Pühapäeval alanud Tallinna koalitsiooniläbirääkimised meenutavad lugu mehest, kes pidi ühekohalise paadiga vedama üle jõe hundi, kitse ja kapsapea.

Isamaa jaoks on probleemiks võimu teostamine Tallinnas koos nende erakondade ja osalt ka isikutega, keda Toompeal juba aasta aega valimatult ja väsimatult sõimatakse. See võib europarlamendi valimiste eel halvasti mõjuda erakonna tõsiseltvõetavusele ning tema paistetanud reitingule.

Valitsuserakonnad on valmis oma solvumise alla neelama ning leiavad et kokkulepped ja ühistegevus Isamaaga kohaliku omavalitsuse tasemel oleks võimalik. Oma näo säilitamiseks otsustas Isamaa läbirääkimiste laule tuua aga ka üleriigilised poliitilised küsimused, mis puudutavad makse ning kohalikel valimistel passiivse hääleõiguse võtmist mittekodanikelt. Peaminister Kaja Kallas nimetas sellist läbirääkimistaktikat otsekoheselt väljapressimiseks.

Paraku tundub, et Isamaa valis väljapressimiseks vale aja, sest juba neljapäeval läheb erakonnal vaja valitsuskoalitsiooni erakondade hääli riigikogu juhatuse valimistel.

Asi on selles, et Isamaa poolt Jüri Ratasele lubatud asespiikri koha säilimiseks on neil vaid 11 häält, EKRE esitatav vastaskandidaat võib aga lisaks EKRE 17 häälele tõenäoliselt arvestada ka Keskerakonna kuue häälega. Julgen arvata, et just selline kokkulepe panigi EKRE loobuma Kõlvarti umbusaldamisest Tallinna linnavolikogus.

Kuna võib oletada, et Ratast toetavad ka fraktsioonitud Kersti Sarapuu ja Enn Eesmaa, oleks talle vaja ikkagi vähemalt 11 lisahäält. Kui Isamaa oma poliitilisest väljapressimisest kolmapäevaks ei loobu, ei näe ma valitsuserakondadel erilist põhjust Isamaale neid hääli kinkida. See tähendaks juba tõsist mõra veel sündimata liidus ning esimest sammu Tallinna värske opositsiooni koostöö tugevnemisel.

Aga isegi kui sellest karist üle saadakse, seisab uus Tallinna koalitsioon silmitsi faktiga, et jõudude vahekord Tallinnas näeb välja 39:39 + Igor Gräzin. Selliselt pole muidugi linna juhtida võimalik ei lühi- ega pikaajaliselt ning loota, et nii haprale jääle astudes loobuksid oma parlamendimandaadist linnapea kohale pretendeerivad Pärtel-Peeter Pere või Jevgeni Ossinovski, ilmselt ei tasu.

Võimupööre Tallinnas on rajatud lootusele veel vähemalt kaks või kolm keskerakondlast üle meelitada. See reformierakondlaste ja isamaalaste levitatav usk oli ka tegelik põhjus sotsiaaldemokraatide loobumisele koalitsioonist Keskerakonnaga, sest neil tekkis reaalne hirm jääda Tallinnas koos Keskerakonnaga opositsiooni.

Vahelepõikena seda, et jutud Porto Francost võiks aga jätta neile, kes on unustanud, et kahtlustuste esitamine seoses Porto Francoga ei seganud Reformierakonda 2021. aastal ja sotse samal aastal Keskerakonnaga koalitsiooni sõlmimisel ega sega ka praegu liitu astumisel vahepeal värvi vahetanud Porto Franco juhtumi aegse Keskerakonna esimehe Ratasega.

Teisalt võib arvata, et kui Keskerakonna Tallinna fraktsioonis leidubki potentsiaalseid ülejooksikuid, siis ootavad nad koalitsiooniläbirääkimiste tulemusi, et veenduda, kui kõva see pinnas siiski on, kuhu hüpata kavatsetakse.

