Loetud päevad enne saja aasta möödumist päevast, mil esmakordselt käivitati Linnamäe hüdroelektrijaama turbiinid elektri tootmiseks, saatis keskkonnaamet asjaosalistele Linnamäe hüdroelektrijaamale veekasutusloa andmisest keeldumise eelnõu.

Lahtiseletatuna tähendab see seda, et kuigi aastal 2022 andis valitsus oma korraldusega nõusoleku tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel, siis aprillikuise eelnõuga keskkonnaamet sellega ei arvesta ning kavatseb Linnamäel lõplikult keelata veejõu kasutamise elektri tootmiseks.

Enamgi veel, keskkonnaamet näeb järgneva sammuna ette ka paisjärve tühjaks laskmist ehk siis kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe hüdroelektrijaama paisu lõhkumist, kuigi valitsuse korralduses oli selgelt väljendatud, et Linnamäe paisu kultuuriväärtus on kaalukam kui looduskaitseline väärtus. Keskkonnaamet sellega siiski ei leppinud ning soovib taastada Jägala jõel Linnamäe paisjärve alale jääva lõhe kudemisala.

Taastuv ressurss versus taastumatu ressurss

Eesti jõed on inimestele pakkunud nii toidupoolist kui ka veejõudu. Esimest kindlasti pikemalt kui teist, aga ka hüdroenergiat on siinmail kasutatud juba kaua. Ega täpselt ei teagi kui kaua, kuid esimesed kirjalikud teated vesiveskitest pärinevad juba 13. sajandist.

Sajanditega veejõu kasutus aina hoogustus ning 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi esimest poolt saab pidada Eesti hüdroenergia kasutuse kuldajaks, mil suurematel jõgedel asusid vesiveskite kaskaadid ja üha laieneva elektri kasutuselevõtu tuules ehitati hüdroelektrijaamu. Paise sai jõgedel lugeda sadades, kui mitte isegi tuhandetes.

Pärast Teist maailmasõda, nõukogude perioodil hakkasid väikesed vesiveskid järk-järgult kasutusest välja langema ja hääbuma. Protsess kiirenes veelgi pärast Eesti taasiseseisvumist ning meil on nüüdseks alles vaid kaduvväike osa kunagisest rohkest hüdroenergiat kasutanud tööstuspärandist. Eesti jõed on seega sajanditagusega ajaga võrreldes oma looduslikes sängides vabamad voolama.

Lõhejõgesid on Eestis 125. Neid jõgesid asustavate lõheliste varusid monitooritakse pidevalt ning erinevatele uuringutele tuginedes võib öelda, et keskkonnaamet koostöös regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kalanduse valdkonnaga on teinud suurepärast tööd, sest lõheliste olukord Eestis on tublisti paranenud.

Tartu Ülikooli mullu välja antud uuringu kohaselt oli 2023. aastaks Eesti lõhejõgedes potentsiaalsete laskujate arv võrreldes 2008. aastaga kasvanud 5000 isendilt 33600 isendini¹ Kalandusvõõrale lugejale olgu selgituseks öeldud, et termin "laskuja" tähistab neid noori kalu, kes on lõhejõgedes jõudnud sellisesse arengustaadiumisse, et on asunud suunduma oma elu järgmisesse etappi ehk siis nad on valmis eluks Läänemeres.

Looduslikult paljunenud lõhede arv Läänemeres on seega aasta-aastalt püsivalt kasvanud ja uuringus toodud andmed näitavad, et on igati loogiline eeldada kasvutrendi jätkumist. Asjaomased ametkonnad on Eesti ja Läänemere lõhede seisukorra parandamise osas ära teeninud tõsise tunnustuse.

Taastuva ressursi ehk kalade üha parema käekäigu kõrval vaadelgem tasakaaluks, kuidas on läinud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis taastumatu ressursi ehk ajalooliste vesiveskite ja hüdroelektrijaamadega.

Nende tööstuspärandi objektidega, mille orgaaniliseks osaks on pais, rajatis, mis annab veejõul töötavale tööstuspärandile funktsiooni, võimaldab veejõudu kasutada inimese vajadustele vastavalt kas siis vilja-, villa- või saeveski, sepikoja või ka hüdroelektrijaama tööshoidmiseks. See sama pais tekitab aga ületamatuna näivat väärtuskonflikti muinsus- ja looduskaitse vahel, kuna see takistab kalade vaba rännet.

Eesti kunagistest rohkest veejõudu kasutanud tööstuspärandist on alles jäänud vaid riismed. Kultuurimälestiseks on tunnistatud ainult 14 paisu, kaks hüdroelektrijaama, 59 vesiveskit (sh veskite paisud) ja üks hüdroenergiat kasutanud mõisa tööstuskompleks. Kahjuks on suurem osa kultuuriväärtuslikest paisudest ja vesiveskitest kasutusest välja langenud või suisa varemestunud, mistõttu ei kujuta need kalade rändele enam mingit takistust.

