Vahur Kivistiku arvamusartikli "Tants Linnamäe hüdroelektrijaama säilitamise ümber" alapeatükis "Lõhe olukorda Linnamäe sulgemine ei paranda" on esitatud argumente, mis ei ole kahjuks tõesed. Esitame allpool oma kommentaarid.

Vahur Kivistik väidab: "On täiesti selge, et jaama seiskamine ei leevenda kuidagi kalade olukorda, sest paisust ei pääse kalad ikkagi läbi. Olukorra lahendaks paisu lõhkumine, pärast mida ehk tekiks kaladele soodne kudeala".

Selle väite juures puudub analüüs ja põhjendus, millele antud väide tugineb. Loomulikult tagab kalade rändevõimaluse vaid vaba läbipääs. Võimalusi kuidas tagada vee-elustiku täiesti vaba liikumine Jägala jõe alamjooksul kuni Jägala joani on mitmeid. Need näevad loomulikult ette vee-elustiku jaoks sobivate läbipääsude rajamist, ilma et oleks vaja muinsuskaitselisi väärtusi lõhkuda. Küll on aga jõeliste elupaikade taastamiseks oluline paisutuse lõpetamine.

Siinkohal peame meenutama, et looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistus olevates jõelõikudes võib vee-erikasutusloa puudumisel vett paisutada kuni 0,3 meetri kõrguseni. Vee erikasutusloa puudumisel ei tohi ka Linnamäe HEJ paisutus ületada seda kõrguspiiri.

Vahur Kivistik väidab: "Valgejõel pole peale paisu purunemist avanenud kalateed prognoositult lõhelisi kudema toonud."

Valgejõel asuval Kotka paisul eemaldati 2016. aastal küll puitvarjad, kuid umbes ühe meetri kõrgune betoonist paistus säilis. Loodusliku olukorra taastamiseks oleks kindlasti vajalik ka see eemaldada, kuna juba ühe meetri kõrguse rändetõkke ületamine nõuab pingutust, milleks paljud kalad võimelised pole.

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi seireandmetele tuginedes saab siiski öelda, et vähemalt osa lõhedest on suutnud siiski ületada ühe meetri kõrguse Kotka paisu, 1,3 meetri kõrguse Nõmmeveski joa ja ühe meetri kõrguse Nõmmeveski paisu astangu ning andnud edukalt järglasi Valgejõe keskjooksu kärestikel.

Selle asjaolu tõttu on Valgejõest merre laskuvate looduslikku päritolu lõhede hulk aasta aastalt tõusnud. Näiteks rändab 2024. aasta kevadel Valgejõest merre hinnanguliselt 8600 lõhe noorkala, mis on kogu seireperioodi parim tulemus.

Nii et ühest küljest ei ole kalatee veel nõuetekohaselt avatud ja teisalt on laskuvate noorlõhede arvukus siiski juba tõusnud. Muidugi võib olla tehtud ka optimistlikumaid prognoose, aga kalateadlase pilgule on kõik seni olnud ootuspärane. Kuna ka ühemeetrine paisutus on lubatust kõrgem rändetõke, siis tuleks seegi eemaldada.

Vahur Kivistik väidab: "Kummastust tekitab ka keskkonnaameti nõue paisjärv likvideerida, kuna sellega asetatakse taaskord lõheliste huvid ettepoole teiste looduskaitsealuste liikide, näiteks nahkhiirte, ees. Rahvusvaheliselt tunnustatud loodusteadlase Matti Masingu hinnangul on Jägala jõe alamjooksu piirkond Eestis kaitse all oleva nahkhiire tiigilendlase populatsiooni üks olulisi suviseid elualasid Põhja-Eestis ja nende elu- ja toitumiskohad paisjärve tühjendamisega häviksid. Miks eelistab keskkonnaamet lõhelisi nahkhiirtele, jääbki arusaamatuks."

Oleme tuttavad Jõelähtme vallavalitsuse tellitud uuringutega, mida tuuakse sageli esile kui vaieldamatut tõestust Jägala jõe loodusliku seisundi taastamise negatiivsest mõjust käsitiivalistele. Miks arvatakse, et paisutuse eemaldamise ja loodusliku, võrdlemisi laia kärestiku taastamisega muutub Jägala jõe alamjooksu piirkond lendlastele sobimatuks elupaigaks?

Uuringuis nimetatud tiigilendlase ja veelendlase toitumisalad võivad olla ka ühe öö piires võrdlemisi ulatuslikud ning veepeegleid leidub selles piirkonnas rohkesti. Ka inimtekkelisi, kui just need nahkhiirtele nii olulised on.

Linnamäe paisjärve lähedal on rikkalik laiade kraavide võrgustik ning mitte oluliselt kaugemal veega täitunud karjäärid (Nopu- ja Vandjala järv) ja Maardu järv. Lisaks säiliks ju ka Jägala jõe veepeegel ning on ju nii tolles uuringus kui ka erialases teaduskirjanduses välja toodud, et näiteks tiigilendlasi kohataksegi sageli just väiksemate seisuveekogude ning üsna kitsaste ja kiirevooluliste veekogude juures.

