Kui me ei taha võtta vastu uusi makse, siis oleks vaja teha laias laastus kolme asja:

• n-ö prioriteetsete valdkondade ülevaatamine;
• Iga-aastaselt kasvavatele kuludele piiri panemine, sealhulgas palgastruktuuri võrdlemine teiste riikidega ja indekseeritud toetuste aeglasem indekseerimine;
• maksuküüru kaotamise edasilükkamine.

Kuidas me selleni jõudsime?

Eelarvest rääkides on populaarne öelda, et riik võiks ametnike pealt kokku hoida. See ei ole iseenesest vale, aga sellest ei piisa, kui lähtuda piirangutest, mille valitsus on endale seadnud. Kui jätta kõrvale n-ö prioriteetsed valdkonnad, siis on keskvalitsuse kontrolli all oleva palgafondi suurus alla kahe protsendi SKP-st, see on väiksem kui eelarve puudujääk. Viimase kümmekonna aasta kulude kasv on tulnud mujalt.

Jooniselt on näha, et kõige suurem osa kulutuste kasvust on sotsiaalkindlustusest, riigikaitsest ja tervishoiust. See illustreerib hästi, et kaitsevaldkonna inimestel on õigus, kui nad ütlevad, et eelarveprobleemid ei tule pelgalt kaitsekulutuste kasvust, vaid peamiselt mujalt.

Pikemas vaates selgitab üsna suure osa sotsiaalkindlustuse kasvust peretoetuste kasv. Seda oli vaja sündimuse tõstmiseks. Kuna peretoetusi ei indekseerita, siis pole nende kasv kõige suurem probleem, sest aja jooksul nende osa eelarves langeb.

Vahepealsete aastate erakordsed pensionitõusud suurendasid samuti sotsiaalkulutusi, neid tõuse indekseeritakse aga edasi. Kuna vanaduspensione indekseeritakse mineviku hinnatõusu ja sotsiaalmaksu laekumisega, siis aeglustub pensionikulutuste kasv majanduskasvuga võrreldes viitajaga.

Teine suur valdkond, mille kulud on palju kasvanud, on tervishoid. Siin võib ühest küljest rääkida koroonakriisi järelmitest, aga tegelikult ei saa vaadata mööda ka sellest, et märkimisväärse osa tervishoiusektori kulude kasvust selgitavad palgakulud.

Eestis oli kümmekond aastat tagasi probleemiks, et meditsiinitöötajad läksid palkade pärast välismaale. Selle tulemusel on tolle valdkonna palgad kiiresti kasvanud. Mullu teenis keskmine arst 2,41-kordset keskmist palka. Aasta varem oli arstide keskmine töötasu riigi keskmisest isegi 2,49 korda kõrgem. Soomes oli vastav näitaja 2022. aastal näiteks 2,17. Õdede palgad on madalamad, aga ka nende puhul kehtib tõsiasi, et võrreldes riigi keskmisega on need Eestis kõrgemad kui Soomes.

Avalikust rahast palka saavate töötajate puhul võiks rahvusvahelist võrdlust teha paljude ametite puhul, ka näiteks aasta alguses palju räägitud õpetajate palkade kohta lisaks rahvusvaheline võrdlus täiendavat informatsiooni ja aitaks riigil palgapoliitikat paremini seada. Kui tahame oma töötajatele rohkem maksta, on meil vaja kõrgemaid makse kui teistes riikides. Kas ühiskond on selleks aga valmis?

Lühiajaliselt oleks järgmise aasta eelarve seisu parandamisel ilmselt kõige madalamal rippuv õun maksuküüru kaotamise edasilükkamine. Aga sellega on tõenäoliselt juba hiljaks jäädud. Ma arvan samuti, et maksuküür on halb, aga veel halvem on see, kui riigieelarve on korrast ära. Sama puudutab üle välja kärpeid – kui kokkuleppele ei jõua, pole lihtsalt teist võimalust.

Kui eelarve seis ei parane, väheneb ka välisinvestorite usaldus Eesti suhtes ja see võib tähendada rahastamisvõimaluste halvenemist erasektori jaoks.

Kommentaar kajastab autori isiklikku arvamust.