Eriti näotuks teeb kogu olukorra see, et Keskerakonna võimult tõrjumine pidanuks ju kaasa tooma savisaareliku poliitkultuuri lõppemise. Teatavasti oli just Edgar Savisaar suurmeister rahva valitud esindajate ülemeelitamises/ülesostmises. Nüüd on sellega sunnitud palehigis tegelema kõik uue ja puhta koalitsiooni liikmed.

Isamaa poolt just neil koalitsioonikõnelustel päevakorda tõstetud nõue mittekodanikelt hääleõiguse võtmiseks on lõpuks rebinud loori ka selle idee rüütamiselt Vene-Ukraina sõja kontekstis, sest otseselt on hakatud rääkima vajadusest muuta Tallinna elektoraati selliseks, et Isamaa võimulolekut selles linnas põlistada.

Vähegi demokraatlikus ühiskonnas on valimiste teel võidule saanud jõudude soov oma võimu põlistamiseks valimisseadust muuta üsna skandaalne, aga otsekohene soov kelleltki valimisõiguse äravõtmise abil valijaskonda muuta on lausa pretsedenditu.

Põhiseaduse kohaselt teostavad Eestis võimu ka kohalikul tasemel ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Soov võtta mittekodanikelt õigus kaasa rääkida nende kodanike valimisel tähendab ühemõtteliselt Eesti Vabariigi kodanike jaotamist nendeks, kes seda võimu tohivad teostada, ja nendeks, kes mitte – lojaalseiks ja mittelojaalseiks.

Kuna valimised on salajased, siis me ju ei tea, kelle häältega keegi valitud sai. Teame vaid seda, et Isamaa reiting Tallinna mitte-eestikeelsete valijate hulgas on püsivalt nullilähedane ja sinna ongi koer maetud.

Kummalisel kombel on unustatud, et veerand sajandit tagasi, kui Tallinna valijate hulgas oli mittekodanikke praegusest hoopiski rohkem, valiti linnapeaks Jüri Mõis ja hiljem ka Tõnis Palts. Linnapead olid ka Taavi Aas ning Jüri Ratas ja tagatipuks kukutas ju nüüd Mihhail Kõlvartigi nende "ebalojaalsete" valijate kaasabil valitud volikogu.

Nii et olukord pole kaugeltki nii lootusetu, et "eestimeelsuse" maksmapanekuks pealinnas oleks vaja hakata põhiseadust muutma, et 170 000 kaasmaalast koos nende hääle toel valitud kohalike volikogude liikmetega julgeolekuohuks kuulutada.

Isamaa, st Urmas Reinsalu, muidugi teab, et sotsid ei saa selles küsimuses oma poliitilist nägu kaotamata mingile "kokkuleppele" minna. Seega tuleks küsida, milline on selle müra tekitamisel Isamaa tegelik eesmärk.

Arvan, et soovitakse sotse tõrjuda Tallinnas loodavast koalitsioonist ning need asendada EKRE-ga. Sest nagu EKRE juhid juba viitasid, ei saa eestlasest isa ja korealasest emaga Kõlvarti asendamist linnapea toolil Ossinovskiga, kelle lähimaks eestlasest esivanemaks on vaid vanaisa, kuidagi näidata eestluse triumfina Tallinna juhtimisel, nagu Isamaa soovib seda teha.

Sellel plaanil on esialgu see häda, et taoline koalitsioon oleks praegu vähemuses 37:42 ja vajaks võimu teostamiseks juba suurema hulga keskerakondlaste ülejooksmist. Seejärel võiks aga selguda, et mitte ükski kõnealustest erakondadest ei oma vähimaidki teadmisi Tallinna praktilisest juhtimisest, mis võib anda valusa peegelduse kui mitte enne, siis 2025. aasta kohalike valimiste tulemustes.

Kuidas Isamaa omaenda loodud lõksust välja manööverdab ja kas leidub mees, kes hundi, kitse ja kapsapeaga teisele kaldale jõuab, on muidugi huvitav jälgida.