Hirm, ärevus ja ebakindlus on ilmselt peamised tunded, mida on kogenud paljud lapsevanemad ning õpetajad Narvas pärast hiljutist kohtumist haridusminister Kristina Kallasega. Miks nii? Vastus on lihtne: lootus, et riik teeks mingeidki samme, et aidata kaasa sujuvale eestikeelsele õppele üleminekule, on lõplikult kadunud.

Üleminekuni on jäänud vähem kui pool aastat, kuid pole selget arusaama, kuidas see kõik hakkab praktikas toimuma. Haridusminister mitte ainult ei suutnud olukorda selgitada, vaid pani vanemaid ja õpetajaid veelgi rohkem muretsema.

Kallaselt saadud vastuste põhjal sai osalejatele selgeks, et ühtegi üleminekuga kaasnevatest probleemidest (õpetajate ja tugispetsialistide katastroofiline puudus, õppematerjalide puudumine, õpilaste ja õpetajate psühholoogiline kohanemine muutustega, HEV-laste hakkamasaamine) ei ole suudetud lahendada ja haridusministeeriumil puudub plaan, kuidas seda teha. Samal ajal ei ole riik nõus näitama üles paindlikkust ega tegema järeleandmisi.

Minister: õppige eesti keelt ja saate õpetajaid

Valitsus viib läbi eksperimenti, kuid kas see osutub edukaks, näitab aeg. Kõik argumendid selle vastu, et selliseid katseid lastega ei tohi lubada, lähevad kurtidele kõrvadele. Nii me riskime sellega, et suur hulk noori saab puuduliku hariduse. Kuid võib-olla see ongi tõeline eesmärk?

Mis juhtub, kui haridusreformi kiirustatud negatiivne stsenaarium realiseerub? Võime leida end olukorras, kus Eesti elanikuid jagatakse kunstlikult nendeks, kes said kvaliteetse hariduse koolis, lõpetasid ülikooli ja seetõttu omavad tööturul eeliseid, ja nendeks, kes peavad neid teenindama. Viimaste hulgas on need, kelle üle on tehtud eksperiment.

Juba nüüd on ilmne tohutu erinevus hariduse kvaliteedis, mida annavad algusest peale eesti keeles õpetanud pedagoogid ja pedagoogid, kes on sunnitud keelt kiiruga õppima. Sest on selge, et keele õppimine ja selles õpetamine pole üks ja seesama.

Proovime haridusvaldkonna olukorrast aru saada Narva näitel. Keelenõuetele mittevastavuse tõttu võib alates selle aasta 1. septembrist Narvas töötuks jääda 153 õpetajat ja uusi pedagooge selles koguses kindlasti selleks ajaks ei leita.

Loogilisele küsimusele, kas ministril on plaan, kuidas sellise õpetajate puuduse korral olukorrast välja tulla, järgnes lakooniline vastus, et plaan on olemas ja see seisneb selles, et... õppida eesti keelt.

Keegi ei vaidlusta eesti keele õppimise vajadust, kuid arvestades haridusreformi seatud tähtaegu, õpetajate koormust ja, mis siin salata, õpetajate keskmist vanust, on kaheldav, kas ministri soovitus saab täidetud. Ei aita isegi hirm töötuks jääda.

Täiesti arusaamatu on, kes ja kuidas alates septembrist hakkab õpetama lapsi ja kuidas saavad hakkama ülejäänud pedagoogid, kes sügisest peavad töötama ka keelenõuetele mittevastavuse tõttu koolist lahkunud kolleegide eest.

Õpetajate suur puudus riigis annab pedagoogidele võimaluse valida enda jaoks kõige sobivamad tingimused ja atraktiivsemaid koolid. Haridusministrile meeldib pidevalt korrata, et selliste lisatasudega nagu on õpetajatel Ida-Virumaal, tulevad Narva koolidesse õpetama teaduste doktorid. Kuid lisatasu Ida-Virumaal, millest minister räägib kui mingist imerohust, suudab piirkonda meelitada vaid üksikuid ja isegi siis pole kindel, kui kauaks, sest töökoha vahetusega kaasnevad kulud, mis on seotud näiteks eluaseme rentimisega, rääkimata muudest ebamugavustest.

