Ettevõtja ja investor Rain Lõhmus oli Swedbanki eelkäija Hansapanga üks asutajatest ja LHV üks loojaid. Ta on LHV-ga edukalt üle elanud mitu kriisi. Praegu on ta LHV panga nõukogu esimees.

Kui te olete jälginud, kuidas valitsus püüab eelarvet tasakaalu saada ja majandusolukorda parandada, siis kuidas teile tundub, kas seda on hästi tehtud?

Halvasti on tehtud. Number üks on see, et Eestis on majanduslangus kestnud juba üheksa kvartalit. Ja samal ajal see kulutamispidu on kestnud – nagu Prince laulis kunagi, et nagu oleks 1999, kus oli niisugune kerge aasta. Mulle tundub, et kahjuks ei ole kohale jõudnud, et kui majandus kahaneb, kõigil on reaalset vara ja ressursse vähem, siis ei saa mingi asi kasvada. Me oleme üheksa kvartalit majanduslanguses, me oleme mõne aasta jooksul kahekordistanud oma riigivõla – niimoodi ei saa jätkata.

Kui Eesti riik oleks ettevõte, kes tuleks LHV-lt laenu küsima, kas te annaks sellises olukorras laenu?

Ma maaliks veel kurvema pildi. Ma arvan, et kui sellise suhtumisega valitsus oleks LHV juhatuse asemel, siis me oleks pankrotis. Õnneks ei ole!

Ma arvan, et tegelikult peab teadvustama ja teadvustamine hakkab sellest, et tuleb öelda, mis on valesti tehtud ja kes tegi valesti. Ma ei usu inimesi, kes süüdistavad üht, teist ja kolmandat ja siis tegelikult tahavad samamoodi edasi minna. Aeg on peeglisse vaadata.

Mis on praegu see võluvits, kuidas asjad kiiresti korda saada?

Kiiresti kahjuks ei saa midagi korda. Mulle tundub, et probleeme lahendatakse natuke nagu niimoodi, et kust täna õhtul õlle ostmiseks raha saada. Mis saab homme või ülehomme, seda vaatame homme ja ülehomme.

Ma kordan, meil on majandus languses. Ma kardan, et sellist kiiret taastumist, nagu kunagi oli, enam ei tule. Asjad on teistmoodi ja lihtsalt me peame kohanema ja tegema olulisi muutusi. Niisuguse kerge kosmeetilise asjaga me ei pääse. Tegelikult tuleb süvitsi minna, aga see eeldab, et kõige muu kõrvalt on see meil ülesanne number üks ja igasugused välisreisid, teistele demokraatia viimised ja muud asjad peaks lükkama tagaplaanile.

Palju on juttu olnud prioriteetide ümbervaatamisest. Mis on see, mida peaks hoidma, kust me ei kärbi, ja mis on see, mis tulekski kõrvale lükata, sest meil ei ole praegu raha ja me ei tegele sellega?

Me oleme vist juba sinnamaale läinud paremate aegade valguses, et oleme ankurdanud sellise üle jõu elamise. Tegelikult tuleb iga kivi alla vaadata. Niisugust asja ei tohi olla, et me midagi välistame, et kindlasti kusagilt midagi ei kärbi.

Ma ei ole siin, et õpetada ja õnneks Eesti on demokraatlik riik, erinevalt LHV juhatusest on meil rahva valitud riigikogu ja riigikogu valitud valitsus. See ei ole minu õpetada.

Kui teile pandaks praegu riigieelarve ette, et tehke nüüd sellega midagi, siis mis te teeksite esimese asjana?

Ütleme niimoodi, et kui valitsuse asemel oleks minu LHV nõukogu või juhatus, siis me ütleks, et asjad on hullud, on kriis, niimoodi jätkata ei saa, istuks maha ja istuks senikaua, kui on pikaajaline plaan, kuidas sellest asjast välja tulla. Mitte niimoodi, et istume lihtsalt senikauaks, kuni meeldib istuda ja siis lähme kusagile välisreisile või puhkusele või jumal teab kuhu. Tegelikult ei paista välja vähemalt, et seda võetakse tõsiselt, et on probleem.

Ometi on räägitud ma ei tea kui palju kordi, et tuleb teha raskeid otsuseid ja tulevad väga valusad kärped.

Aga minu arust iga probleemi lahendamine algab sellest, et tuleb öelda, kes tegi valesti ja mida tegi valesti. Ma ei ole kuulnud, et keegi ütleks, et me oleme vigu teinud.

Mis need vead on siis?

