Visalt, väga visalt sureb üks müüt, et Ida-Virumaal ei oska inimesed eesti keelt, sest siin ei ole keelekeskkonda. See piir jookseb kuskilt Jõhvi ja Kohtla-Järve tagant põhja ja lõunasse ja mida enam Narva jõe poole, seda vähemaks keelekeskkonda jääb.

Võib-olla tõesti oli juurdepääs keelekeskkonnale  piiratum paarkümmend aastat tagasi. Mäletan isegi ahtakest raamatuletti Narva Kerese Selveris ja eestikeelsete raamatute müüki Narva kolledži vana õppehoone välisukse kõrval, mis oli eestikeelsete inimeste hulgas väga populaarne.

Ent väita, et keelekeskkonna puudumine on probleem tänapäeval, on lihtsalt rumal. Olen inglise filoloog ja pikka aega olnud inglise keele õpetaja ning seetõttu toon tihti võrdluseks inglise keele õppimise ja selle oskuse. Ei saa ju väita, et Eestis oleks ingliskeelne keskkond, küll aga otsivad inimesed ja eriti noored aktiivselt oma keele arendamiseks, olgu selleks siis meedia, veeb, videomängud või ka suhtlemine oma eakaaslastega inglise keeles.

Küsimus on eelkõige tahtmises keelekeskkonda leida. Kõik samasugused võimalused on ka eesti keele jaoks olemas. Eestikeelne keskkond on hiirekliki või puldivajutuse kaugusel, rääkimata isegi Narva kaubanduskeskuste raamatupoodidest, kinoseanssidest, teatrietendusest või lihtsalt inimestega suhtlemisest.

Käisin vaatamas Narva Astri Apollo kinos väga erilist filmi "Elu ja armastus". Peale minu ja mu kahe kolleegi oli kinos veel üks viieliikmeline eestikeelne sõpruskond ja see oligi kogu publik. Filmil olid, muide, ka vene- ja ingliskeelsed subtiitrid.

Soovijatel on käeulatuses võimalused kuulata eestikeelseid uudiseid, vaadata eestikeelseid filme, lugeda eestikeelset meediat ja kuulata eestikeelset muusikat. Kõik need võimalused aitavad märkimisväärselt kaasa keeleoskuse arengule.

Narva kolledžis on plagu, millel kiri, et siin võid rääkida eesti keelt kõvasti ja valesti. Mitmeid inimesi on see pahandanud, et mis mõttes "kõvasti" ja veel ka "valesti". Keeleõpetajana olen väga seda meelt, et just kõvasti, st selge tugeva häälega, sest mitte üheski keeles rääkimist ei pea häbenema. Ainult nii saab meistriks.

Võib-olla teame omast käest, et mõnda asja väga hästi mitte osates oleme püüdnud jääda tahaplaanile ja varju, aga just ette astudes oskused hoopis arenevad. Samuti vigu tehes. Nii mina kui ka paljud teised õpetajad on öelnud, et kui me keelt õppides vigu teha kardame, on tulemuseks "grammatiliselt korrektne vaikus". Just vigade tegemine näitab seda, et õppimine toimub ja keeleoskus areneb.

Kõik me oleme ilmselt mitu korda jalgrattaga sõitma õppides tasakaalu kaotanud või suuskadega mäest laskudes lumehanges maandunud, aga ainult nende kogemuste kaudu oleme lõpuks midagi oskama hakanud.

Üle ja ümber ei saa keele aktiivsest kasutamisest. Inimene võib käia kümneid kordi erinevatel keelekursustel, ent seni, kuni ta keelt kasutama ei hakka, võivad need kursused olla küll tasuta, ent üsna kasutud.

Jälle võib võrdluseks tuua teisi õppimisi. Näiteks autojuhiload iseenesest ei sõida, vaja on istuda autorooli ja sõitma hakata. Sama kehtib ka keeleoskuse kohta: riigieksami edukas sooritamine annab küll tunnistuse, aga ainult aktiivne keele kasutamine võimaldab keeleoskust säilitada ja süvendada.

Oma osa peavad täitma ka eestikeelsed inimesed. Minu paariaastane kogemus on näidanud, et Narvas ja Ida-Virumaal saab suurepäraselt hakkama ainult eesti keelt kasutades. Tuleb lihtsalt vältida kiusatust üle minna vene keelele, mida ma kusjuures päris hästi oskan, ja sõbralikult ja kindlalt riigikeelt kasutada.

Julgen küll öelda, et avalikus ruumis suhtlevad kõik inimesed rohkem või vähem eesti keeles. Kauplustes lähevad teenindajad pärast eestikeelset vastu tervitust üle eesti keelele, minu kolleegid Narva kolledžis on harjunud minuga eesti keeles suhtlema ja kuigi mõnikord küsitakse minult: "A možno porusski ili po angliski" (kas võiks vene keeles või inglise keeles rääkida), olen ma seda meelt, et proovime ikka eesti keeles. Nii murramegi müüdi, et Ida-Virumaal eesti keelega hakkama ei saa.