2024. aastaks oleme jõudnud Eestis hambaravis Euroopa Liidu tippu, ravi kvaliteet on kõrge ning patsiendid teenusega rahul. See on suuresti tänu spetsialiseerumisele, kus iga hambaravivaldkonna – juureravi, igemeravi, proteetika, suu-näolõualuukirurgia ja ortodontia – eest seisavad omas valdkonnas kõrgetasemeliselt koolitatud ja pikaaegse kogemusega eriarstid. Nii teab patsient, et on kindlates kätes ja saab talle olulist teenust vastavat kutset omava spetsialisti käest.

Viimastel aastatel on aga päevakorda kerkinud soov minna ajas tagasi perioodi, mil kõikide valdkondade teenuseid sai ühe spetsialisti käest. Kiirelt arenevas maailmas, mis on täis tehnoloogilisi uuendusi, materjalide hüppelist arengut ja tehnikate iseärasusi, peaksime endalt aga küsima: kas olukorras, kus proovitakse teha kõike, osatakse midagi lõpuni hästi?

Ortodontidena keskendume igapäevases töös oma spetsialiteedile ehk ortodontilisele ravile. Sellel põhjalikul kogemusel, lisaks kolmeaastasele eriõppel ja pidevatel täiendkoolitustel põhinebki meie pädevus ja piisav kliiniline kogemus ortodontilise ravi teostamiseks.

Kui riik soovib teenust laiendada ka hambaarstidele, vajaksid Eesti Ortodontide Seltsi hinnangul hambaarstid põhjalikku täiendõpet, sest vastasel juhul ei pruugi patsiendi või tervisekassa ehk meie kõigi kinni makstud kallis ravi osutuda tulemuslikuks.

Ka väikesed liigutused vajavad põhjalikke teadmisi

Eesti Hambaarstide Liit peab hetkel vaid ortodondi pädevusse kuuluvaid protseduure nagu hammaste joondamine või implantaadile ruumi avamine ka hambaarstile jõukohaseks raviks.

Need ei ole siiski lihtsad ortodontilised ravid. Kui muuta üksiku hamba asendit hambakaares, siis sellest saab aluse tervete muutuste rida: muutub hambumuskontakt, implantaadile ruumi tehes muutuvad nii hambakaare kuju kui ka hambumuskontaktid ning sageli on protseduuri käigus vaja nihutada kõrvalolevate hammaste juuri. Viimase puhul on paljudel juhtudel on selleks ideaalne võimekus vaid breketitel, kuid seda ravi ortodontilise väljaõppeta hambaarst pakkuda ei saa.

Toon siinkohal paralleeli mandlioperatsiooniga. Tegemist on iseenesest ju lihtsa protseduuriga: tuimestamine, lõikamine, haava sulgemine. Hoolimata lõikuse lihtsusest, ei ole aga näiteks kuueaastase arstiteaduse põhiõppe läbinud üldarstil õigust seda läbi viia.

Eestis tegelevad tonsillektoomiaga vaid kurgu-nina-kõrvaarstid, kes on läbinud pärast põhiõpet ka kolmeaastase residentuuri. Siin ei teki kellelgi arsti valikul tema pädevuse olulisuse osas kõhklust. Miks siis nähakse adekvaatse lahendusena hambaarstide tehtavat kaperavi, mis olemuselt on keeruline ortodontiline ravi?

Hambaarstiõppes puudub põhjalik ortodontiaalane õpe

Eesti kontekstis tuleb arvesse võtta hambaarstiõppe omapära. Niigi sisutihedasse viide aastasse ei mahu põhjalik ortodontiaalane õpe. Praegune ja varasemad õppekavad sisaldavad endas väikesemahulist "ortodontia" ainet, mille peamine sisu on normaalse hambumuse tuvastama õppimine, et mõista võimalikke kõrvalekaldeid normist. Aine jooksul ei puututa aga kokku patsientidega, rääkimata neile raviplaanide koostamisest või raviaparaatide paigaldamisest.

Palju on räägitud ka täiendkoolitustest, ent kui ühe nädalavahetuse pikkuse kapefirma korraldatud värbamis- ja müügijuturohke täiendkursuse läbinud hambaarst on teinud paaril patsiendil kapede abil hammaste nihutamist ja midagi halba pole juhtunud, ei saa seda ometi lugeda pädevuseks.