See oli eelmise aasta alguses, kui ma olin Šveitsis ja lugesin Eesti uudiseid, kus olid erakondade valimiseelsed kongressid, ja sealt paistis silma kulutamine, kulutamine, kulutamine, uued asjad… Ja siis ma mõtlesin, et kuulge, kallid inimesed, me oleme juba tükk aega majanduslanguses. Mul ausalt öeldes kihvatas, et need inimesed kuidagi ei taju, mis on lahti. Tegelikult oli juba tol ajal väga selge, et tuleb teha midagi muud, tõsisemat. Aga isegi täna ei ole tehtud, peaaegu poolteist aastat hiljem.

Valitsuses on praegu vastandlikud nägemused, ühest küljest räägitakse üleväljakärpest ja teiselt poolt maksutõusudest. Kumb mõistlikum oleks?

Ma arvan, et mõlemad on võimalused, aga veel kord, see ei ole minu ülesanne ja ma ei ole nii sügavale sisse vaadanud. Ma ei ole mingi maksutõstja ja mulle need asjad ei meeldi, aga ma kardan, et pääsu ei ole. Ma tuletan meelde, et riigieelarve kulupool on kolme aastaga kasvanud mingisugune 36 või 37 protsenti, see on ikka metsik kasv.

Ütleme niimoodi, et kui sul oleks perekonnas probleem, et raha läheb kogu aeg välja rohkem, kui sisse tuleb, siis sa hakkad ikka kõigepealt sellest pihta, et piirata kuidagi seda raha väljaminekut. Ja loomulikult tuleb vaadata, kuidas rohkem raha ka saada, aga kergem on alati piirata.

Kui üks ettevõte on olukorras, et kulud on väga suured ja tulusid peale ei tule ja on laenu võetud, kas siis ikkagi number üks on see, et hakkad inimesi ja tegevusi koomale tõmbama?

Number üks on tegelikult see, et sa pead olema otsustav ja sul peab olema üksmeel. Kui ma praegust valitsust vaatan, siis mulle meenub väga LHV enne panka (LHV alustas investeerimisettevõttena - toim.). Tookord ironiseeriti, et LHV tähendab luik, haug ja vähk – igaüks kisub eri suunas. Meil oli päris palju tülinat ja see asi sai korda peale lahutust. Vahel on niimoodi, et lihtsalt üks seltskond koos ei suuda otsuseid teha. Kui me need rasked otsused ära tegime, siis pärast seda on üsna hästi läinud. Võib-olla on ka valitsusega niimoodi. Ma ei tea, ma ei tunne nende hingeelu, aga niimoodi ka ei saa. Luik, haug ja vähk ei toimi valitsuse tasandil samamoodi, nagu ei toiminud LHV tasandil.

Kas siit võib teha järelduse, et seal on ikkagi juhtimise probleem?

Jah, kahjuks ma ei näe selget liidrit, kes seda teeks. Tunnistan, et ma ei ole alati Andrus Ansipiga sama meelt, aga mulle tundub, et kui valitsuses oleks Ansip, oleksid asjad teistmoodi olnud. Võib-olla see on niisugune nostalgiline meenutus, aga vähemalt kusagilt paistab otsustavus.

Kas midagi on hästi ka tehtud selles keerulises olukorras?

Hea on endiselt see, et Eestis on demokraatia, inimesed lõpuks kaudselt kutsuvad valitsuse tüüri juurde ja, nagu öeldakse, iga rahvas väärib oma valitsejaid. Alati võib öelda, et võiks ka hullemini minna, me ei ole tegelikult nii hullus kohas, et kusagilt oleks väga raske üles tõusta. Ma arvan, et õigele teele minek veel täna ei ole väga keeruline. Aga mida kauem me venitame, seda keerulisem on.

Kas me võiks mõnest teisest riigist eeskuju võtta?

Minu elukoht Šveits paistab silma oma konservatiivsuse poolest ja sellel on omad head ja vead, aga tõtt-öelda on selline finantskonservatiivsus muljet avaldav. Paljudes Euroopa riikides on käibemaks tõusnud, meil päris palju, Šveitsis ka natukene, aga see tõus on minu arust alla ühe protsendi olnud selle 15 aasta jooksul, mida mina seal tean. Väike asi, aga näitab jälle üht-teist.

Üks asi on veel huvitav. Kunagi oli Mart Laari aegadest Eestis põhimõte, et riigieelarve ei tohi olla miinuses ja võlgu ei tohi võtta. Naljakal kombel saadi hakkama. Ja jumal tänatud, et eelnevad valitsused ei võtnud võlgu, siis täna on meil natuke kergem. Aga kui me niimoodi edasi läheme, siis enam ei ole.

Võlg on üks keeruline asi. Kindlasti maailma suurim militaarvõim on Ameerika Ühendriigid, aga näiteks sellel aastal Ühendriigid kulutavad rohkem raha oma võla teenindamiseks kui kaitse-eelarvele. Ma ei tahaks, et Eestis ka nii läheb.