Hiljuti oli mul Tallinnas ühe päeva jooksul kolm juhtumit. Kõigepealt käisin äärelinnas ühes keskmise suurusega ketipoes, panin ostud korvi ja ütlesin kassapidajale tere. Vastuseks oli vaikus ning kui kaubad olid kassast läbi lastud, järgnes venekeelne küsimus kliendikaardi olemasolu kohta. Vastasin eesti keeles, et ei ole ja ütlesin, et maksan kaardiga. Lõpuks ütlesin aitäh ja head aega ega saanud jällegi mingit vastust.

Seejärel külastasin hubast kohvikut kesklinnas, kus esitasin oma tellimuse sümpaatsele noorele ettekandjale ja jäin tellimust ootama. Veidi aja pärast märkasin, kuidas kõrvallauas esitas välismaalane minimaalse aktsendiga oma tellimuse: "Palun üks suur kohv ja päevapraad.". Ettekandja naeratas rõõmsalt ja läks kohe üle inglise keelele.

Ja lõpuks õhtul, kui ootasin peatuses bussi, pöördus minu poole umbes kümneaastane noormees. Ta palus vene keeles, et annaksin talle oma telefoni, sest tal on vaja emale helistada. Kui küsisin talt lihtsas eesti keeles, et kus tema telefon on, eemaldus noormees kiirelt.

Miks Eesti avalikus ruumis ei räägita igal pool eesti keelt?

Need kolm juhtumit tekitasid mul erinevaid mõtteid. Poes mõtlesin, et on nii kahju, et meie pealinnas leidub kohti, kus sinuga ka kõige lihtsamal tasemel eesti keelt räägita. Kassapidaja töös vajalikud peamised väljendid võib ju paari nädalaga ära õppida.

Võimalik ka, et ta ei julge eesti keelt rääkida, sest on saanud oma aktsendi või grammatikavigade tõttu mõnelt kliendilt pahandada. Olen kuulnud, et esineb juhuseid, kus kassapidaja ütleb kliendile näiteks: "peate see kapsas ise ära kaaluda" ning klient vastab: "õppige enne eesti keel ära, siis hakake rääkima". Vene keeles klientidega suhelda võimaldab kassapidajal aga ikkagi veendumus, et seda keelt oskavad ju ometi kõik inimesed.

Kohvikus pani mind mõtlema see, et me ise ei lase eesti keele kui teise keele õppijail eesti keelt kasutada. Isegi siis, kui nad räägivad üsna hästi, aga kerge aktsent või välimuse omapära reedavad, et nad ei ole eestlased, tekib eestlastel kohe soov inglise või vene keelele üle minna.

Sõnades väljendame küll pidevalt ootust, et kõik riigikeelt valdaksid. Tegelikus elus aga ei tundu me alati ise uskuvat, et keegi võiks päriselt soovida eesti keelt kasutada. Selle asemel tundub meile soliidsem oma võõrkeeleoskust demonstreerida.

Vestlus väikese poisiga tegi mind kõige kurvemaks. Ta pidi ju olema koolis juba hea mitu aastat eesti keelt õppinud. Kui aga võõras eestlane tema käest kõige lihtsama küsimuse küsis, ehmatas ta kohe ära ega suutnud midagi vastata.

Kahjuks ütleb see palju nii meie koolide eesti keele õppe kohta kui ka vene noorte suhtlemisvõimaluste kohta eestlastega. Kui eesti keele tunnis õpitakse põhiliselt grammatikareegleid ja vastatakse õpetaja küsimustele, siis see päriselt rääkima ei õpeta. Samal ajal näitas poisi venekeelne pöördumine, et tema kogemuse põhjal saab kõigi inimestega vene keeles suhelda. Minu eestikeelne vastus oli tema jaoks täiesti ootamatu ja seetõttu ka ehmatav.

Miks inimesed üldse keelt kasutavad?

Nii et vastus küsimusele, miks Eesti avalikus ruumis ei räägita igal pool eesti keelt, on päris lihtne. Sellepärast, et ei ole põhjust. Ei ole tegelikku põhjust.

Tegelik põhjus ei saa olla see, kui riik ütleb, et kõik peavad eesti keelt oskama ja rääkima. Tegelik põhjus ei saa olla ka see, kui inimestele kenasti seletatakse, kui kasulik see neile on, kui nad eesti keelt oskaksid. Tegelikuks põhjuseks ei piisa ka hirmust eesti keele eksamil läbikukkumise või töökaotuse ees. Need põhjused ei mõju, sest on välised, kellegi teise poolt määratud, mitte inimesest endast tulenevad.

Kõigepealt peaksimegi mõtlema, miks inimesed üldse räägivad? Põhjuseid on laias laastus kaks.

Esiteks kasutavad inimesed keelt siis, kui neil on reaalne suhtluseesmärk, mida saab saavutada rääkimise abil. Kui on tegelikult vaja midagi öelda, siis tekib ka soov rääkida. Näiteks on mul vaja teada, kus asub lähim hea söögikoht ja ma pean seda teistelt inimestelt küsima. Või tahan veenda sõpra endaga koos kinno tulema. Selleks pean sõbraga juba veidi pikemalt rääkima. Või avaldab keegi negatiivset arvamust minu lemmikmuusiku kohta ja mul tekib tungiv vajadus talle vastu vaielda.

