Esimest korda elus oli mul sel suvel võimalus osa võtta Tartu Ülikooli riigiteaduste õppekava vastuvõtukomisjoni tööst. See oli silmi avav kogemus, kuna sain vahetu kogemuse sellest, kui kaugele on ebavõrdsus Eesti ühiskonnas arenenud. Meil vastuvõtukomisjoniga olid oma kriteeriumid, mille alusel vestlusi läbi viia ja kandidaate hinnata, ning lõpuks polnud midagi parata, eristus tugevamate ja nõrgemate kandidaatide vahel oli terav ja selge. Pea eranditult olid selle kontrasti kaotajateks need, kes elavad maal ning kelle emakeeleks polnud eesti keel.

See pole tegelikult muidugi mingi uudis, kuna juba aastaid on Eurostudenti üliõpilasuuringud kinnitanud, et ligipääs kõrgharidusele on Eestis terve Euroopaga võrreldes üks ebavõrdsemaid¹, kuigi enne Nõukogude okupatsiooni oli see vastupidiselt üks Euroopa võrdsemaid².

Samuti ei piirdu ebavõrdsus kõrgharidusele ligipääsemisega, vaid laieneb ka kõrgkoolis püsimisele: kõige tõenäolisemad katkestajad pärinevad just ühiskonna haavatavamatest segmentidest ehk venekeelsete, erivajadustega, esimese põlvkonna ja ebakindlama majandusliku taustaga üliõpilaste seast³.

Selle taustal ei tundu riik enam mõnda aega olevat "pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus", nagu meie põhiseaduse preambul lubab.

Ühest küljest pole juba aastaid suudetud tagada lastele ja noortele võrdseid võimalusi üle Eesti ning lastud ühtluskoolil mureneda, eriti maakoolide ja vene koolide perspektiivist.

Teisest küljest ei ole siiani parandatud kõrgharidussüsteemi absurdselt ebaadekvaatset sotsiaalsete tagatiste süsteemi, mille õppelaen on üks Euroopa kalleimaid ning õppetoetused endiselt madalad ja vajajatele pea kättesaamatud. Tulemus on see, et kohustusega täiskoormusega (40 tundi nädalas) õppida kaasneb ka vajadus selle kõrvalt töötada, mida teeb umbes 2/3 üliõpilastest.

Selle taustal võinuks eeldada, et kõrgkoolid, sh Tartu Ülikool, astuksid nii enda praeguste kui ka tulevaste üliõpilaste nimel välja ning nõuaksid haridus- ja sotsiaalseid reforme, mis võimaldaksid kõigil areneda oma võimete täiuseni ning ilma hirmuta oma õpingutele pühenduda.

Üliõpilaste toel said kõrgkoolid ju varasemasse koalitsioonileppesse nii ühe protsendi SKP-st teadusrahastust kui ka 1,5 protsenti SKP-st kõrgharidusrahastust. Kui üldse kunagi Eesti iseseisvuse taastamise järgses ajaloos on olnud hetk, et seista oma üliõpilastega solidaarselt, on see nüüd, kui kõrgharidusmaastiku muud põhisoovid on täidetud või täitmisel, või vähemalt otsida nendega rahu ja koostööd, et võidud kindlustada.

Selle asemel jätkas rektor Toomas Asseri juhitav Tartu Ülikool sama joru⁴, mida see on ajanud erineva intensiivsusega vähemalt alates 2019. aastast⁵, soovides jälle tulla tagasi õppetasude juurde. Taas pidid üliõpilased ligipääsetavamaks muutmise võimaluste asemel arutama selle üle, et praegustki katkist süsteemi õppetasudega veelgi hullemaks ei muudetaks⁶.

Kõigi nende aastate vältel on analüüsid näidanud, et ka kõrghariduse tasuliseks muutmine ei suudaks olemasolevat rahastuslünka täita ning võimendaks juba olemasolevaid probleeme⁷. Aga ei, nähtavasti on kõrgharidus endiselt liiga avatud: üliõpilane peab ikka olema pärit linnast, eliitkoolist ning kõrgharidusega rikaste vanematega perekonnast.

Need, kes ootasid uuest koalitsioonilepingust halvimat, võisid muidugi rahulikumalt hingata, sest varasemad kokkulepped jäid püsima⁸ ning tasuline kõrgharidus realiseerub eestikeelsetel õppekavadel ainult "teatud juhtudel" (mida see ka ei tähendaks). Samal ajal on see vaid uusim näide juba tükk aega kestnud kõrgkoolide "salaamitaktikast" tasulise kõrghariduse poole⁹.

Et praegu ei ole õppetasu kehtestamine lausaline ning et esialgu on olnud juttu vaid 500 eurost aastas, ei peta kedagi. Inglismaalgi oli see ka alguses tuhat naela aastas ning kiiresti jõudis see mitmekordistuda, tõustes nüüd juba 9000 naelani aastas¹⁰. Kõik see on vaid hüppelauaks õppetasu tulevastele laiendamistele ja tõstmistele, sest mingiks lahenduseks kõrghariduse vajaliku rahastuse puudujäägile kokkulepitu ammugi pole.

Kümmekond aastat tagasi oli Eestil veel suur soov saada Põhjamaaks ning kohati väljendus see ka kõrgharidusreformis, ehkki ainult poole rehkendusena: õppimine oli enamasti tasuta, aga ei olnud üliõpilastele tagatud vajalikud sotsiaalsed tagatised ega kõrgkoolidele vastav stabiilne rahastus.

Nüüdseks tundub, et oleme sellele sihile juba käega löönud. Selle asemel pürgime edasi USA-ks ehk ühiskonnaks, kus haridus on rikaste privileeg ning ühiskondlikud lõhed sügavamad kui kusagil mujal läänes. Tundub, et järgmiste põlvkondade jaoks on riigi pant tühistatud, kui mitte kohe, siis mitte enam kauges tulevikus.