Eesti rakenduskõrgkoolid edastasid haridus- ja teadusministeeriumile oma seisukohad eraraha kaasamise võimaluste ja mahu osas. Selles pakuti välja kaks võimalikku lähenemist: muuta praegust väljundipõhist rahastusmudelit või luua dünaamiline jagatud rahastusmudel.

Arvamustes lähtuti printsiibist, et kõrghariduse kättesaadavus erinevatele sihtrühmadele ei tohi väheneda ning rahastamine peab tuginema isiku ja ühiskonna kasulikkuse tasakaalust. Niisamuti peab rahastusmudel soodustama vastutustundlikke õppekava valikuid ja toetama kõrgkoolide arengut. Ka ei toetatud ühetaolise administreerimistasu kehtestamist kõikidele õppekavadele.

Kõrghariduse rahastus vaid üks tükk suurest puslest

Kui riik soovib külmutada kõrgharidusele mõeldud raha aastateks 2027–2030, siis ei saa teemat käsitleda pelgalt Exceli tabelina riigieelarves, vaid sel on laiem mõju kogu meie kõrgharidussüsteemile tulevikus.

Seepärast on positiivne, et ülikoolid, haridus- ja teadusministeerium ning eksperdid algatasid tänavu kevadel mõttevahetuse kõrghariduse rahastamise pikaajalise plaani väljatöötamise üle. Ideekorje eraraha kaasamiseks kõrgharidusse aastateks 2027–2030 avas veelgi laiemalt avaliku diskussiooni kõrghariduse pikaajalistest eesmärkidest.

Seda, et õppemaksu mõjusid tuleb laiemalt ja kompleksselt arutada, sest õppetasu on vaid üks tahk suuremas pildis ja millega ei lahenda kõrghariduses suuremaid probleeme – on väljendanud ka ülikoolide rektorid. Suurima rakenduskõrgkooli juhina nõustun eeltooduga ja möönan, et peamegi käsitlema kõrgharidust kompleksselt. Mitte ülikoolide eelarve täitmise kontekstis, vaid kõrghariduse kättesaadavuse, õppekvaliteedi, õppejõudude ja nende järelkasvu tagamises. Samal ajal täites ka ühiskonna ja riigi ootusi.

Just nagu ootame haridusjuhtidena teadlikke ja tarku erialavalikuid oma tudengitelt, et vältida õpingute katkestamist, nii peab ka riik tegema vastutustundlikke ja teadlikke valikuid. Sest nii tudengite kui ka riigi valikud on mõõdetavad eelarveridades ehk rahas.

Niisiis peab kõrgkoolide rahastamine, sh tulemusrahastamine, lähtuma ning käima ühte jalga riiklike prioriteetidega ja riigi strateegiliste valdkondlikes vajadustega. See innustaks omakorda kõrgkoole pakkuma erialasid, mille järele on hetkel ja ette prognoositavalt suur tööjõuvajadus.

Senine mudel vajab korrastamist

Praeguse kõrghariduse rahastusmudelile ülemineku järel on 2017. aastast probleemiks olnud kõrghariduse alarahastus. Seda leevendas küll riiklik kokkulepe kasvatada kõrghariduse rahastamist 2023. aastast alates 15 protsenti aastas, kuid ettevaatavalt ei taga see toimepidevust.

Üks võimalus on parendada praegust väljundipõhist rahastusmudelit, kuid selle toimimine on võimalik üksnes siis, kui kõrghariduskulude osakaal SKP-st on vähemalt 1,3 protsenti.

Rakenduskõrghariduse väärtust näitaks selgemad sammud rakenduskõrghariduse osakaalu kasvatamisel ja tagades, et riigi rahastus kõrgharidusele püsiks eelmainitud osakaalus. Seegi peaks olema pikaajaliselt fikseeritud, sest ebastabiilsus on suurim vaenlane jätkusuutliku rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ja kvaliteetse kõrghariduse andmisel.

Teise võimalusena tasub kaaluda dünaamilise jagatud rahastusmudeli rakendamist neis valdkondades, kus puudub tööturu nõudlus või on languses ja kus võiks N-suuruses õppemaksu rakendada või suurendada. See loob tööriista ühiskondliku ja isikliku hüvise paremaks tasakaalustamiseks, kuid nõuab õppelaenude ja -toetuste korrastamist, et kõrgharidus oleks kättesaadav ka vähekindlustatud õppuritele.

Ent lisaks mainitud variantidele on teisigi. Näiteks jagatud rahastusmudel, kus kõrghariduse kulud katab suures osas avalik sektor, kuid lisaks maksavad ka üliõpilased ühesugust N-suuruses õppemaksu. Seegi eeldab adekvaatse ja toimiva õppelaenude-toetuste süsteemi loomist.

Rakendatava süsteemi mõjud nõuavad põhjalikku analüüsi

Mistahes uuendatud rahastusmudel peab kindlustama, et ka rakenduskõrgkoolid suudavad kiiremini reageerida majanduse trendidele ja tööjõu nõudlusele, edendades seeläbi praktilist ja tööturule suunatud haridust.

Eraraha kaasamisel puudub hetkel näiteks toimiv rahastamismudel, mis võimaldaks läbipaistvalt ja selgelt pakkuda eestikeelset kõrgharidust tasulisena, olgu sihtrühmaks inimesed, kel on kõrghariduse omandamisest möödas vähem kui kümme aastat, või erialad, kus on piiratud õppekohtade arv.

Ettevõtete stipendiumide pakkumine näitab aga nende valmisolekut ja pühendumust toetada kõrgharidust ja selles väljendub ka ettevõtete sotsiaalne vastutus. Ent arvestades kehtivaid maksuseadusi, stipendiumide maksmise regulatsioone ning stipendiumite maksuvalmidust ja -võimekust omavate ettevõtete määra, siis on ettevõtte stipendiumide mõju paraku marginaalne.

Sõltumata sellest, milline rahastusmudel lõpuks ka rakendub, tuleb seda põhjalikult hinnata ja analüüsida, et prognoosida selle võimalikke mõjusid. Kindlasti ei tohi seeläbi halveneda hariduse kättesaadavus, sest vastasel juhul toimub sellega tulevaste õppurite emigreerumine ehk noored siirduvad lihtsalt õppima mujale. Ent lõplik tõde ja parim lahendus peab selguma osapoolte põhjalike arutelude ja diskussiooni tulemusena.

Kokkuvõttes ei tohi hariduse kvaliteeti ja selle kättesaadavust puudutavad otsused lähtuda valimistsüklitest, vaid meie inimeste, ühiskonna ning riigi vajadustest ja ootustest pikemas plaanis. Sest haritud rahvas on riigi vundament, sõltumata riigi suurusest. Mõte, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, siis peame saama suureks vaimult, on meid kandnud tänapäeva ning peab meid siduma ka tuleviku Eestiga.