Lisaks ei lahenda lisatasu kuidagi õpetajate puuduse probleemi: kui mõni õpetaja õnnestub Narva meelitada, tähendab see, et teised koolid, näiteks Tartus, Viljandis või Paides, peavad asendaja leidma. Seetõttu põhjustavad sellised "boonused", kui vaadata olukorda laiemalt, pigem kahju kui kasu.

HEV-lapsed löögi all

Suur mure, eriti pärast kohtumist Kristina Kallasega, on seotud hariduslike erivajadustega laste edasise õpetamisega. Esiteks on võimatu ette kujutada, kuidas peaksid õppima võõrkeeles need lapsed, kellel isegi emakeeles elementaarsete oskuste omandamine on suur väljakutse. Kuid ka HEV-lastele ei tehta erandeid.

Kahjuks ei huvita ministrit üldse HEV-laste psühholoogiline seisund ega turvatunne, mis on selle rühma lastele eriti olulised. Ta väidab, et neilt ei tohi "võtta ära võimalust õppida riigikeeles ja saada osaks Eesti ühiskonnast". Loosungid on loosungid, kuid meenutan, et riik ei pidanud vajalikuks isegi õppematerjale HEV-lastele välja töötada.

Teiseks on täiesti arusaamatu, kellele usaldatakse HEV-laste õpetamine. Eestis on suur tugispetsialistide puudus ja Narvas ei vasta keelenõuetele 53 protsenti koolides töötavatest tugispetsialistidest. Veelgi kurvem on olukord Paju koolis, kus õpivad peamiselt hariduslike erivajadustega lapsed: 62,5 protsenti selle kooli õpetajatest (30 õpetajat 48-st) võivad alates 1. septembrist töö kaotada, kuna nad ei valda keelt piisaval tasemel.

Seni on kool palganud vastava kvalifikatsiooniga pedagooge, kes oskavad töötada HEV-lastega. Arvan, et pole vaja pikalt selgitada, et leida nendele asendajaid alates 1. septembrist on praktiliselt teostamatu ülesanne. Kurb tõde on see, et enamus keelenõuetele ja kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid eelistavad töötada tavalistes koolides ning klassides, sest seal on palju lihtsam. Mis ootab erivajadustega lapsi sügisel, seda ei tea keegi. Kahjuks ka mitte haridusminister.

Vähemalt selles küsimuses võiks riik näidata veidi empaatiat ja inimlikkust, aga tundub, et vastutuse ümberjagamine ja järjepidev korrutamine, et riik on seaduse vastu võtnud ja kohalikud omavalitsused peavad seda täitma, on lihtsam.

Narva ei ole haridusreformi kontekstis mingi erand, väga paljud Eesti koolid satuvad äärmiselt keerulisse olukorda. Näiteks on mõned Maardu koolid ja lasteaiad palunud haridusministeeriumilt üleminekutingimuste leevendamist, probleem loomulikult sama: õpetajate puudus ja HEV-laste hakkamasaamine.

Minister on järjekindel ja kangekaelne (või järeleandmatu) ning valitsuse pressikonverentsil rõhutas ta, et on raske argumenteerida, miks ei leita iga rühma jaoks C1-tasemega õpetajat. Tundub, et minister ei ole suutnud ühe ametis oldud aasta jooksul viia end kurssi tegeliku olukorraga, vaid ta juhindub vaid ülemineku ideest. Kallase usk ja pime entusiasm aitavad vaevalt olukorda päästa, kui järgmise õppeaasta alguses võib haridussüsteemis alata täielik kaos.