Kui maailm on ebakindel, olud keerulised ja lahendusi ei paista, tuleb vahet teha olulisel ja kriitilisel, otsida kindlust asjadest, mida me teame. Tuleb leida ka tahe kokku leppida ja julgus otsuseid teha. 

Tean seda, et minu põlvkond ei ehita Eestit endale, vaid praegustele noortele ja veel sündimata lastele. Tean sedagi, et sarnaselt paljude teiste Eesti inimestega, olen oma laste ja lastelaste nimel valmis loobuma ja valmis pingutama.  

Väidan, et Eesti vajab haritud inimesi üha rohkem – mitte üksnes õpetamiseks, ravimiseks, ehitamiseks või digitaliseerimiseks, vaid vaba mõtte, emakeele, Eesti kultuuri ja väärtuste, meie ajalootõlgenduse, kollektiivse mälu ja demokraatia kaitseks.  

Me ju ei ela ega tööta eelarvetasakaalu nimel, vaid selle nimel, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabas Eestis vähemalt nii hästi või paremini kui meie; nad ei peaks lahendama meie tehtud probleeme ega maksma meie võlgu. Need on tugevalt seotud, aga siiski mitte päris samad asjad. Just kriisis tuleb hoida olulist fookuses. 

Võin inimese ja rektorina öelda, et valikute tegemisel on noored kõige tähtsamad; julgen öelda ka seda, et riigi tuumikkohustused on olulisemad kui muu ja et ühine pingutus pika sihi seadmiseks on rahuldust pakkuvam kui väikeste võitude ja kaotuste jada poliitilistes kaevikutes.

Igapäevases konkurentsis teiste Eesti ülikoolidega nii üliõpilaste, töötajate kui ka tegutsemiseks vajaliku eelarve pärast oleks mul rektorina lihtne võidelda üksnes Tartu Ülikooli parema tuleviku nimel. Tugev Tartu Ülikool on Eesti jaoks ülioluline.

Rektorite nõukogu esimehena tajun aga vastutust kogu kõrghariduse ja teaduse elujõulisuse eest. Tajun ka ülikoolide koostöö olulisust. Mõeldes Tallinna Tehnikaülikooli meiega sarnastele pingutustele õppejõudude ja teadlaste järelkasvu nimel või Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võitlusele iga andeka, tavakooli kõrvalt üle poole oma elust muusikat õppinud noore eest, tuleb ümber hinnata kasu omavahelisest konkurentsist, tuleb seista ühiste murede ja eesmärkide eest. 

Keerulised ajad käivad lainetena. Me ei tea millal, aga ühel hetkel on ka praegune kriis möödas. Riigi kohus on anda oma elanikele aga kindlus ja teadmine, millest me hoiame kinni raskel ajal, et seal horisondi taguses tulevikus oleks Eesti riigi jaoks olulised väärtused alles.

Üks neist väärtustest on kahtlemata teadmine, et Eesti lastele on ka tulevikus tagatud võimalus saada maailmatasemel kõrgharidust siin kodus. Jah, see nõuab ressurssi, aga probleemkohad, millega tuleb ressursi kasvatamiseks tegeleda just praegu, on ju hästi teada. 

Eesti konkurentsivõime raport juhib taaskord tähelepanu väga õigetele asjadele – kvalifitseeritud tööjõu nappus on arengut piirav tegur. Pakutud lahendustes on haridusel võtmeroll ja mitte ainult inseneriõppe pakkumise kasvatamise, vaid tervikuna elanike haridustaseme tõstmise kaudu.

Tervelt elatud aastate lisandumiseks on haridustaseme kasv hädavajalik, ümberõppeks ja välistööjõu kaasamiseks kõrghariduse panus asendamatu. Kõrgharidusega inimeste keskmine oodatav tervena elatud aastate arv on 61,8 aastat; põhihariduse või madalama haridusega inimestel enam kui kümme aastat vähem, 48,6.

Võime lõputult arutleda kõrghariduse era- ja avaliku kasu suuruse üle, aga kui riigina teame, et rohkem haridust on seotud pikema eluea, tervema elu ja parema toimetulekuga, miks me siis ikka kõhkleme strateegiliste valikute tegemisel?

Hariduspoliitika on sotsiaalpoliitika, see on regionaalpoliitika, majanduspoliitika, siseturvalisuse poliitika, innovatsioonipoliitika ja mistahes teine poliitika, sest see on Eesti inimestesse ja demokraatiasse investeerimise poliitika. Miks me ikkagi kõhkleme ja pikka plaani ei tee? 

