Ausalt öeldes tundub see, mis toimub meie riigi eelarve ümber, kõrvaltvaatajale tragikoomiline. Väga palju tehakse kära, väga palju kulutatakse aega ja tulemus on ausalt öeldes naeruväärne.

Kui tuua võrdlus pere eelarvega, siis otsustati, et ei osta enam neljakihilist tualettpaberit, vaid kahekihilist ning et köögis teema sanitaarremonti järgmine aasta. No ja need 50 Kaubamaja aktsiat, mis on, müüme ka maha. Seda nimetatakse kokkuhoiuks. See on koomiline pool, traagika on selles, et varem või hiljem tuleb valed või tegemata otsused maksumaksjal ehk meil kõigil kinni maksta.

Olles olnud koos Urmas Varblasega, Jaak Leimanni ning Märten Rossiga asjatundjate komisjonis, mis nõustas Andrus Ansipit eelmise suurema kriisi ajal aastal 2009, võib öelda, et praegu vastuvõetud kärbe on tõesti väike. Siis tehti üldine kärbe, üle kõigi ministeeriumite. Algülesanne oli kaheksa protsendi kõikidest kuludest, lõpuks kujunes 2010. aasta eelarve kulude poolelt ca 8,5 miljardit krooni väiksemaks, võrreldes 2009. aastaga.

8,5 miljardit krooni on 543 miljonit eurot, mis on praegugi päris arvestatav summa, rääkimata sellest, mis see oli 15 aastat tagasi. Kui tuua paralleele nüüdse olukorraga, siis oleks analoogilise protsentuaalse kärpe suurus kulusid arvestades 1,5 miljardit eurot.

Meie soovitus oli tollal, et kärpides ei tohiks unustada tulevikku, ehk alles peab jääma riigi võimekus investeerida ning tabuvaldkondi ei ole. Meie soovitusel kärbiti pensionitõusu, omaette suur teema olid igasugused tööturumeetmed, sest töötus oli kõrge. 2009. aastal tehtud kärbe aitas Eesti 2011. aastal eurotsooni viia.

Kahtlemata omas selline tugev kärbe teatud negatiivset mõju majanduskasvule, sest üldine majandusteooria räägib sellest, et rasketel aegadel riik toetab majandust ning headel aegadel säästab tuleviku tarbeks ning maksab varem võetud võlgu tagasi.

Ajalukku tagasi minnes ei tohi unustada, et eurotsooniga liitumine oli omakorda positiivse mõjuga. Nagu ikka selliste tagantjärele tarkuste puhul, ei saa me kunagi teada, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks kärpimise asemel laenu abil majandust turgutanud ja esimese hooga eurotsoonist välja jäänud. Võime ainult spekuleerida.

Praegu ei ole meil ülemaailmset finantskriisi, oli koroonapandeemia ja sellele järgnes sõda Ukrainas, mis on segi löönud tarneahelad ja energiahinnad. Kõike seda toetas Euroopa Keskpanga pikaajaline rahatrükk ning tulemuseks oli, et kokkuvõttes vormistati kõik väga kõrgeks inflatsiooniks.

Eesti olukord on praegu eriti segane, sest majandus on olnud pikas languses, riigi rahandus paigast ära ning tõsist kärbet alles planeeritakse sügisel. Samal ajal ei ole majanduse areng veel uut hoogu sisse saanud. Seega toimetame vastupidiselt tavaloogikale ning erinevalt 2009. aastast ei oota meid ees ka uus liitumine eurotsooniga, mis võiks majandusele positiivse impulsi anda.

Kuidas sellises olukorras tegutseda? Tegelikult oleks kolm asja, mida peaks tegema, aga mida suure tõenäosusega ei tehta.

Esiteks tuleks võtta lauasahtlist välja riigireformi kava ning kujundada riigi valitsemine ümber efektiivsemaks.

Üle tuleks vaadata ka kohalike omavalitsuste roll, funktsioonid ja rahastamine. Sellega kaasneks ilmselt teise olulise tegevusena vajadus kirjutada osa kulusid riigieelarvest välja, sest kui 80 protsenti või rohkem kuludest on seadustesse sisse kirjutatud, siis ei saagi kuskilt mõistlikku kokkuhoidu teha. Kõigepealt peaks seadusi muutma.

Kolmandaks tuleks praeguse eelarve kõrvale või asemele teha kulupõhine eelarve, et otsustajad saaksid ka aru, kus on kärpekohad. Meil on tegevuspõhine eelarve, mille kuluridadelt vaatavad vastu erinevad programmid ja suured tegevuskavad, aga tegelikult me ei tea, kuhu raha kulub. Seda teavad muidugi need, kes riigieelarve dokumendi kokku panevad, aga nemad ei tee poliitilisi otsuseid.

Olles korduvalt seisnud eelarvenõukogu esimehena rahanduskomisjoni ees, jõudsime iga kord tõdemuseni, et riigieelarve ja selle seletuskiri võiks olla läbipaistvam. Seda ütlevad inimesed, kes riigikogus hääletavad eelarve vastuvõtmise üle. Aivar Sõerd on sellest rääkinud ja kirjutanud ajast, kui tegevuspõhine eelarve esimest korda koostati.

Sisuliselt on kärpekohtade otsimine praegu nagu stseen Juri Noršteini multifilmist "Siil udus" – käib käsikaudu kompamine uduses metsas, kus kogu aeg komistatakse mingite juurikate otsa. Lihtsamalt öeldes astutakse jälle ja jälle reha otsa.

Miks ma ei usu, et neid vajalikke samme astutakse? Mõnest asjast on räägitud juba üle kümne aasta, midagi ei ole juhtunud ja ilmselt ei juhtu ka nüüd. Valitsus on juba n-ö sisse kasseerinud suure ebapopulaarsuse igasuguste ettepanekute eest, mida on jooksvalt tehtud. Ühtegi fundamentaalset suurt muudatust tehtud aga ei ole ning seega on pekstud piltlikult öeldes pisiasjade eest.

Viimane aeg oleks ka mõni päriselt raske otsus ära teha, siis ei ole vähemalt ilmaasjata kriitikat saadud. Varsti on jälle valimised ja seega nihkuvad riigimehelikud otsused jälle ebamäärasesse tulevikku, nagu meil juba "heaks" tavaks on saanud.