Paljud paisud on kas hääbunud olematuks või on nende ümberehitamine kalade liikumise parandamiseks võimalik, kuna vesiveski omanikud ei kasuta hoonet algses funktsioonis. Nendel juhtudel on tegemist siiski kompromissiga pärandi arvelt, kuna paisu ümberehituse tõttu ei saa neid vesiveskeid enam kasutada oma algses funktsioonis, seda vaatamata sellele, et nende veskite sisseseaded on suures osas säilinud.

Ületamatuna näiva väärtuskonflikti keskmes on umbes kümmekond kultuuriväärtuslikku paisu. Nende seas on kolm ainulaadset mälestist: Linnamäe hüdroelektrijaama pais, mis on suurim ja silmapaistvaim enne Teist maailmasõda ehitatud pais Eestis, Kunda tsemendivabriku hüdroelektrijaam, mis on Baltimaades esimene omasuguste seas, ning Eesti ainsana töökorras olev ja oma algset funktsiooni täitev ajalooline vesiveski, Hellenurme mõisa vesiveski.

Kui kahe esimese puhul ei näe keskkonnaamet paisu lammutamisele teist alternatiivi, siis Hellenurme osas on riigikohtu otsuse toel lammutusmõtetest loobutud, kuid seda asendab nõue rajada kalapääs. Seegi nõue on oma olemuselt kompromiss kultuurimälestise arvelt.

Eesti kultuuripärand on taastumatu ressurss, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Kord mõtlematult hävitatud mälestist ei ole võimalik taastada ka väga pikaajalise protsessi käigus, nagu näiteks on võimalik teha kalavarudega.

Vesiveskid ja hüdroelektrijaamad muuseumiteks?

Kultuuriväärtuslike paisude juures ristub väga palju huvisid. Juba nimetatud muinsuskaitse ja looduskaitse kõrval ei saa ära unustada ka põhiseadusega kaitstavaid omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Paisudel on omanikud. Väga väike hulk neist omanikest saab ja tahab jätkata oma omandi kasutamist algses funktsioonis ehk olla ettevõtjad, hoida neid hooneid töös sel moel nagu on tehtud aastakümneid ja aastasadu.

Töös hoidmine tähendab sedagi, et hoone omanikul on jaksu hooldada oma vesiveskit või hüdroelektrijaama ja see on pärandi säilimisel väga oluline. Ehituspärand säilib kõige paremini siis, kui see on kasutuses.

Tööstuspärand on väga keeruline pärandi liik, kuna suurem osa tööstushoonetest on kaotanud oma algse funktsiooni ning need on jäänud tühjaks. Nendele hoonetele on tänapäeva maailmas äärmiselt keeruline leida sekundaarset funktsiooni.

Märkimisväärne osa Eesti tööstuspärandist lihtsalt seisab ja ootab. Heal juhul teisest kasutust, kuid tihti hoopis jäädavat hääbumist. Kui sellisel pärandil on omanikud, kes soovivad jätkata nende hoonete algupärases funktsioonis kasutamist, siis see on erandlik ja ainulaadne ning vajab igakülgselt toetus, et ka meie järel tulevad põlved saaksid näha, kuidas veejõud jahvatab jahu või toodab elektrit.

Aga siin tuleb mängu riik. Õigemini küll selle erinevad institutsioonid, mis ei suuda omavahel kokku leppida selles, et Eesti tulevastele põlvedele säiliks võimalikult mitmekülgne valik erinevaid väärtusi.

Õiguskantsleri 2021/2022 aastaülevaade ütleb: "Ametkondlike mõõduvõttude asemel saavad ametnikud panustada oma valdkonda sisuliselt ja kaitsta enda valdkonda seal, kus kokkupõrget teiste sama oluliste huvidega ei ole. Patiseise lahendades tuleks mõelda veidi laiemalt: ühes kohas võib olla küll loodetust vähem kalu, kuid see-eest jääb alles toimiv ajalooline veski. Teises kohas jälle paranes kalade elukoht, kuid järeleandmine tehti muinsuskaitses. Tulemus on alati parem kui lõputu määramatus."² Kuldsed sõnad!

Kultuuripärandi ja looduse kaitses peab valitsema õiglane tasakaal. Praegu seda tasakaalu ei ole. Kultuuripärandi arvelt on aastate jooksul tehtud rida kompromisse. Lõheliste jõgedel asuvatest 17 kultuuriväärtuslikust paisust on kompromisse tehtud tervelt 14 juhul.

