Martin Mölder: eurovalimiste fortuuna ja paratamatus
Europarlamendi valimistel keskendutakse Eestis pigem siseriiklikele kui Euroopaga seotud teemadele ning need valijad, kes vaevuvad valima minema, kasutavad võimalust, et näidata oma meelsust parajasti ametis oleva valitsuse suhtes, märgib Martin Mölder Vikerraadio päevakommentaaris.
Euroopa Parlamendi valimised on olulised. Euroopa Liidu mõju Eesti poliitikale on tohutult suur ja aja jooksul see kasvab, mitte ei kahane või ei püsi samas suurusjärgus. Eesti jaoks on eksistentsiaalse tähtsusega, mis on meie positsioon ja huvi Euroopas. Viimasel ajal ei ole olnud näha või tunda, et Eesti üldiselt enda eest siin väga palju seisaks.
Kandidaatide seadmine Euroopa Parlamendi valimisteks käib praegu täie hooga. Isamaa tegi oma valimisnimekirja avalikuks pühapäeval ning EKRE laupäeval. sotsiaaldemokraadid nädal varem. Suuremaid üllatusi nende nimekirjade koosseisus ei tulnud. Juba mõnda aega oli üldjoontes teada, kes on seal peamised nimed. Ülejäänud erakondade kohta me täpselt veel ei tea, kuid järgmised nädalad toovad ka sellesse kindlasti selgust. Vähem kui kuu aja pärast peavad kõik kandidaadid selged olema.
Seoses nimekirjade ja valituks osutumisega peaksid kõik valijad pidama meeles kahte asja.
Esiteks, tegemist on avatud nimekirjadega valimistega. See tähendab, et iga erakonna puhul sõltub kandidaatide valituks osutumise järjekord sellest, kui palju valijad ühele või teisele konkreetsele kandidaadile on hääli andnud. Ei ole tähtis, kes on esinumber või kes on ankrumees. Neid nimetusi kasutavad erakonnad selleks, et mõnele kandidaadile rohkem tähelepanu juhtida. Kes on tegelikult esinumber, seda otsustavad valijad.
Teiseks, valituks osutumine sõltub sellest, kui palju hääli saab üks või teine erakond tervikuna ning siin on ees teatud valimissüsteemist tulenevad piirid.
Iga valimissüsteem on nagu sõel, mis laseb piisavalt suuri erakondi läbi ning peab väiksemad kinni. Sõela suurus sõltub valimisringkonna suurusest. Üks osa tuntuima eesti soost politoloogi Rein Taagepera elutööst on see, et me teame, mis see piir on ja kuidas täpselt ta valimisringkonna suurusest sõltub. Selle välja arvutamiseks on lihtne valem, see on 75 protsenti jagatud mandaatide arvuga valimisringkonnas pluss üks.
Eesti on Euroopa Parlamendi valimistel üks valimisringkond, kus jaotatakse seitse mandaati. Seega on valimisringkonna suurusest tulenev künnis umbes 9,4 protsenti. Sellest hulgast häältest enamasti ei piisa koha saamiseks. Kuid kui häältesaak jääb sellest väiksemaks, siis on lootust väga vähe. Siin on aga ka üks oluline aga. Mida rohkem on selliseid erakondi, mis jäävad kaugele allapoole seda piiri, aga siiski koguvad kokku märkimisväärse hulga hääli, seda suurem on tõenäosus, et kõrgema populaarsusega erakondadel piisab vähemast.
Millised on praegu erakondade šansid kohtade saamiseks? Selles osas tasub samuti meeles pidada kahte asja.
Esiteks, Euroopa Parlamendi valimised on olulisel määral isikuvalimised. Väga palju sõltub sellest, kui hästi üks või teine spetsiifiline kandidaat suudab valijatele meeldida. Riigikogu valimiste kontekstis mõõdetud erakondade üldine toetus siin nii väga tähtis ei ole.
Teiseks – ja seda on meile näidanud pikema aja jooksul ka paljude teiste Euroopa riikide kogemus – keskendutakse nendel valimistel pigem siseriiklikele kui Euroopaga seotud teemadele ning need valijad, kes vaevuvad valima minema, kasutavad seda võimalust pigem selleks, et näidata oma meelsust parajasti ametis oleva valitsuse suhtes.
Kõige selle taustal on parimas seisus hetkel ilmselt Isamaa. Kaks kohta paistab neile tõenäoline. Nad on valitsusega rahulolematute valijate peamine eelistus ning neil on üldiselt tugev nimekiri. Isamaa kõige nõrgem koht on noor valija. Kuid on näha, et sotsiaalmeedias üliaktiivne Jüri Ratas proovib seda viga aktiivselt parandada.
Tasub meeles pidada, et kõige noorem valija tavalist meediat, sealhulgas ka ajalehtede veebiversioone, pigem ei tarbi ning saab märkimisväärse osa oma infost reaalsuse kohta ainult läbi sotsiaalmeedia. Kas selline valija ka valima läheb, see on iseküsimus.
Ülejäänud viie koha pärast konkureerivad neli erakonda: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, EKRE ja Keskerakond. Eesti 200 tõenäosus koguda kokku piisavalt palju hääli, et konkurentsis olla, ei ole arvestatav. Kohati tundub, et isegi Parempoolsed on paremas seisus.
Nendest neljast konkurentsis olevast erakonnast üks saab kaks kohta ning ülejäänud peavad leppima ühega. Keskerakond saab ühe koha, selles võib ka üldjoontes üpris kindel olla. Kohast jääksid nad ilma siis, kui Eesti 200 neid populaarsuselt edastaks. See ei paista aga reaalne. Seega saab ülejäänud kolmest erakonnast üks õnnelik kaks kohta ning kaks peavad leppima ühega.
Kes see õnnelik kahe koha saaja aga on, seda ei ole praegu võimalik arvestatava tõenäosusega öelda. See võib olla nii EKRE, SDE kui ka Reformierakond. Kusjuures tähelepanuväärne on just see, kuivõrd ebakindel on Reformierakonna positsioon. Kui valijad kasutavad neid valimisi selleks, et valitsusele koht kätte näidata, siis on see oravatele väga halb uudis. Peaminister Kaja Kallast ja Reformierakonna poliitikaid toetavad peamiselt ainult Reformierakonna enda toetajad ning neid ei ole palju järele jäänud.
Praeguseks teame, et Reformierakonna valimisnimekiri ei sisalda Kaja Kallast ega Andrus Ansipit. Mõlemad oleksid ideaaltingimustel võinud olla väga suured häältemagnetid, nagu eelnevad valimised on näidanud.
Kusjuures Andrus Ansip ei teatanud mitte ainult Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimisest loobumisest. Ta andis teada, et ta üldse enam kuhugi ei kandideeri, mis tähendab, et ta lahkub aktiivsest poliitikast.
See on väga jõuline märk sellest, et Reformierakond 2024 ei ole enam Reformierakond 2014 ning veel vähem on ta Reformierakond 1994. Aga see selleks. Euroopa Parlamendi valimistel on ka Urmas Paet teinud väga häid tulemusi, aga temast üksinda kahe koha saamiseks ei piisa. Ning ka tema häältesaaki mõjutab ilmselt erakonna üldine halb seis.
Seega ootame põnevusega, kes on need, kes Reformierakonnast valimistulle lähevad. Sellest sõltub, kas erakond võtab sisse väga valusa kaotuse ja jääb ühest kohast ilma või jätkavad nad oma status quo'ga.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel