute nimel, ei ole see mõistlik.

Näiteks Soomes muudeti võrgutasu struktuuri pikaajaliselt mõne protsendi kaupa aastas, et kulu ei oleks ettevõtja jaoks põhjendamatult suur ning püsikulude jaotus oleks õiglasem. On hea meel tõdeda, et ka Eestis on esimesed sammud selles suunas astutud, kuid omajagu on veel minna.

Mõtleme korraks, mis juhtuks, kui Eestis suureneks energia tarbimine ühe teravatt-tunni võrra. Võrgutasu jaotusvõrgus langeks ligi 14 protsenti. Kuidas aga tarbimist juurde saada?

Esiteks on võimalik täiendav orgaaniline kasv. Kui kümne aasta pärast lisanduks Eesti teedele 100 000 elektrisõidukit, siis kasvaks elektritarbimine ligi neli protsenti. Sellest ainuüksi selgelt ei piisa, kuid kui me suudaks juurde meelitada näiteks ühe puidu väärindamise tehase, mis tarbib ligi 220 gigavatt-tundi energiat ja mõned andmekeskused, siis saaksimegi ühe täiendava teravatt-tunni kokku.

Kui elektriautode soetamine võib toimuda orgaaniliselt, siis tööstused ja andmekeskused valivad asukohta konkurentsivõime järgi.

Suutmata langetada ettevõtete jaoks hinda, tagamata varustuskindlust ning täitmata keskkonnaalaseid eesmärke valitakse meie asemel mõni teine konkurentsivõimelisem riik. Kui me suudaks aga saavutada ühiskondliku kokkuleppe, et tavatarbija on valmis võtma rohkem enda õlule selleks, et ettevõtjatel oleks suurem konkurentsivõime, saaksime kasvatada majandust, pakkuda kõrgema palgaga töökohti ning kokkuvõttes kõrgemat elatustaset.