Peaminister Kaja Kallase vabariigi aastapäeva kõne sisaldas juba kasutatud retoorikat Taavi Rõivaselt ja Jüri Rataselt, kuid kätkes endas ka midagi uut, nimelt tunnuseid märtriks olemisele. Kuidas muidu tõlgendada kõnet, millest märkimisväärne osa kulus etteheitval toonil iseenda valikute ja otsuste õigustamisele. Peaminister leidis seejuures, et vastutus nende poliitiliste otsuste eest lasub kollektiivselt kõigi õlul.

Seda olukorras, kus alates Kallase esimese valitsuse ametisse astumisest 2021. aastal on tarbijahinnaindeks tõusnud 38,3 protsenti, majandus on stabiilses languses juba kaheksandat kvartalit järjest ning vastupidiselt peaministri väidetule taastub netopalga ostujõud kriisieelsele tasemele alles 2025. aasta alguses¹;².

Euroopa Liidu suurimat majanduslangust koos seda võimendavate kriisidega on valitsus seni võtnud kui tüütut talve, mis ühel hetkel lihtsalt läbi saab. Nii pareeris rahandusminister Mart Võrklaev 11. jaanuari "Reporteritunnis" Eesti Panga negatiivset majandusprognoosi, öeldes vaid, et muretsemiseks pole põhjust, sest õiged arvud avaldab rahandusministeerium oma suvises majandusprognoosis.

Siiski on kõik viimaste aastate suvised majandusprognoosid erinenud tegelikkusest nagu öö ja päev. Ei suudetud ette näha laiapõhjalist ning pikaajalist majanduslangust, töötuse kasvu, ega rekordkõrget inflatsiooni. On mõnevõrra kummastav, et majanduspoliitiliste otsuste tegemisel tuginetakse nendele ekspertidele, kes alles pool aastat tagasi prognoosisid käesoleva aasta majanduskasvuks 2,7 protsenti.

Eesti maksusüsteemi lihtsus ei kajastu majanduskasvus

Erialaliitude, ettevõtjate ning ekspertide arvamusi on valitsus alates eelmise aasta kevadest sisuliselt eiranud ning dialoogi asemel on juba tehtud ja planeeritavaid otsuseid õigustatud eelmistelt valitsustelt saadud "pärandiga" ning muutunud geopoliitilise olukorraga.

Loomulikult ei ole võimalik väliseid tegureid eitada, kuid ka teised riigid Eesti kõrval ja ümber on olnud mõjutatud täpselt samadest teguritest läbipõimunud maailmas ja ometigi on meie naabrid tulnud majanduskriisiga märgatavalt paremini toime kui Eesti. Reformierakonnas kehtiv dogma ütleb, et kriisi ajal tuleb tõsta makse ning summuta majandust.

Samuti ei kahtle keegi, et on hädavajalik tõsta kaitsekulutusi, kuid olukorras, kus maksutõusude vajalikkust on nii rahandus- kui ka peaminister põhjendanud sooviga tõsta kaitsekulutusi³, naersid 2022. aastal SDE välja pakutud riigikaitsemaksu nii praegused kui ka eelmised koalitsioonipartnerid sisuliselt välja⁴. Kuid riigikaitsemaks, mis suunatakse vaid kaitsekulutuste tõstmiseks, ei omaks aga käibemaksu tõstmisega võrreldes sedavõrd negatiivset mõju ei inflatsioonile ega ostujõu langusele.

Eurostati statistika kohaselt on varaline ebavõrdsus Eestis Gini koefitsiendi alusel alates 2021. aastast suurenenud ning ka suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt⁵, mistap võivad juba jõustunud ning planeeritavad maksumuudatused ebavõrdsust ühiskonnas veelgi suurendada.

Eksporditurgude nõudluse langust ei saa Eesti valitsus samuti otseselt mõjutada, kuid valitsus saab tõsta kohalike ettevõtete konkurentsivõimet oma majanduspoliitikaga. Meie välispartnerid ning konkurendid on otsustanud ettevõtjaid läbi erinevate fiskaal- ja majanduspoliitiliste otsuste toetada, et nende positsiooni turul parandada, kuid Eesti valitsus leiab jätkuvalt, et toetused ei ole kas võimalikud, ei tasu ennast ära, kahjustavad majandust või on toetuste mõju ebaselge, välja arvatud toetused taastuvenergia tootjatele.

Erisused koos toetusskeemidega majanduses on aidanud ajaloos üles ehitada näiteks kõrgtehnoloogilise tootmissektori Taiwanis ja Lõuna-Koreas, aitab seda uuesti teha hetkel Ameerika Ühendriikides ning ka Eestile eeskujuks olev Saksamaa näeb erisustes võimalust tugevdada Saksamaa positsiooni maailmamajanduses⁶.

Ei suuda Eesti ka ühese vähese erandina Euroopas maksustada ajutiselt kõrgeid kasumeid energiasektoris ning panganduses. Avalikkust hirmutatakse stsenaariumitega, mis mujal riikides realiseerinud ei ole. Raha, mida oleks võimalik kasutada majanduse elavdamiseks, Eesti valitsus kasutada ei julge.

Kirjeldatud probleeme iseloomustavad ka erinevad rahvusvahelist konkurentsivõimet mõõtev IMD. Viimase aruande kohaselt oli Eesti 2023. aastal halvemal positsioonil kui 2022. aastal, olles langenud 22. kohalt 26. kohale. Majandusliku edu alamkategoorias halvenes Eesti positsioon suisa 21 koha võrra, mis langetas Eesti 33. kohalt 2022. aastal 54. kohale 2023. aastal⁷.

Kuigi poliitikutele meeldib välja tuua, et International Tax Competitiveness Index tabelis hoidis Eesti 2023. aastal esikohta, siis ei kajastu Eesti maksusüsteemi lihtsus ja ühetaolisus kuidagi Eesti üldises konkurentsivõimes ega ka majanduskasvus.

Milles näeb valitsus lahendust?

Lahendust näeb valitsus viimase aja sõnavõttudele tuginedes põhimõtteliselt kolmes lahenduses: taastuvenergia tootmise suurendamises⁸, bürokraatia vähendamises⁹ ja ettevõtete poolt kõrgemat lisandväärtust olevate lõpptoodete tootmises¹⁰.

Kahjuks unustavad ministrid ära, et kui Eestis tegutsev ettevõte toodab oma Kesk-Euroopa konkurendiga võrreldes täpselt sama kõrge lisandväärtusega toodet, on ta ikkagi turul kaotaja. Miks? Sest tulenevalt halbadest valikutest on Eestis sama toote lõpphind kõrgem kui meie konkurentide juures, näiteks Poolas, Tšehhis ja juba ka Rootsis.

Taastuvenergia tootmise suurendamisest on saanud suurele osale poliitikutele see konkreetne seksikas teema, mis peaks Eesti töötleva tööstuse viima tootlikkuselt ja efektiivsuselt mitte vaid Põhjamaade tasemele, vaid neist ka ettepoole, meelitades samal ajal Eestisse suurel hulgal välisinvesteeringuid.

Et mitte kahtlemata väga keerukasse teemasse lõputult kinni jääda, soovitaksin lugeda Andres Noodla põhjalikku arvamuslugu¹¹ Eesti energiamajandusest ning sellest, kuidas mitte konkurentsivõimeline elektritoodang on poliitiliste otsuste otsene tulem.

Bürokraatia vähendamisest riikliku poliitikana on samuti räägitud juba alates 2009. aastast¹², millele järgnes 2015. aastal nullbürokraatia projekt. Tekib õigustatud küsimus, et kui riik on bürokraatiat edukalt vähendanud juba viimased viisteist aastat, siis miks on sellega vaja uuesti väga jõuliselt tegelema hakata.

Kas võib asi olla selles, et bürokraatia on ajas suurenev ja seda tihti ka näiteks Euroopa Liidust tulevate erinevate määruste, direktiivide, regulatsioonide ja seadusest tulenevate kohustuste näol. Probleem, millele on tähelepanu juhtinud Paavo Nõgene¹³, Ain Hanschmidt¹⁴ ja Liisa Pakosta¹⁵.

Miks teevad samad poliitikud samu rumalaid otsuseid?

Suutmatus akuutsete probleemidega adekvaatselt tegeleda tuleneb ilmselt sellest, et poliitikuks olemine tähendab Eestis juba pikemat aega mitte oma ala eksperdiks olemist ja näiteks enda tõestamist teistes eluvaldkondades, vaid poliitilise karjääri tegemist erakondade tagatubades.

Kahjuks on viimased aastad ilmekalt näidanud, et ainult maailmavaateliste soovunelmate pealt riiki juhtida on keeruline ja iganenud majanduspoliitilised dogmad ei tagagi Eestile positsiooni Euroopa viie rikkaima riigi seas, vaid Euroopa kõrgeimat inflatsiooni kombineerituna Euroopa suurima majanduslangusega.

Kui poliitikud on võimetud tunnistama oma vigu, ei suuda kuulata eksperte, ettevõtjaid ega teadlasi, vaid lähtuvad isiklikest seisukohtadest, siis ongi keeruline majanduslangusest välja tulla. Lahendus ei saa olla kollektiivne vastutus ega eneseõigustus, vaid lahendus saab tulla koostöös Eesti inimeste ja ettevõtjatega, kes kahjuks maksavad nii kaudselt kui ka sõna otseses mõttes valitsuse tehtavad ebapädevad otsused kinni.

Muutus saab tulla koos poliitilise kultuuri muutusega, mis tooks endaga kaasa ka arusaama, et kui aastate jooksul ei ole ellu viidavad poliitikad andnud tulemust, vaid toonud loodetuga risti vastupidise tulemi, on oluline võtta poliitiline vastutus ning anda teatepulk edasi.

Kuni poliitiku ainsaks eesmärgiks on püsida võimul ja kindlustada "rikkalik" poliitiline toiduahel ilma negatiivsete ja reaalsete tagajärgedeta, teevadki ühed ja samad poliitikud jätkuvalt samu rumalaid otsuseid.

Viimaste aastate peenhäälestus ning konkurentidega vastuvoolu ujumine ei saa olla enam lahenduseks. Vaja on reaalselt töötavaid lahendusi, mitte kõlavaid poliitilisi loosungeid kombineerituna eneseõigustustega.