Selle sajandi esimestel aastatel sain ajakirjanikuna sageli telefonikõnesid või kirju, kus kahtlustati mõnd kõrgel positsioonil inimest onupoegade soojale kohale sokutamises või noid sinna saamises.

Süüdistused hõlmasid nii päris sugulasi kui ka klassivendasid, sõpru ja parteikaaslasi. Mõnel puhul oli asjal tõsi taga, teisel jälle polnud väikses kohas pääsu, et inimesed üksteist tunnevad. Ainuüksi omavalitsusi oli toona Viljandimaal paarikümne ligi ja neil kõigil omakorda rida allasutusi, nii et tähtsaid ametikohti jagus. Samal ajal olid need ka väga hinnas, sest väljaspool avalikku sektorit oli kindlat ning korraliku palgaga tööd tunduvalt kasinamalt kui praegu.

Ajaratas keerleb teatavasti ikka nii, et see kodar, mis kord oli all, on mõne aja pärast üleval. Nii on ka juhtunud, et kuigi praegugi leitakse inimesi omavalitsuste olulistele kohtadele tihti tutvuste kaudu, on suund muutunud vastupidiseks. Nüüd ei veenda ja meelitata, et endale tähtsat ametit saada, vaid et üldse kedagi sinna tööle saada.

Viljandimaal on kolm valda ja üks linn, igas neist ametis omavalitsuse juht ja kaks abivallavanemat või abilinnapead. Kõik need ametikohad on poliitilised, sest erinevalt ametnikest ja teistest omavalitsuste töötajatest sõltuvad need parajasti võimul olevast koalitsioonist. Tuleb uus võimuliit, tulevad ka uued juhid.

Ometi ei ole tosinast kohast tervelt viis täidetud poliitikutega. Muidugi on neil inimestel võimuliidu toetus, aga nad ei ole osalenud valimistel ega ela tihti isegi selles omavalitsuses, mida nad juhivad.

Segaste võimusuhetega Põhja-Sakala vallavanem Karel Tölp ja abivallavanem Jaanus Rahula on mõlemad imporditud Pärnumaalt, seejuures on Rahula ka varem olnud nii Põhja-Sakala abivallavanem kui vallavanem. Viljandi vallas ei leidnud Reformierakond oma ridadest kedagi, kes sobiks abivallavanemaks ja tahaks selleks ka saada, ning kutsus sellele positsioonile seni poliitikast kaugel seisnud endise politseijuhi Alvar Pähkli, kes elab Viljandi linnas.

Nii Mulgi vald kui ka Viljandi linn jäid tervislikel põhjustel ilma pehmete valdkonna abivallavanemast ja abilinnapeast ning tõid neisse rollidesse Ardo Agasilla ja Are Tintsi, kes kumbki valimistel ei kandideerinud.

Apoliitiline juht ei tähenda sugugi, et ta oma tööga hakkama ei saaks. See võib isegi kasuks tulla, sest eriti just abivallavanematel ja -linnapeadel tuleb oma valdkonnaga hästi kursis olla ning seal kuluvad spetsialistiteadmised tunduvalt rohkem marjaks ära kui poliitiline võimekus.

Küll aga näitab praegune olukord hästi, et kunagistest pikkadest pinkidest, millel inimesed tihedalt külg-külje kõrval istudes oma järjekorda ootasid, on saanud lonkavad taburetid, millel keegi istuda ei taha. Ja see on juba väga halb, sest kui poliitikasse pürgijaid napib, ei pruugi sugugi juhtuda, et võimu juurde pääsevad need kõige teravamad pliiatsid, kes Eesti elu poognad rõõmsaks suudavad värvida.

See ei ole ainult kohalikus poliitikas nii. Reformierakonna Euroopa Parlamendi kandidaatide nimekiri sai hiljuti kõvasti kriitikat säravate tähtede vähesuse pärast ja ennustatakse, et sellega küll kahte kohta ei võta. Ja võib-olla lähebki nii. Paraku pole teiste parteide väljapanekud enamasti hiilgavamad. Neid nimekirjasid võiks ehk esinduslikuks lugeda, kui samad inimesed kandideeriksid ühes riigikogu valimiste ringkonnas, mitte aga silmas pidades, et sinna on kogu Eesti parimad tütred ja pojad kokku otsitud.

Või mis siin Eestistki rääkida. Maailma võimsaim riik ei leidnud presidendivalimiste viimasesse vooru kedagi paremat, kui ühe 81-aastase mehe, kellel vanus selgelt tunda annab, ja 77-aastase mehe, kellel kaelas kaugelt rohkem kohtuasju kui ärikaksikutel Tiidul ja Teedul kokku.

Polariseerunud poliitika peletab inimesi. Pew uuringutekeskuse mulluse küsitluse järgi on 65 protsendi ameeriklaste jaoks ainuüksi poliitikale mõtlemine kurnav ja rohkem kui pooli ajab see samal ajal vihaseks. Ehkki protsendid võivad olla teised, on sama märgata ka Eestis.

Meie poliitiline konkurents kahaneb iga valimistsükliga nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Värsket verd lisandub vähe ja harva, kõike lubavad programmid muutuvad üha enam ühte nägu ja poliitikud vahetavad erakondi suurel kiirusel ja hulgakaupa, sest ideoloogiad segunevad ja lahjenevad pidevalt.

Võimekal inimesel on tänapäeval palju lihtsam leida põnevat ja tasuvat tööd kusagil erasektoris kui vaadata nukralt pealt, kuidas mõni kolleeg oma rumaluse ja ebaeetilisusega ka tema renomeed määrib ja taluda sotsiaalmeedia lakkamatut sõimuvoolu.

Meil on juba praegu näiteid, kuidas ministriportfelle on antud inimestele, kelle võimed lubavad küll portfelli kanda, kuid mitte selle sisust aru saada. Kui praegune suundumus jätkub, tuleb selliseid juhte igal tasandil ette järjest sagedamini ja see omakorda tähendab, et ameti panevad maha ka kompetentsed ametnikud, kes võiksid nende vigu mõnevõrra tasandada.

Ainus pääsetee juba alanud spiraalist välja saamiseks oleks poliitikute maine parandamine, aga praegusel vastandumise ajastul kipuvad asjad pigem vastupidises suunas minema.

Üks lootus siiski on: valija. Tõsi, vastaste agressiivne ründamine on mõnda aega meie peal töötanud, aga selle aeg võib olla ümber. Nagu eelviidatud uuring näitab, ei taha inimesed seda enam isegi Ameerikas, kus kahe partei süsteem on polariseerinud rahvast palju kauem ja palju teravamalt.

Kui mõni partei nüüd valijaid lõpuks tõsiselt võtaks, tuleks maade ja ilmade kokku lubamise asemel välja realistliku tegevuskavaga, diskuteeriks lugupidavalt konkurentide ja auditooriumiga ning oma ridades rinnaesise rangelt puhta hoiaks, siis ehk tooks see nii hääli kui ka inimesi, kes hääli püüaks. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.