Millised on olnud Saksamaal nende valimiste kõige olulisemad teemad?

Ma tooksin välja kaks. Kõigepealt täiemahuline sõda Ukrainas ja eri parteide erinevad seisukohad selle suhtes. Teiseks valitsuse kompetents ja see, kuivõrd inimesed Saksamaal tunnevad end praeguse valitsuse poolt esindatud olevat. Nii et on kaks põhilist teemat. On ka teised küsimused, nagu elukallidus, energiahinnad ja rohepööre, aga need kaks on esmased teemad.

Kui tugev on Saksamaal toetus Ukrainale ja kui palju on samas kuulda sellist lähenemist, et meie oma inimesed vajavad ka rohkem toetusi ja sotsiaalkulusid ja nii edasi?

Eri parteide positsioonid on erinevad. Valitsev partei ehk sotsiaaldemokraadid eesotsas liidukantsler Olaf Scholziga, kes on Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias väga nähtaval olnud, ütlevad, et tuleb rahu kindlustada. Aga meil ei ole ju rahu. Kõigepealt tuleb sõda võita, et rahu taastada ja see on midagi, mille saavutamisele Olaf Scholz ega tema partei pühendunud ei ole. See sõnum kõlab võltsilt. See on osa sotsiaaldemokraatide positsioneerumisest niinimetatud rahuparteina ja kantslerist kui rahukantslerist. Millistel tingimustel saaks rahu tagada ilma sõda võitmata, ei ole selgitatud. See on üsna uskumatu sõnum, mis on suunatud sotsiaaldemokraatliku partei vasakule tiivale ja see on mõeldud selleks, et kaitsta sotsiaaldemokraate veel vasakpoolsemate parteide eest, nagu Sara Wagenknechti nimekiri ja Vasakpoolsed. Aga ka selleks, et meelitada AfD valijaid, kel samamoodi Sara Wagenknechti ja Vasakpoolsetega on samasugune Venemaaga lepituse otsimise ja mitte Ukrainat toetav lähenemine. Teiste parteide lähenemine on selgem. Liberaalid kirjeldavad end eesotsas esikandidaat Marie-Agnes Strack-Zimmermanniga kui võitlejaid, CDU (kristlikud demokraadid) räägib selgelt julgeolekust ja jõukusest Euroopas ja Rohelistel on väga tugev sõnum, et üksnes demokraatia tagab vabaduse ja demokraatia kaitsmine ja taastamine on nende sõnumite keskmes. Nii et on olemas erinevad lähenemised laial skaalal.

Rääkides avalikkuse toetusest, siis umbes kolmandik sakslastest soovib, et nende riik teeks Ukraina toetuseks rohkem, üks kolmandik tahaks, et Saksamaa teeks vähem ja üks kolmandik valijatest on kõikuvad valijad, keda mõjutab olulisel määral see, mida räägivad nende liidrid ja eksperdid meedias. Nende pärast käib võitlus.

Suur teema on ka AfD ümber toimuv. Ühelt poolt on tegemist väga populaarse parteiga, inimesed tahavad nende poolt hääletada, samas on neil mitmed kohtuvaidlused käimas ja teised parteid ütlevad, et tegemist pole üldse demokraatliku parteiga. Mida see räägib demokraatia kohta Saksamaal?

Ma jagan seda arvamust, et AfD ei ole demokraatlik partei, ühtlasi on neisse kõvasti sisse imbunud Venemaa ja Hiina mõjutusi ja selles osas ei tohiks illusioone olla, tegemist on Trooja hobusega. Aga nad iseloomustavad ühtlasi kodust rahulolematust demokraatiaga Saksamaal ja see on seotud valitsuse kompetentsusega, valitsus ei toimi praegu hästi, kolm parteid võitlevad pidevalt omavahel, samadele küsimustele saab eri vastuseid eri ministeeriumidest, isegi kui neid juhivad sama partei poliitikud.

Saksa inimeste seas on levinud tunne, sealhulgas fookusgruppides, mida me hiljuti uurisime, et valitsus ei teeni neid hästi ja see tõstab establishment'i-vastaste ja lõhestavate parteide toetust. Mida nad lubavad, on minu arvates vähem oluline kui see, et nad on lõhestavad, nii soovitakse lüüa nina veriseks traditsioonilistel valitsevatel parteidel, panna äratuskell helisema. See võib olla väga ohtlik, kui see kasvab tõeliseks antidemokraatlikuks liikumiseks ja see on midagi, millele minu meelest Saksamaa valitsevad parteid ja peamine opositsioonipartei piisavalt tähelepanu ei pööra.

Te ütlesite, et see tuleb sellest, et valitsus ei vasta ootustele, aga millest see rahulolematus siiski täpsemalt tekib, kas majandusoludest, migratsioonist või sõjast? Millest see rahulolematus tuleb Saksamaal?

See ongi nii lai nagu te ütlesite. Mõned inimesed ei näe sõja puhul selget eesmärki, samuti valitseb seisak ja vastasseis parteide vahel küsimuses, kuidas migratsiooniküsimusi lahendada. On kaks äärmuslikku lähenemist ja ei suudeta jõuda mõistliku aruteluni kuskil vahepeal migratsiooni kulu ja kasu üle ja sellise migratsiooni üle, mida sakslased tegelikult tahavad. Selle asemel peetakse äärmiselt ideologiseeritud debatti. Sama asi on kultuurisõdadega, mis käivad.

Üldiselt valitseb tunne, et Saksamaa on languses ja tulevikuta või vähemalt parema tulevikuta, mida oodata. See on midagi, millega Saksamaa poliitikud peavad tõepoolest tegelema ja andma inimestele selge tunde, et neil on parem tulevik Saksamaal ja nad on osa sellest ühiskonnast. See puudub praegu ja see tuleb sellest, et poliitikutel puudub strateegiline lähenemine. Strateegilisest mõtlemisest on tõeline puudus, me ei suuda asju adekvaatselt seostada ja tulla välja selge visiooniga, kuhu me tahame jõuda ja strateegiaga, kuidas neid probleeme koordineeritult lahendada selle asemel, et rakendada poliitikaid, mis lähevad üksteisega vastuollu.

Näiteks läheb Saksamaa geoökonoomika ja kaubandusmudel vastuollu julgeolekupoliitikaga või energiapoliitika läheb vastuollu julgeolekupoliitikaga, tuues sõltuvuse Venemaast ja nii edasi. Ja lõpuks, mida teha roheenergiale üleminekuga, kuidas teha nii, et see aitaks kaasa nii Saksamaa jõukusele kui ka julgeolekule. Praegu ei ole Saksamaa liidritel sellele vastuseid ja nõnda on palju kergem neil lõhestavatel parteidel pakkuda välja alternatiivseid sõnumeid, mis on selgelt liiga lihtsad ja mis ei lahenda mingeid probleeme, aga mis on midagi erinevat ja selget inimeste jaoks.