Taastuvatest allikatest elektrienergia tootmise toetamine on olnud Eesti energeetikas kesksel kohal viimased 20 aastat. Riigikaitseliste piirangute tõttu oli uute tuuleparkide arendamine aastaid raskendatud. Kaitseväe lisanduvad radarid loovad võimaluse uute tuuleparkide rajamisega edasi minna.

Eelmisel aastal kasvas tänu võrku liitunud tuulikutele tuuleenergia koguvõimsus 30 protsenti (130MW) ning 2024. aasta lõpuks peaks see kahekordistuma. Päikeseparkide koguvõimsus läheneb 2024. aasta lõpuks 1GW-le, mida on rohkem kui Eesti sisetarbimise suvine tipukoormus. Oleme taastuvenergia osakaalu poolest Euroopa Liidus viiendal kohal ning eesmärk saavutada 2030. aastaks sajaprotsendiline taastuvelektri tootmine on käeulatuses.

Muutuste tuules

Kliimaministeerium esitas valitsusele plaani suurendada Eesti taastuvenergia tootmist 4+4+2TWh võrra (võrdluseks praegune Eesti sisetarbimine on 8TWh/aastas). See on eelnevalt planeeritust ja turuosalistele esitletust ligi kaks korda suurem maht. See viib tuuleenergia ületootmiseni tuulistel tundidel.

Maailmapraktikas on raske leida turgu, kus ühte tüüpi juhitamatu võimsus omaks nii suurt osakaalu, nagu Eesti seda plaanib. Näiteks Taanis on tuule- ja päikeseparkide osakaal 50 protsenti ja Soomes ligi 20 protsenti aastasest elektrienergia tarbimisest.

Riigi vaates on energeetikas olulisimal kohal varustusekindluse tagamine läbi juhitavate võimsuste rajamise. Ühtegi juhitamatut tehnoloogiat ei tohiks eelisarendada ja taastuvenergias tuleb lähtuda tehnoloogia neutraalsuse põhimõttest. Nii inimestele kui ka ettevõtetele on kasulikum, kui rajatavad projektid vajavad vähem toetust.

Kliimaministeeriumi plaan näeb aga ette, et taastuvenergia tootmine hakkab kiires tempos kasvama tänu uute maismaa- ja meretuuleparkide ehitamisele, mida finantseeritakse taastuvenergia tasuga. Seda tasu hakkavad kinni maksma elektritarbijad, kes maksavad seetõttu võrreldes meie naaberriikidega alati börsihinnast kõrgemat elektrienergia tasu. On aeg küsida, mis on meie energiapoliitika eesmärk ja kas pakutud meetmed meid ka tegelikult selle eesmärgini viivad.

Mis on pikaajaline eesmärk?

Kliimaministeeriumi plaani järgi peaks riikliku toetusmeetme abil 2030. aastaks lisanduma 1400MW maismaa tuuleparkidest ning 2033. aasta lõpuks 1050MW meretuuleparkidest. Arvestades ka praeguseks tootmist alustanud, ehituses olevate ja 2023 oksjonitel hinnapõranda kindlustanud tuuleparkide võimsust, tuleks tuuleenergia tootmise koguvõimsuseks ligi 3100MW. Seda on ligi kaks korda rohkem Eesti kõigi aegade tiputarbimisest (1599MW 4. jaanuaril 2024).

Niisiis Eesti kõigi aegade tiputarbimise katmiseks piisab, kui kõik olemasolevad ja planeeritud tuulikud töötavad poole võimsusega. Kliimaministeeriumi soovitud mahtude rajamisel valitseks suurel hulgal tundidest tuuleenergia ülepakkumine, mis viiks alla elektrienergia börsihinna ja tuulepargi omanik ei teeniks vajalikku tulu.

Tuulepargi omanikule tulu tagamiseks on riik võtmas endale kohustust maksta tootjale taastuvenergia toetust, mida kogub kokku elektrit tarbivatelt inimestelt, asutustelt ja ettevõtetelt.

Kas me tõesti tahame suurendada juhitamatute võimsuste kasvu kõrgemaks siseriiklikust tunnitarbimisest? Sel juhul peame taastuvenergiasse investeerivatele ettevõtetele andma tulu saamise garantii läbi taastuvenergia toetusmeetmete. Aga mis on selle mõju?

Kunstlikult kõrgem elektrihind

Taastuvenergia toetused tähendavad tarbija vaates taastuvenergia tasu. Lõppkokkuvõttes tõstavad need toetused ehk taastuvenergia tasud elektrienergia lõpphinda Eesti tarbijatele.

Lihtsustatult tähendab see, et tuulistel ajaperioodidel, mil elektri hind peaks olema soodne, hakkab Eestis elektrienergia lõpphind tarbijatele (inimestele ja ettevõtetele) võrreldes teiste lähipiirkonna NordPool Spot riikidega olema kunstlikult kallim taastuvenergia tasu võrra, mida riiklike toetuste jaoks kogutakse.

See ei too Eestisse uut energiamahukat tööstust, vaid kahjuks võib ka juba olemasolevaid siit hoopis välja viia. Meie majanduse konkurentsivõime regioonis ei kasva, vaid väheneb. Välisinvestorid ja -ettevõtted eelistaks odavama elektriga Lätit ja Soomet, kellega meil on piiriülesed ühendused ja kes saavad otsest kasu meie poolt doteeritud taastuvenergia tootmisest. Lisaks on Soomel võimalik investoritele pakkuda süsinikneutraalset tuumaenergiat ja Lätil hüdroenergiat.

Konkurentsivõimelise elektrihinna tagamiseks peame kindlustama, et turuhind koos taastuvenergia tasuga ei oleks tarbijale kallim kui elektri hind naaberriikides. Suuremahuline doteerimine moonutab energiatootmise konkurentsi ja vähendab oluliselt võimalust, et turule jõuaks soodne elekter. Riik võtab pikaajalise toetuskohustuse, mis tuleb igal juhul tasuda Eesti elektritarbijatel. Elektrienergia tarbijatele kulude osas kindluse andmiseks tuleb kehtestada taastuvenergia toetustele aastase makse ülempiir, millest rohkem tootjatele toetust ei maksta.

Konkurentsivõimelise majanduskeskkonna loomiseks tuleb leida pakkumise ja nõudluse tasakaal elektrienergia tootjate ja tarbijate vahel. Lisaks tuleb tagada varustuskindlus. Uute energiamahukate tööstuste Eestisse toomisel peame suutma vastata ka küsimusele, kust tuleb elekter siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista? Mis on selle elektrienergia hind ja süsiniku jalajälg?

Kolm ettepanekut taastuvenergia võimsuste toetamiseks

1. Jääda taastuvenergia tootmise eesmärkide seadmisel Eesti aastase tarbimise mahu juurde, mis on 2030. aastaks prognoositav 8-10TWh. Arvestades praeguseks juba töötavaid ja ehituses olevaid tuuleparke ning eelnevatel taastuvenergia oksjonitel hinnapõranda kindlustanud tuule- ja päikeseenergia projekte, siis on 2027. aastaks prognoositav taastuvenergia toodang ca 5TWh/a.

Saavutamaks Eesti elektrienergia sisetarbimise katmist saja protsendi ulatuses taastuvenergiaga, võiks lisanduvate tuuleparkide toetuseks tehtavate oksjonite maht olla 4-5TWh/a.

2. Jätkata tehnoloogianeutraalsete taastuvenergia vähempakkumiste süsteemiga, mis on võimaldanud arendajal kindlustada hinnapõranda, kuid on seadnud selged piirid maksimaalsele toetuse määrale. Mõelgem, kui arendajad olid 2023. aasta vähempakkumisel valmis tegema investeeringud 21-39€/MWh hinnapõranda garantiiga, siis ei ole õigustatud kordi kõrgemate MWh hindadega vähempakkumiste läbiviimine.

3. Vähempakkumistel konkurentsi tagamiseks on soovitav jagada hangitav taastuvenergia maht neljaks vähempakkumiste vooruks. Tuuleparkide planeeringute ja ehituslubade menetlusaeg on pikk ja vähempakkumiste jagamine kolme-nelja-aastase perioodi peale võimaldab pakkumistes osaleda suuremal hulgal projektidel. See tagab suurema konkurentsi, väiksema toetusmäära ja soodsama lõpphinna tarbijale.

Otseliin tööstustele

Tööstusinvesteeringute Eestisse toomiseks soovitaksin hoopis võimalust rajada energiatootja ja tööstuse vahele otseliin, mis vabastaks kliendi taastuvenergia tasust ning suurendada otseliini piirkonda kuni 25 km-ni tootja liitumispunktist.

Otseliiniga elektrienergia tarnimine tööstustarbijale ilma võrgu- ja taastuvenergia tasuta võimaldab tuua uusi tootmisinvesteeringuid tuule- ja päikeseparkide lähedusse. Selline lahendus ei too maksumaksjale lisakulu, kuid toetab suurte tööstusinvesteeringute jõudmist üle Eesti. Taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine toimuks n-ö turupõhiselt.

Riigi vaates on energeetikas kõige tähtsamal kohal varustuskindluse tagamine läbi juhitavate võimsuste rajamise. Riikliku energiamajanduse arengu vaates ei peaks ühtegi juhitamatut tehnoloogiat eelisarendama. Taastuvenergia toetamisel tuleks lähtuda tehnoloogia neutraalsuse põhimõttest.

Ühiskonnale on kasulikum, kui rajatakse projektid, mis vajavad vähem toetust. See koormab inimesi ja ettevõtteid vähem. Praeguse doteeritud tuuleenergia forsseerimise plaani juures tuleb elektriarvete maksjatele anda mingi kindlustunne ja seada aastase taastuvenergia toetuse ülempiir.