Eestis elav muu emakeelega õpetaja on tõesti saanud kolmkümmend aastat ilma välise eesti keele õppimise surveta koolis töötada. Nüüd enam mitte.

Motiveeritud keeleõppijale tuleks luua ka võimalused õpitavat keelt rohkem ja erinevates situatsioonides harjutada. Seega – peab olema nii vajadus kui ka võimalus. Keelekursustele lisaks aitaks kindlasti kaasa see, kui motiveeritud õpetajad saaksid võimaluse paar-kolm kuud eestikeelses koolis töötada. Venekeelsetel õpetajatel võib nappida eesti keeles suhtlemise julgust, samuti aitaks pikem praktika eestikeelses keskkonnas lihvida oma aineterminoloogia kasutamist eesti keeles õpetades. 

Kaaluda võiks ka eesti ja vene haridusasutuste õpetajate, aga ka tugipersonali vahetamise programmide toetamist. Üleminekuperioodil on taoline koostöö vajalik ühelt poolt vene koolide-lasteaedade vene emakeelega õpetajate eesti keele oskuse parandamiseks ja suhtluspädevuse saavutamiseks.

Teisalt aitaksid vahetusprogrammid (vene õpetaja eesti kooli/lasteaeda ja vastupidi) kaasa eesti ja vene koolide/lasteaedade organisatsioonikultuuri ühtlustumisele ning annaks vene(kaks)keelsetes haridusasutustes nii õpetajatele kui ka õpilastele rohkem mitmesugust eestikeelset sisendit. Neid vahetusprogramme peaks riik ja omavalitsus loomulikult toetama. Ka see on motivatsioon!

Eesti keelt aitaksid harjutada ka eesti emakeelega kolleegid lasteaias ja koolis. Eesmärk on ju jõuda eestikeelse keskkonnani haridusasutuses ja seda mitte ainult õppetundide ajal. Kui näiteks keelekümbluslasteaia senine praktika on kohati olnud selline, et eesti keelt räägitakse lastega vaid tundide ajal ja muu tegevus toimub vene keeles, siis eestikeelset sisendit peaks ju olema rohkem ja mitmekesisemat, et lapsed kooliminekuks eestikeelseks õppetööks valmis oleksid. 

Kas lasteaed, kus töötavad ainult vene keelt emakeelena rääkivad õpetajad ja tugitöötajad, on suuteline ja valmis oma töökeelt muutma? Ja kas see oleks loomulik suhtluskeskkond? Kindel ma selles ei ole.

Probleem on päris suur ja seda just Ida-Virumaal, kus napib eesti keelt emakeelena või väga hästi teise keelena rääkijaid. Ka eestikeelsele õppele üle minevates koolides peaks suhtluskeskkond muutuma lähema paari aasta jooksul eestikeelseks. Keegi ei hakka kindlasti piirama õpilaste emakeele kasutamist vahetundides, kuid kooli töökeel saab olla siiski ainult eesti keel. 

Töökeel tähendab ka seda, et õpetajad suhtlevad omavahel eesti keeles. Ja õpilane kõnetab õpetajat ikka eesti keeles ja vastupidi. Kuna näiteks Ida-Virumaal napib loomulikke eesti keele praktiseerimise võimalusi, peavad lasteaed ja kool olema läbinisti eestikeelsed. Selline keelekeskkond on vajalik nii õppijatele eesti keele omandamiseks kui ka õpetajatele suhtlemiskindluse saavutamiseks ja säilitamiseks.

Eesti õppekeele reformi võrreldakse ikka Lätis toimuvaga. Läti on järgmisel õppeaastal lõpetamas üleminekut riigikeelsele üldharidusele. Kui lätlaste üleminekuprotsessist on ehk jäänud mulje, et probleeme nende aastate jooksul pole esinenud ja kõik muu emakeelega õpetajad on saavutanud õpetamiseks vajaliku riigikeeleoskuse, siis päris nii see ei ole.

Läti Keele Agentuuris eelmise aasta lõpus toimunud seminaril tõid Läti kolleegid välja, et umbes 30 protsenti venekeelsete (kakskeelsete) haridusasutuste pedagoogidest siiski ei vasta keelenõuetele ega tunne ennast oma ainet läti keeles õpetades mugavalt. Nendest 10% on loobumas õpetajatööst, paljud neist on pensioniealised, 10% õpib intensiivselt läti keelt ja on motiveeritud jätkama õpetajana ning 10% tegeleb kõrgkoolides ümberõppega, mida Läti riik ka rahastab. 

Läti reformiga on kaasnenud koolivõrgu korrastamine, mis on võimaldanud koolidel senisest mõnevõrra rohkem õpetajaid valida. Samad tegevussuunad pädevad ka Eesti kohta.