Lisaks, kahjuks on neis uuringuis esitatud arvukushinnangud saadud ultrahelidetektoriga, millega ei ole võimalik eristada kõiki nahkhiireliike ning sama liigi erinevaid isendeid. Seega on teadusliku selguse seisukohast enne nendele uuringutele ja arvukushinnangutele toetumist vaja tutvuda ka vastavate metoodikate potentsiaalsete veahinnangutega.

Näiteks, kui uuringus öeldakse, et kohati 20 veelendlast, siis tegelikult peaks teadusuuringus sellele hinnangule lisanduma ka veahinnang, mida selles uuringus tehtud ei ole. Seega saab ära toodud arvukushinnanguid kasutada eeskätt suhteliste arvukushinnangutena. Kui uuringus märgitakse, et "piirkonna keskne veekogu on Jägala jõgi ning nahkhiirtele elupaigana olulise ökosüsteemi keskne osa on Linnamäe paisjärv", siis on selliste väidete tõestamiseks vaja võrdlemisi selget käesoleva piirkonna ja analoogsete alade andmestike statistilist analüüsi, mis testiks, kas see hüpotees peab paika või mitte.

Tegelikult on ju see teema olnud aktuaalne juba aastaid, selle tagajärjel ei ole Jägala jõe hoiuala ega Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks seatud ühtegi nahkhiireliiki, sest alal pole tõestatud ohustatud või haruldaste liikide elupaikade esinemist, kuivõrd toitumisala üksi ei käsitleta liigi elupaigana. Seega ei saa Linnamäe paisjärve seonduvate otsuste puhul nahkhiiri üldse argumendiks lugeda.

Küll aga on Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2022–2026 järgi kaitseväärtusteks lõhe, harilik võldas, jõesilm, paksukojalane jõekarp, saarmas ning elupaigatüüp jõed ja ojad. Neile liikidele ei ole see jõgi aga mitte vaid sobiv toitumisala, vaid esmane sigimisala ja elupaik. Järelikult tulebki tegelike kaitseväärtuste (sh lõhe) seisund seada prioriteediks.

Vahur Kivistik väidab: "Reaalsuses ei saaks Läänemerest kunagi eriline lõhemeri, pigem on seda põhjamered ja eelkõige Norra rannik."

Tegelikult on just Läänemeri ajalooliselt olnud Atlandi lõhe tuumikelupaigaks, mille aastased saagid on olnud sadades tuhandetes isendites. Praeguseks on Läänemeres lõhe seisund tõesti halvenenud ja eelkõige seetõttu, et siinsed suurimad lõhejõed on hüdroenergeetika arendamise tagajärjel lõhede kudepaikadena hävinud. Seetõttu on lõhepüük Läänemeres rangelt kvoteeritud ning rahvusvaheliselt tehakse jõupingutusi lõhe seisundi parandamiseks.

Enamik teadlasi on seisukohal, et liigi soodsa tuleviku tagamisel on vaja liigile vähemalt osa ajaloolistest elupaikadest tagasi anda. Seega ei saa me kuidagi väita, et Läänemeri on lõhedele kehv elupaik. Pigem piirab Läänemere lõhe asurkonna seisundi paranemist just hüdroenergeetika.

Vahur Kivistik väidab: "12 000 lõhemaimust, mida keskkonnaamet näeb Jägala jõe potentsiaalina, kasvab täiskasvanuks üks-kaks protsenti ehk me räägime mõnesajast täiskasvanud kalast aastas. Seega on kaalukausil 200 täiskasvanuikka jõudvat lõhet."

Eesti kontekstis on 12 000 igal kevadel merre rändavat noorkala väga suur ja oluline kogus, praeguse hinnangu kohaselt lausa 20 protsenti kogu Eesti lõhe aastasest taastootmise potentsiaalist. Hinnanguliselt saab 12 000-st noorkalast täiskasvanuks 10-20 protsenti ehk 1200-2400 kala. Nendest kaladest püütakse osa välja ning ülejäänud jõuab jõkke kudema, seega on kudema naasvate lõhede arv tunduvalt suurem kui 200.

Jõkke kudema naasvad lõhed kaaluvad keskmiselt seitse–kaheksa kilogrammi ehk teisisõnu on 200 lõhe kogukaal vahemikus 1,4-1,6 tonni. Ja need lõhekalad polegi tegelikult väga väike kogus. Arvestades Läänemere lõheasurkonna kehva seisundit on sellise lõhepopulatsiooni taastamine suure looduskaitselise väärtusega.

Kokkuvõtvalt: Jägala jõe hoiualal ja Jägala loodusalal on loomulik, et tegelike kaitseväärtuste (sh lõhe) seisund on seatud prioriteediks.

Autorid: Martin Kesler, PhD, Tartu Ülikool, Eesti mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse teadur; Imre Taal, PhD, Tartu Ülikool, Eesti mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse teadur; Mehis Rohtla PhD, Tartu Ülikool, Eesti mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessor; Roland Svirgsden, MSc, Tartu Ülikool, Eesti mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse peaspetsialist ja Lauri Saks, PhD, Eesti Maaülikool, vesiviljeluse õppetool, nooremteadur, Tartu Ülikool, Eesti mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessor.