Sel nädalal 175 miljoni euro suuruses negatiivses lisaeelarves kokkuleppele jõudnud valitsusel seisab ees palju raskem ülesanne leida riigieelarves kate puuduvale miljardile eurole, mis võib järgmisel aastal paisuda kaks korda suuremaks. Endine peaminister Andrus Ansip pidas valitsuses eelarvearutelusid järjest kümme aastat (2004–2014), selle aja sisse jäi ülemaailmne majanduskriis ja pingutused euro kasutusele võtmiseks Eestis.

Teie pidite peaministrina mitmel korral koostama negatiivse lisaeelarve ja saama riigieelarve tasakaalu erakordselt keerulises majandusolukorras. Kui te püüate kokku võtta oma valitsusjuhi aja keerulisi kokkuleppeid ja läbirääkimisi, siis mida võiksid sealt teisedki peaministrid kaasa võtta?

Kas nüüd mina olen see õige õpetaja? Iga kriis on oma näoga ja päris raske on kopeerida eelmist kriisi ja selle lahendusi. Need retseptid on üksjagu universaalsed. Kõigepealt kindlasti tuleb rahvaga ausalt rääkida. Öelda, mis juhtub siis, kui mitte midagi ei tehta. Mis juhtub siis, kui teha nii, nagu ühed soovitavad või nagu teised soovitavad. Peab kindlasti olema üldine arusaamine sellest, et olukord vajab parandamist, see on igasuguste struktuursete reformide eeldus.

Järgmisena on vaja kaasata võimalikult palju inimesi, kes teavad, kuidas võiks riigi rahanduslikku olukorda parandada. 2009. aastal ülemaailmses finantskriisis olid meil kärpekrokodillid siinsamas riigikogus, olid akadeemilised krokodillid. Akadeemik professor Urmas Varblane juhtis akadeemilist seltskonda, kes nõu andis. Eesti Pank oli väga tugevalt abis. Ehk ei olnud ühte konkreetset inimest, kes oleks teadnud, kus kivi all need vähid peidus on, vaid see oli justkui mõttetalgute korras tehtav lahendus.

Aga on selge, et ega keegi vägisi ei hakka oma nõu pakkuma, kui sellesse suhtutakse tõrjuvalt. See üldrahvalik arusaamine, et meil on probleem, mis vajab lahendamist, on ka eelduseks, et eksperdid tahaksid anda oma panust.

Kõigepealt tuleb eesmärk muidugi püstitada. Iseenesest see 175 miljonit võib lihtsale inimesele tunduda suure summana, aga kui meie riigieelarve maht on 18 miljardit, siis see kokkuhoid on imepisikene, selline sümboolne. Kui meil on sel aastal eelarvedefitsiit 1,3 miljardit ehk 3,4 protsenti SKT-st, prognooside järgi järgmine aasta juba 5,3 protsenti ehk 2,2 miljardit eurot, siis 175 miljonist rääkimine tundub suhteliselt naeruväärne.

Põhimõtteliselt ei ole ka see õige, et võtame kas või sent sendi haaval ja jõuame ükskord sinna 2,2 miljardini. Ei kannata koer seda saba raiumist seibihaaval ja ühiskond ammugi ei kannata välja sellist jupitamist ja uute maksudega, kärbetega ähvardamist. On vaja tervikplaani ja sellele tervikplaanile on vaja ka üldrahvalikku mõistmist.

Eelarve üle ei saa otsustada ükski erakond üksi, seal on vaja jõuda partneritega kokkuleppele. Mis siin see nii-öelda võlusõna on, kuidas kokkuleppeni jõuda?

Võlusõna on rahvas. Poliitikud teevad seda, mida rahvas nendelt ootab ja kui rahva ootused ei ole seotud riigi rahanduse kordaseadmisega, siis poliitikud tõrguvad igasuguseid otsuseid vastu võtmast.

Praegu on eesmärgipüstitus minu meelest praktiliselt olematu. 175 miljonit on tegelikult ju kärpimise teesklemine, mitte tegelik kärpimine. Kui jälle võrrelda seda Jüri Ratase toodud näidet sajakilose mehe dieediga, siis see tähendab pärast pikki jõhkraid kärpeid ja pingutusi 400 grammi alla võtmist aasta jooksul. Ei ole ju väga suur saavutus, jäta üks praad söömata ja see asi on tehtud. Riigi rahandusega põhimõtteliselt on täpselt samamoodi.

Kindlasti Eesti riigis tuleks jälle naasta kulupõhise ja ressursipõhise eelarve koostamise juurde. Kas see tegevuspõhine on või ei ole, see on juba maitse asi, aga kindlasti peab olema eelarve, millest saavad riigikogu liikmed aru, millest saavad lihtsad inimesed aru. Kui seda arusaamist ei ole, siis on väga raske ju panna oma sõrme mingisuguse rea peale ja öelda, et vot siit tulebki kärpida, sellest oleme nõus loobuma.

Meil on räägitud sellest, et kaitsekulusid on vaja tõsta, palju on olnud juttu sellest, et eelarve on väga suures defitsiidis, miljardi euro suurune auk on vaja täita – kas see ei ole siis olnud piisav rahvale selgitamine?

No kindlasti ei ole olnud see piisav. Minu meelest on see suur häbematus, et on üritatud meie eelarve kehva seisu seletada kasvanud kaitsekulutustega. Kui meil on kahe viimase aasta jooksul eelarve maht kasvanud 6,4 miljardi euro võrra, siis riigikaitse kulutused on kasvanud vaid 557 miljoni euro võrra. Ja kui me nüüd räägime ka riigikaitsemaksust, mis on täiesti mõeldav asi, siis me räägime tegelikult ju vähem kui kümnendikust sellest suurest eelarve defitsiidist.

Ega see defitsiit ei pärine kusagilt iidsetest aegadest. Aastal 2022 oli meil eelarve defitsiit vaid üks protsent SKT-st, 2023 juba 3,3 protsenti, sel aastal 3,4 protsenti, järgmisel aastal 5,3 protsenti. Ehk rahandus on käest ära lastud just viimastel aegadel. Ei ole mõtet otsida süüdlast kusagilt eelnevatest valitsusest. Jah, nad on kindlasti süüdi selles, et nad ei kogunud headel aegadel reserve, aga kui on valitsus ametisse seatud, siis see valitsus peab lahendama probleemid, mitte näitama näpuga kuhugi kaugesse minevikku.

Valitsuses on praegu vastandlikud nägemused, kuidas eelarve korda saada. Kas teie meelest praeguses olukorras selline üleväljakärbe on hea mõte?

No põhimõtteliselt ikkagi kõik peavad kokku tõmbama, aga kes, kui palju, see on juba iseküsimus. Kui eraettevõttel on raskused, tellimusi pole, tulusid ei tule, siis mõeldakse kõikvõimalikud variandid läbi, kuidas kulusid kärpida. Töötajad vabastatakse ametist, ametiautod antakse tagasi liisingfirmadele, soetatud tehnikat antakse tagasi. Eraettevõtjad tegutsevad väga operatiivselt, aga riigis tundub, et kellelgi kuhugi kiiret ei ole.

Kärpida tuleb absoluutselt kõigil, aga kui palju keegi peaks kärpima, see on juba valitsuse kokku leppida ja ekspertide öelda. Seda, et võtame ühe määra jagu kõigilt võrdselt, igasugustelt tegevusaladelt, seda ma küll ette ei kujuta, see on praktiliselt teostamatu.

Seda ütles ju ka Coop panga juht, et üleväljakärpe puhul ei ole juhti vaja, kui ei suudeta kokku leppida, ja võetakse kõigilt võrdselt.

Nii ta ongi. Teatud tegevused mingil ajal on olnud ülimalt vajalikud riigi jaoks, aga aeg on mööda läinud ja siis need tegevused ei ole enam nii sihtotstarbelised, nagu nad alguses kavandatud olid. Alati tuleb revideerida, mille peale raha kulutatakse. Põhimõtteliselt on ju perekonnas täpselt samamoodi: kui ikkagi tulusid ei ole, siis mõeldakse, kust kokku hoida, aga igalt poolt ju ei anna kokku hoida. Vee eest tuleb arve ära maksta ja kütte eest tuleb ka arve maksta. On teatud asjad, mis on meist sõltumatud ja eluks kindlasti vajalikud.

Ehk siis teie meelest võiks riik üle vaadata, mis on praegu prioriteedid, ütleme näiteks julgeolek, sotsiaalteenused, haridus, ja muud teenused siis kõrvale lükata?

Ka julgeoleku valdkonnas annab kindlasti efektiivsust suurendada. Ei ole valdkonda, kus efektiivsust ei annaks suurendada. Mäletame ju, kuidas otsiti kümmet miljonit õpetajate palkade tõusuks ja siis lugesime lehtedest, kuidas 15 miljonit läheb roheoskuste koolitamiseks. Tundub, et prioriteedid ikka väga paigas ei ole. Ma ei vaidlusta üldse, kindlasti on roheoskused ka kellelegi vajalikud ja neid tuleb õpetada, aga kui sul on eksistentsiaalsed probleemid, siis tegeled kõigepealt nendega.

Aga siis iga minister ütleb, et tema ei saa oma valdkonnas mitte mingisugustest teenustest loobuda, sest need on väga vajalikud.

See on ka täiesti loomulik, et igaüks püüab oma valdkonda kaitsta, kuid kui see üldrahvalik arusaamine on selline, et riigi rahanduslikku olukorda on vaja parandada, eelarve tasakaalu on vaja parandada, siis vannuvad ka need tulihingelised oma valdkonna kaitsjad üldisemate huvide tõttu alla ja lähevad kogu selle eelarve tasakaalu parandamise ideoloogiaga kaasa.

2009. aastal oli täpselt samamoodi, et esialgu ju kõik ütlesid, et ei saa kusagilt kärpida, aga siis vabariigi valitsus, ministrid ja peaminister otsustasid oma palkasid kärpida 20 protsendi võrra. See oli märguanne, et probleemid on suured, sest inimesed ise ei tahaks sellest loobuda, aga ju see valu peab siis suur olema, kui poliitikud lähevad oma sissetulekute kärpimise teed. Ja kui eeskuju on antud, küllap siis järele tullakse.

2009. aastal oli ka ministeeriume, kus kiiresti suurendati palgad ära ja arvati, et ega palkade kallale ometi keegi minna ei saa. Aga kui oli antud ülesanne avaliku sektori palgakulusid 10 protsendi võrra kärpida igal pool, siis nii nagu valitsus loobus oma palgast mingis osas, loobusid ka allpool ministeeriumide tasemel.

Kui tulla tagasi nende vastandlike seisukohtade juurde valitsuses, siis kärpimise poolele vastanduvad sotsid sellega, et kõik on juba niigi ära kärbitud ning lõputult kärpida ei saa, ehk tuleb ikkagi makse tõsta. Mis te sellest arvate?

Sellest, et me oleme kõik ära kärpinud ja rohkem kärpida ei ole võimalik, sellest jutust ma väga aru ei saa. 2015. aastaga võrdluses on meie majandus kasvanud 101 protsenti, inflatsioon on teinud ikka väga meeletult laastamistööd. Eelarvekulutused on kasvanud 106 protsenti ja avaliku sektori kulutused koguni 116 protsenti. Ja kui nüüd mõtleme näiteks õpetajate palkadele, siis need on kasvanud selle perioodi jooksul ainult 88 protsenti. Ehk siis kulutused on kasvanud, aga nad on kasvanud riigis väga ebaühtlaselt ja see on järjekordne argument selle vastu, et võiks kohaldada mingisugust ühetaolist kärpimist kõikidel elualadel.

Keegi kusagil elab päris rõõmsasti ja see keegi ei ole riigikaitse. Vabandada praegust riigi kehva rahanduslikku olukord kaitsekulutuste kasvuga on tegelikult väga vale ja üldiselt häbematu tegevus.

Aga maksude tõstmine?

Kõigepealt tuleks ikkagi kulutused üle vaadata. Paratamatult, kui kümne aastaga kulutused enam kui kahekordistuvad, siis ei ole põhjust arvata, et kõik kulutused on väga efektiivsed. Ma ei arva, et me peaksime seda kõike täiendavate maksutõusudega kinni maksma. Aga kui me kavandame maksutõuse, siis need peavad olema ka rahvale arusaadavad. Mis eesmärki nad taotlevad?

Magusamaksust on raske aru saada, kas sellel tõepoolest on inimeste tervise kaitsmise eesmärk. Kui selle maksu haldamiseks kulub pea sama palju, kui sealt tulu on lootust saada, siis see eriti mõistlikuna ei tundu.

Automaksu puhul inimesed saavad aru, et jah, keskkonnasaastamine on patt ja kes rohkem saastab, see maksku rohkem. Aga siis tuleb vanusekomponent ja see põhimõtteliselt ju soosib vanade autode kasutamist. Me seame justkui sellele keskkonnahoiule täiesti vastupidise eesmärgi. Ja siis öeldakse, et aga meie eesmärk on see, et autod oleks võimalikult lõpuni ära kasutatud. Kas keegi on Eestis näinud peaaegu uut autot seismas kusagil välja peal, võtmed ees, mine ja võta, et ei taheta enam kasutada? Kõik sõidetakse ribadeni, nii palju, kui vähegi võimalik, ja siis viiakse lammutuskotta ja loodetakse sealt veel mingisuguseid juppe maha müüa ja võtta viimast sellest autost. See ei ole küll Eestis probleem, et maksudega on vaja stimuleerida auto lõpuni kasutamist.

Kui vaadata, kuidas valitsus on kokkuhoiukohti otsinud, siis kuidas teile tundub, kas kulutatakse ilmaasjata liiga palju aega pisiasjade üle vaidlemisele või see on normaalne, et need arutelud võtavadki kaua aega?

See, mida praegu arutati, see oli tõepoolest pisku ja ega see ei ole esimest korda piskuga tegeleda. Kunagi seati eesmärgiks 50 või 60 miljoni kärpimine, see päädis kaitseväe orkestri likvideerimise sooviga, mis ei õnnestunud, pälvis rahva meelepaha ja lõpuks saadeti orkester muuseumisse ja kokku ei hoitud mitte sentigi. See, mida siis üritati kokku hoida, oli 1,3 miljonit eurot.

175 miljonit ei erine suuresti varasematest kärbetest. Me mahume Euroopa stabiilsuse kasvupaktiga määratud kolmeprotsendise võla piiridesse pärast selle summa kärpimist, aga Eesti jaoks praeguses olukorras lubada kolmeprotsendist defitsiiti on ka liigne luksus, sest nagu öeldud, Eestis ju klassikalist majanduskriisi ei ole. Majandus küll langeb juba pikka aega, aga samas klassikalises kriisis riigi tulud kahanevad järsult ja riigi kulud suurenevad hüppeliselt. Ettevõtetel pole tellimusi, töötajad kaotavad töö, nad ei maksa enam riigile makse, samas endistele töötajatele tuleb maksta kas toimetulekutoetust või töötu abiraha.

Midagi taolist ju praegu toimunud ei ole, riigi tulud kasvavad endiselt pööraselt, aga paraku riigi kulud on veel kiirema kasvuga olnud, see on meie probleem ja see on puhas juhtimisprobleem, see ei tule otse majandusest. Kui nüüd mõned arvavad, et kui majandus hakkab kasvama, siis probleemid lahenevad iseenesest, siis need inimesed petavad ennast ja petavad ka rahvast. Kui 20-protsendise inflatsiooniga ei suudeta teha ülejäägis eelarvet, siis mingisugune pisikene majanduskasv ei suuda kindlasti võistelda eelarve tulude mõttes selle 20-protsendise inflatsioonimääraga.