Ortodontidena näeme igapäevaselt, et hambaarstidel puuduvad piisavad oskused hinnata hambumust ja näha detaile probleemide olemasolul. Kuidas on siis võimalik korraldada hambaarstil keerulist ortodontilist ravi, kui isegi probleemi olemust ei osata lõpuni märgata?

Teadusuuringud on samuti näidanud, et residentuuri läbinud spetsialistidel on adekvaatsem arusaam ravi potentsiaalsest raskusastmest, mistõttu on neil oskused luua detailitäpsem ja probleemile orienteeritud raviplaan ning see toob omakorda suurema edu patsiendile¹.

Kape ei ole imevahend

Eraldi vajab lahkamist ortodontiliste aparaatide temaatika. Raviaparaat on vaid vahend – hamba jaoks ei ole ju vahet, mis seda liigutab –, kuid liigutused peavad järgima bioloogilisi ja füüsikalisi printsiipe.

Kape puhul ei ole tegemist imevahendiga, mis lahendaks kõik meie mured iseenesest ning joondaks ära ka kõige rohkem puseriti olevad hambad. Ka kõige kauem turul olnud ja enim uuritud ning täiustatud kapede võimekusel on piirid². Luu ja seda ümbritsevad kinnituskoed on need, millega iga hammaste nihutamisega kokku puutuv ortodont silmitsi seisab.

Teatud olukordades on vaja vaadata veelgi kaugemale kui reastav aparaat ise, kasutada ortodontilisi miniimplantaate, planeerida ankurdusgrupid, sobituvad jõuvektorid ja disainida laboris spetsiaalselt patsiendile käsitööna valmistatavad ortodontilised aparaadid.

Neid laiapõhjalisi teadmisi omamata ja rakendamata seistakse tihti silmitsi olukorraga, kus kõik ei ole läinud nii lihtsalt ja ludinal, nagu arvutisimulatsioon ehk cartoon-odontics ette näeb ja plaani on vaja muuta. Näeme kaperavis sageli ebaõigete raviplaanide korral külgmise lahihambumuse teket, sest ravi teostav hambaarst ei ole osanud biomehaanikat arvesse võtta ega oska tagajärgedega toime tulla.

Üldsuses on levimas ka arusaam, et kaperavi laiem kättesaadavus lahendaks ortodontide pikad ravijärjekorrad. Tegelikkuses see aga nii pole. Praegugi on Eesti Ortodontide Seltsi andmetel võimalik mõistliku ajaperioodi jooksul ortodontilist abi saada ning kiireloomulise ravimurega lapsed ei jää kunagi vajamineva ravita.

Ortodontidena näeme hambaarstide abikätt just ennetustöös: asetaks liiga varajast eemaldamist vajanud piimahamba kohale kohahoidja; märkaks suuhingamist ja suunaks kurgu-nina-kõrvaarstile; tuvastaks kinnise keelekida ja suunaks selle vabastamisele suukirurgi juurde ja teraapiaks müofunktsionaalse terapeudi juurde.

Ajakohase ennetustegevusega on võimalik 15–20 protsendil juhtudest ortodontilist ravi vältida³. Kõiki neid ja paljusid teisi teemasid käsitletakse praeguses hambaarstide põhiõppes ortodontia aine raames, kuid ometigi on reaalses elus nende teadmiste rakendamine napp.

Eestis kehtib regulatsioon, mis sätestab ammendavalt, et kõik, mis on seotud hammaste liigutamisega, on ortodontide vastutus. Selliselt paika pandud mängureegleid toetavad ka erinevad uuringud eri perioodidest, mis kinnitavad, et spetsialiseerunud ja igapäevaselt ortodontiaga tegeleva arsti teostatud ravi on kõrgema kvaliteediga. Seda eriti võrreldes arstiga, kelle vastuvõtust moodustab ortodontiline ravi vaid väikese osa⁴.

Hoolivate arstidena ei soovi me kindlasti näha Eesti patsientuuri seas seda, mida kogeti Ühendkuningriigis. Suurbritannias aset leidnud hambaarstide osutatava kaperavi võidukäiguga tõusis hüppeliselt ka ravivigadest teatamiste hulk⁵.

Seega tasuks hoolikalt mõelda, millist raviteekonda oma patsientide jaoks tahame. Kas see on lõplikult patsientide huvisid silmas pidav, kes tahaksid saada parimat võimalikku ravi vähimate võimalike tüsistustega?