See tähendab, et muinsuskaitseamet on kaasa mõelnud tehniliste lahenduste leidmisel, rajatud on rida eri tüüpi kalapääse või paisutus sootuks eemaldatud. Kõik need lahendused ei ole väljaehitatuna olnud alati mälestist ja seda ümbritsevat maastikku vääristavad, kuid muinsuskaitseamet on nende lahendustega nõustunud, sest enamasti ei ole olnud tegu algses funktsioonis töötavate vesiveskitega. Nendest kompromissidest on muinsuskaitseametil ka väga valus näide Roti vesiveski näol, kus kalapääsu rajamise tulemusena on halvenenud mälestise seisukord.

Samas aastaülevaates kirjutas õiguskantsler muu kõrval ka sellest, et ametkondlike patiseisude lahendajaks on seatud valitsus. See toob meid taas tagasi Linnamäe hüdroelektrijaama paisu juurde, mille osas valitsus tegi patiseisu lõpetamiseks kaalutletud otsuse, et Linnamäe hüdroelektrijaamale veeloa andmise haldusmenetluses kaalub kultuuriväärtus üle looduskaitselise väärtuse ning seetõttu ei esine Natura 2000 keskkonnakaitselist põhjust ega õigustust veeloa andmisest keelduda.

Aga siin me taas oleme, täpselt kaks aastat hiljem, vaagime keskkonnaameti väljastatud veekasutusloa andmisest keeldumise eelnõud.

7. mail ütles keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma Linnamäe paisu teemat kommenteerides Vikerraadio saates "Ökoskoop", et vahel on nii, et see loodusväärtus kaalub selle inimkätega loodud väärtuse üles ja seda loodust on vaja kaitsta ka inimese jaoks.³

Lähtudes muinsuskaitseameti senisest kogemusest kultuuriväärtuslike paisudega tahaksin siinkohal parafraseerida Kaili Viilma öeldut ja tõdeda, et vahel on nii, et inimkätega loodud väärtus kaalub üles loodusväärtused ja seda inimkätega loodut on vaja kaitsta meie kõigi jaoks.

Samas saates ütles Kaili Viilma, et keskkonnaamet väga loodab, et Linnamäe puhul suudetakse leida sarnane kompromissi nagu Sindi puhul⁴. Olgu aga meelde tuletatud, et ajalooline Sindi kalevivabriku pais lammutati täielikult. Kas sellisena näebki keskkonnaamet kompromisse kultuuriväärtuste ja loodusväärtuste vahel?

Miks ei võiks vesiveskid ja hüdroelektrijaamad olla muuseumid? Seda küsimust olen ma kuulnud korduvalt kaladesse kirglikult suhtuvatelt inimestelt. Paisjärve saaks ju väikeste lammutustöödega alla lasta ja rajatised säiliksid tulevastele põlvedele.

Mis siis säiliks? Kaladega võrdlusesse pannes võiks ehk sarnast kooslust võrrelda kas skeleti või topisega, mis annab heal juhul edasi kala välisilme, kuid selle põhjal ei saa me lihtsalt peale vaadates suurt midagi teada sellest, kuidas see kala liikus või lõhnas.

Kes seda skelett-muuseumi üleval peaks? Muuseumi pidamine ei ole just tulus tegevus. Vaadates Eesti tihedat muuseumimaastikku, kus statistikaameti 2023. aasta andmete põhjal on 157 muuseumi⁵, siis vaid väga vähesed saavad hakkama riigipoolse toeta.

Unustagem tööstuspärandi musealiseerimine ja kasutagem kultuuriväärtuslikke hooneid ja rajatisi, eriti siis, kui nad töötavad oma algses funktsioonis. Mitmesaja-aastane vesiveski, kus praegugi saab vee jõul vilja jahvatada või sada aastat ja kauemgi elektrit tootev hüdroelektrijaam, need on ainulaadsed ja kordumatud väärtused, mille kadumine on korvamatu kahju Eesti kultuuripärandile.

Leidub veel rida teisigi aspekte, miks mõnigi kultuuriväärtuslik pais võiks jääda Eestis alles. Olgu selleks siis soov säilitada ajalooliselt väljakujunenud kultuurmaastikku, milles on oma koht ka paisjärvedel ja veskitiikidel, mida kohalikud elanikud kasutavad rekreatiivsetel eesmärkidel, või nii olulist kui energiajulgeolek.

Energiajulgeoleku puhul on keskkonnaameti vastuväiteks hüdroelektrijaamade väiksus, et üks tuulegeneraator suudab selle töö ära teha ja rohkemgi veel. Nüüd oleks hea korrata muinsuskaitseameti põhimõtet, et olemasolev hoone on kõige rohelisem, selle kasutamine on kõige väiksema ökoloogilise jalajäljega tegevus. Tehkem siis seda. Ajalooliste vesiveskite ja hüdroelektrijaamade jätkuval kasutamisel väheneb tuulikute tiibade näol tulevastele põlvedele jäetava hiigelprügi hulk ning säilib pärandi mitmekesisus.