Riik ootab noortelt eriala ja kooli valiku läbimõeldust, aga ei suuda vastata selle aasta põhikoolilõpetajale, kas tulevikus tema esimene kõrgharidus Eestis on õppemaksuta meie ühisest maksubaasist või või tuleks tema vanematel hakata õpinguteks raha koguma juba praegu.

Arutada selle üle, mis on riigile jõukohane, mitte ainult ei või, vaid peab. Arutelu peab siiski mõistliku ajaraamiga tulemusteni viima ja see tulemus ka mõistliku aja kehtima. Suuri muutusi peavad ette teadma mitte üksnes ettevõtjad, vaid ka Eesti inimesed. Meie täiskasvanutena, poliitikutena ja kõrghariduspoliitika kujundajatena võiksime endilt oodata rohkem ja pikemat vaadet kui ootame riigina täna oma põhikoolilõpetajatelt.  

Olen suure osa oma rektorite nõukogu esimehe ajast selgitanud pikaajalise rahastusplaani vajalikkust ja pean kahetsusega tunnistama, et selle ülesande annan edasi ka järgmisele esimehele.

Ülikoolid on pakkunud, et seame pikaajaliseks kõrghariduskulude sihiks 1,5 protsenti SKP-st. Sama siht oli seatud ka Kaja Kallase valitsuse koalitsioonilepingus.

Uue peaministri juhtimisel tuleks valitsusel vaadata koalitsioonileping üle justnimelt selle pilguga, kas leppes paika pandud kavatsused annavad meile juurde stabiilsust, tegutsemisjulgust ja tegutsemiskindlust. Järgmise aasta kevadel algavad ülikoolidel taas riigiga halduslepingute läbirääkimised – mille üle me läbi räägime? 

Võime vaielda, kas 1,5 protsenti SKP-st on optimaalne eesmärk, mis metoodikat kasutame ja kas ikka saame seda hästi teiste riikidega võrrelda. Võime arutada ka üliõpilastele administreerimistasu kehtestamise ja õppemaksude sisse viimise, õppetoetuste ja õppelaenude tingimuste, eri erialade suurema või väiksema osakaalu ja palju muu üle, aga see kõik on asendustegevus, kuni meil puudub arusaam eesmärgist.

Fakt on see, et suur osa Eesti noortest valib praegu õppimiseks ja elamiseks Eesti, aga võib valida ka teisiti.

Eesti riigi valikud on seevastu ahtamad – kui me ei võitle iga oma noore eest ega ehita oma riiki nende jaoks ja nendega koos, siis kelle jaoks ja mille nimel üldse pingutame?

Võrreldes lõpetanute arvuga Eestis omandavad Eesti noored mujal Euroopas suurusjärgus viis protsenti bakalaureusekraade, üheksa protsendi jagu magistrikraade ja 15 protsendi jagu doktorikraade. Võime mõelda tunnustavalt, et see on kinnitus Eesti hariduse heast tasemest. Nii ongi, aga peaksime mõtlema sammu kaugemale.

Kas nad tunnevad, et on Eestisse tagasi oodatud? Kas me teeme riigina midagi, et nad tuleksid? Kümme aastat tagasi olid kõik need näitajad kordades väiksemad (üks kuni neli protsenti) ja ometi pidasime riigina oluliseks nende naasmiseks stiimulite loomist.

Kui olud Eestis on keerulised, siis vajame talendipoliitikat ja inimestesse panustamise poliitikat rohkem kui kunagi varem. Vajame pikaajalist kõrghariduse rahastusplaani koos üliõpilaste toetussüsteemiga, rahvusvahelistumise strateegilisi sihte, stiimuleid õpingutejärgseks tagasipöördumiseks ning õppejõudude ja teadlaste järelkasvu kindlustamiseks. 

Ülikoolidele heidetakse ette võitlust omakasu ja oma huvide eest ajal, mil riigi rahandus on kreenis. Julgen ülikoolide nimel selle etteheitega rõõmu ja uhkusega nõustuda, sest ülikoolide omakasu on lõpetajad, on Eesti kollektiivne teadmus, kollektiivne mälu ja väärtusruum. Ülikoolide juured on ja jäävad alati Eestisse.