Võrumaal sündinud ja spordikoolis treenerina töötanud Ilmar Kesselmann mäletab 1985. aastat, kui võrukad Avo Keel,  Aare Salumaa ja nende põlvkonnakaaslased mängisid võrratut võrkpalli. Nüüd on need hetked Barruse kujul Kesselmanni kodulinna justkui tagasi jõudnud

"Sõpru on niivõrd palju ümberringi, et ma lihtsalt naudin seda koosseisu, kes siin võrkpalli vaatavad. Koos karjume, koos hüppame püsti, koos lehvitame käsi. Loomulikult võrratu on see, kui mehed panevad hästi, löövad vaenlase knockdown'i. Mõni tuleb siia ainult sellepärast, et ta on Barruse fänn, ta on võrkpallifänn, võrkpallimängust võib-olla eriti aru ei saa, aga natuke räägid talle, selgitad talle, mis see võrkpall tähendab ja miks niimoodi või naamoodi juhtus, siis ta ütleb, et väga kihvt," rääkis Kesselmann.

Barruse fännibaas on praeguseks kasvanud ligi 1000 inimeseni. Paljudele neist on trummid, pasunad ja rongkäik pubist spordikeskusesse vaid väike osa asjadest ja tegevustest, mis kahe aasta jooksul Barrust fännates on muutunud elu lahutamatuks osaks. Näiteks muidu Tartu Bigbankile pöidlaid hoidnud Cäroly Kolberg sõidab viimase aasta aja jooksul iga Barruse kodumängu puhul Tartust Võrru juba mitu tundi varem, et aidata meeskonnal üles seada mänguplats:

"Peale mängu alati lähme pubisse, võtame jäätisekokteili ja kiidame meeskonda nii kaotuse  kui ka võidu korral. Võib-olla sellepärast mulle võrkpall ongi meeldima hakanud, et on hästi emotsionaalne, elad kaasa. Ma ei oleks oodanud, et ma spordile niimoodi kaasa elan, aga Barrus on seda tekitanud. See energia, mis sa kulutad siia sõitmise peale, saad selle kõik mitmekordselt tagasi siin. Sa muutud nii elavaks inimeste seas, kes kaasa elavad mängule," lausus Kolberg.

Barruse võistkonna noorim liige, Viljandimaalt pärit  20-aastane Robin Kahu saab fännidelt palju kiitvates toonides kirju:

"Ma tunnen seda, et kuidagi olen neile korda läinud, kas  oma emotsiooni või mängustiili poolest. Fännide armeed nähes, et kui palju neid on, see annab emotsionaalselt nii palju juurde. Selles mõttes on väga hea tunne ja julge on minna platsile, kui sa näed seda suurt rohelist merd seal tribüüni peal," ütles Kahu.

"Meeskond on võetud omaks. Me tegelikult ajame Võru asja ja tahame, et Võrus oleks äge võrkpall. Kui  meeskond suudab mänguga pakkuda seda emotsiooni, mis tõmbab rahva käima, siis see sütitab tegelikult väga palju ka platsi peal. See atmosfäär, mis tekib, see on väga hea keskkond, kus eneseteostust ellu viia," ütles Barrus Võru VK peatreener Oliver Lüütsepp.