Lastevanemate mure leevendamisele aitaks kaasa kindlasti ortodontide ja hambaarstidel senisest tõhusam koostöö. Hambaarst mõistab hinnata, kui kiireloomuline probleem on ja suunaksid meditsiinilist abi vajavad lapsed konkreetse ortodondi juurde ega saadaks vanemaid kliinikuid läbi helistama. Kiireloomuliste juhtumite jaoks leiavad ortodondid alati aja.

Eestis toimetab 71 ortodonti. Keskmiselt võtavad ortodondid vastu kaks kuni viis uut patsienti nädalas. Kõigist ortodondile pöördumistest vaid kaks–kolm protsenti on ajakriitilised ravijuhtumid, kaks kolmandikku on pigem iluvaldkonna protseduurid, mille puhul ravivajadus puudub või on see kerge ("3-, 6- ja 12-aastaste laste hammaste tervisliku seisukorra kaardistamine" uuringu lõppraport).

Miks siis ikkagi on tekkinud linnalegend tohututest järjekordadest ja teatud kliinikutes ka tõesti pikemad järjekorrad ortodondi juurde? Selleks on mitu põhjust:

• paanika aja otsimisel (patsiendid on mitmes kliinikus samaaegselt kirjas);
• ühtne üleriigiline järjekord ortodondi vastuvõtule puudub, saatekirja sidumine visiidiga on hetkel tehniliselt võimatu;
• esmakordse konsultatsiooni, diagnostika ja raviplaani küsimine mitmest kohast, sageli kolmest-neljast;
• vastuvõttudele suunatakse patsiendid, kes pole raviks valmis (hammaskonna vanuse järgi pole ravi alustamiseks veel õige aeg, harjumus hingata suu kaudu, ravimata hambad, halb suuhügieen, madal koostöövõime, pole lahenenud pikaajaline luti või pöidla imemine, jm).

Ortodondid on mures, et neile pöörduvatest patsientidest ligi 60 protsenti ei saa oma suuhügieeniga rahuldavalt hakkama, esineb ravimata kaariest (hambaaugud), gingiviiti (igemepõletik), hambakivi ladestusi, dekaltsifikatsioone (algavaid hambaauke), madaldunud, lekkivaid või täielikult kulunud täidiseid, jpm.

Ortodontilist ravi ei saa sellises olukorras alustada. Eriti keeruline on selliste juhtumite puhul, kui patsiendil on suurem ortodontiline probleem, mis vajaks kiiret kasvuspurdi aegset sekkumist.

Ortodondid pigem märkavad igapäevatöös murekohti selles, et palju suunatakse patsiente konsultatsioonile, aga vähemalt pooled neist ei ole ortodontiliseks raviks õigesti ette valmistatud. Ortodondid kulutavad väärtuslikku aega nentimaks, et eelnevalt on vaja paljud protseduurid veel ära teha (suuõõne tervis, kahjulikud harjumused, laps pole koostööks valmis jm).

Ortodontide ettepanekud hambaarstidele, kuidas valmistada patsiendid ette ortodontiliseks raviks:

• suunata lapsed või ka täiskasvanud, kellel esinevad kroonilised ninahingamisprobleemid, uneapnoe, astma jne kõrva-nina-kurguarsti konsultatsioonile või perearstile;
• suunata näopiirkonna lihaste töö ja koordinatsiooniprobleemidega patsiendid müofunktsionaalsesse teraapiasse;
• jälgida jäävhammaste õigeaegset lõikumist (õigeaegne panoraamröntgen);
• pöörata rõhuasetus patsiendi suuhügieeni harjumuste korrastamisele, motiveerida ja teostada järelkontrolli. Toitumisharjumuste muutmisele tähelepanu pööramine.

Kuna ortodontilise ravile järgneb hoide- ehk retensiooniperiood, mis kaasaegse käsitluse järgi peaks olema eluaegne, siis selles näevad ortodondid koostöökohta hambaarstidega. Hambaarstidel on võimekus jälgida, tagasi kinnitada või hooldada ortodontilist ravi saanud patsientide retensiooniaparaate. Reteinerite õige tagasi kinnitamise viis vajab väiksemamahulist väljaõpet.

Samuti näeksid ortodondid meelsasti, et hambaarstid tellivad kulumise või katkimineku puhul uued retensioonikaped. Ravitulemuse tagasinihete puhul saaks ja peaks hambaarst patsienti informeerima ja suunama kiiresti ortodondile.

Ortodondi igakuisest vastuvõtust 20-30 protsenti moodustavad retensiooniaparaatide kontrollid, hooldused või lahtiste reteinerite kinnitamine. See on kindlasti ka üks koht, mille puhul hambaarstide abil saaks suurendada aktiivset ravi vajavate patsientide mahtu.