Teile kindlasti ei meeldi, et ma seda küsin, aga ma pean ikkagi küsima, et kui nüüd teie oleksite peaminister, siis mis on see koht, kust teie kärpimisega pihta hakkaks?

Muidugi, mulle ei meeldi heietada teemal "kui mina oleksin peaminister praegu", aga ikka seesama, millest rääkisime. Kõigepealt tuleks alustada olukorra kirjeldamisest, olukorra teadvustamisest rahvale, järgmisena tuleks kokku tuua need inimesed, kes on suutelised pakkuma välja ideid, kuidas sellest olukorrast väljuda. Ja kui need akadeemilised ringkonnad, Eesti Pank, riigikogu liikmed on kõik kaasatud, küllap siis neid lahendusi tuleb.

Aga eesmärgipüstitus peab olema selge ja see ei saa olla kas 50 miljonit või 175 miljonit, vaid me peame rääkima ikkagi 2,2 miljardist järgmise aasta kontekstis. Sellele tuleks lisaks võimalikult kiiresti ära lahendada kindral Heremi küsitud 1,6 miljardit, sest ka see on eksistentsiaalne küsimus. Me räägime tegelikult suurusjärgust neli miljardit eurot ja selle kõrval siis tõepoolest kulutada kuu aega 175 miljoni peale on patuasi.

Kas teil on endal mingisugune tunnetus, mis võiks olla see prioriteet, kust me kokku ei tõmba ja mis on siis see, mille peaks kohe ära jätma?

Ei olnud meil 2009. aastal suurt selgust selles, kust tuleb raha ära võtta ja mida me kindlasti ei puuduta. Mäletatavasti oli 2009. aastal ka inimesi, kes avalikult ajakirjanduses diskuteerisid selle üle, et pensione tuleks kärpida. Tollele ideele me vaidlesime vastu, sest seal ei ole positiivset rahanduslikku mõju riigile. Oli teada, et nii nagu praegu, oli ka siis valdav enamus üksi elavatest pensionäridest vaesusriskis ja kui oleks läinud pensione kärpima, siis me oleksime pidanud maksma rohkem toimetulekutoetust nendele inimestele. Rahanduslikku võitu poleks olnud mitte mingisugust ja samas me oleksime kaotanud 300 000 inimese ja nende sugulaste, naabrite mõistmise.

Me ei läinud seda teed, aga need diskussioonid olid avalikud ja ka praegu ei peaks igasuguseid ideid, mida välja pakutakse, kohe eitama asuma. Kui meil on eksistentsiaalsed probleemid, siis need tuleb lahendada ja kõik muu, see kannatatakse ära, kui on arusaamine, et niimoodi edasi minna enam ei saa.

Mismoodi siis seda arutelu või avalikku arusaamist tekitada?

Praegu ta hakkab juba olema. Aga pikka aega teda pole olnud, on räägitud ikka sellest, kuidas meil on riigikaitsesse läinud hästi palju vahendeid ja seetõttu on meil probleemid. Tegelikult on alla kümnendiku läinud riigikaitsele ja ülejäänud on läinud kõik kuhugi.

Me peaks sellest rääkima, kuhu see on läinud.

Jah, kõigepealt me peaks aru saama, kuhu ta ikkagi läheb. Hea on öelda riigikaitse ja sellest saavad kõik aru, sest igal õhtul me näeme telekast sõjasündmusi, aga tegelikult valetatakse ju rahvale, et kõik need pärmina kasvanud eelarvekulutused on läinud riigikaitsele.

Aga kindlasti eraldi teema on kindral Heremi küsitud 1,6 miljardit. Me peame viima riigi rahuaja reservidelt üle sõjaaja reservidele, sest see oht muutub reaalsemaks. Praegu me näeme, et kusagilt maailmast ei ole enam võimalik laskemoona mõistliku aja ja mõistliku hinnaga soetada. Need illusioonid, mis kunagi olid, et kui häda käes, siis soetame, need praegu jäävad ainult unistusteks. Me peame täna tegutsema.