Teine põhjus rääkimiseks on aga veel. Inimesed räägivad sageli ka ilma otsese eesmärgita, lihtsalt selleks, et hoida kaaslastega häid suhteid. Näiteks lobiseme sõpradega viimastest reisidest, headest söökidest, lemmikloomadest jmt, sest see lähendab meid ja annab positiivseid emotsioone.

Ka teist keelt räägivad inimesed üldiselt samadel põhjustel, kui emakeelt. Räägivad siis, kui oma suhtluseesmärke saab saavutada teises keeles ja siis, kui teises keeles rääkimine aitab kaaslastega hästi läbi saada ja annab positiivseid emotsioone.

Kui aga laseme vaikimisi tekkida eelduse, et eestlased võivad vajaduse korral kohe vene või inglise keelele üle minna, siis saab ju kõiki suhtluseesmärke suurepäraselt rahuldada ka ilma eesti keeleta. Eesti keele rääkimisel puudub sel juhul tegelik põhjus ning see jääb kunstlikuks vajaduseks. Kui rääkimine ei tekita ka positiivseid emotsioone, siis väheneb eesti keele kasutamissoov veelgi.

Kuidas tekib põhjus igapäevaelus eesti keelt rääkida?

Igapäevaelus saavad eesti keele rääkimise vajaduse tekitada ainult eestlased ise. Kui me ise usume, et eesti keeles saab kõigest ja kõigiga rääkida, ja seda tõesti ka teeme, siis sellega loome tegeliku põhjuse eesti keelt kasutada. Vajaduse korral peame suutma ka oma emakeelt veidi veidi lihtsamaks kohendada, kui näeme et kaaslase keeleoskus pole veel väga hea, ning suhtuma aktsenti ja keelevigadesse heatahtlikult. Samuti peaksime püüdma vabaneda eestlaslikust tagasihoidlikkusest ja rohkem suhtlusrõõmu välja näitama.

Näiteks küsis minu käest üks mees vene keeles, mis number buss peatusse sõitis. Bussil polnud tõepoolest ees numbrit, kuid sõiduplaani järgi pidi see olema 60. Vastasingi eesti keeles: "Ma arvan, et 60, aga ei tea ka". Mees sai kohe aru ja ütles eesti keeles: "Ah kuuskümmend". Küsisin bussijuhilt üle ja ta kinnitas, et buss on tõesti 60 ja lülitas ka õige numbri sisse. Mina läksin selle mehe juurde ja ütlesin ka talle, et jah, on 60, kõik on korras. Mees naeratas ja kordas: "kõik on korras".

Selles situatsioonis ei läinud ma teadlikult vene keelele üle, rääkisin lihtsat eesti keelt ning näitasin välja oma suhtlemissoovi. Nii tekkis tegelik põhjus eestikeelseks suhtluseks ning see tõi kaasa ka positiivseid emotsioone.

Hea näite eesti keeles suhtlemisest pakuvad Narva hotellid, kus ma päris tihti peatun. Administraatorid räägivad seal korralikku tööalast eesti keelt ja on näha, et nad naudivad seda. Mina räägin nendega tavaliselt veidi pikemalt, kui otsene situatsioon nõuaks, et tekitada rohkem põhjust eesti keelt kasutada.

Kui vahel juhtub ka väikseid keelelisi eksimusi, siis need on vahvad ega tekita arusaamatusi, sest me räägime need selgeks.

Näiteks ükskord küsisin, kas ma saaksin veel üheks ööks toa broneerida. Administraator vastas: "Meil on praegu kõik kohad täis, aga meil on homme hommikul miiting ja siis pärast seda saan teile vastuse anda.". Naeratasin ja küsisin täpsustuseks: "Teil on hommikul koosolek?" Administraator hakkas vabandama, ma aga ütlesin: "Jaa-jaa, see on vist inglise keelest, see miiting? Eesti keeles see tähendab veidi muud asja, aga ma sain kõigest aru, ei ole mingit probleemi. Eri keeltes tähendavadki samad sõnad mõnikord eri asju."

Teise keele kõnelejaid on vahel kasulik ka veidi aidata, öeldes neile mõne õige sõna või vormi. Sellega peab siiski olema ettevaatlik, et rääkimissoovi mitte vähendada. Kõige tähtsam on, et eestikeelsest suhtlemisest jääks lõpuks ikka hea tunne.

Kui soovime, et Eestis saaks igal pool eesti keeles suhelda, siis alustame endast. Anname teise keele õppijaile tegeliku põhjuse eesti keelt kasutada. Suhtleme igal pool eesti keeles. Aitame keeleõppijail vajaduse korral õiget sõna või väljendit kasutada. Tunneme suhtlemisest rõõmu ja näitame seda ka välja. Head emakeelepäeva!