Kuhu kadus usaldus? Just see küsimus kõlas riigikantselei OECD viimast usaldusuuringut käsitleval paneelarutelul¹. Eestis on viimase kahe aasta jooksul murettekitava kiirusega vähenenud usaldus valitsuse, riigikogu, poliitiliste erakondade ja uudismeedia vastu. Riigivalitsemine on langenud inimeste silmis kõikides aspektides ja oluliselt kiiremini kui OECD keskmine².

Usalduse ära voolamine pole muidugi kaugeltki ainult Eesti mure. Tegelikult paistab selle tagant välja hoopis suurem, ent Eestis veel pigem vähe teadvustatud negatiivne areng: demokraatia murenemine.

Suurem osa maailma rahvastikust ehk 71 protsenti elab autokraatiates ja vaid 29 protsenti demokraatiates (sellest liberaalsetes demokraatiates omakorda vaid 14 protsenti, nende seas on ka Eesti). Ja see näitaja on languses demokraatia kahjuks. Demokraatia murenemise põhjuseid on mitmeid, kuid märkimisväärset mõju omistatakse erinevaid riike võrdlevates raportites just usalduse erosioonile institutsioonide suhtes ning ühisosa leidmise ning lõhede haldamise vähesele võimekusele.

Järjepidev dialoog ja kodanike kaasatuse otsustesse on valitsejad paljudes riikides liiga kaua tähelepanuta jätnud. See on toonud kaasa suurima tagasilöögi just ühisosa ja kompromisside leidmise oskuses³. Ka mainitud OECD uuringust selgub, et usaldust ei mõjuta sugugi ainult sotsiaalmajanduslik taust, nagu seni enamasti arvatud, vaid aina enam haridusest ja sissetulekust sõltumata inimese tunne, kas ta saab kaasa rääkida ennast puudutavates otsustes või ei.

Sama sõnumit rõhutab ka 2023. aasta vaimse tervise teemaline Eesti inimarengu aruanne: kui inimesed tunnevad, et nende arvamuste ja vajadustega ei arvestata, tekitab see trotsi ja eemaldumist, soodustab alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeediagruppide teket, valeinfo tarbimist, polariseerumist ja üldist usaldamatust⁴.

Pole kahtlustki, et järgmisel kümnendil testitakse meie demokraatia vastupidavust. Kuigi oleme veel maailma demokraatiate seas heal positsioonil on usalduse vähenemine nii institutsioonide kui ka uudismeedia vastu, sage katkine dialoog valitsejate ja kogukondade vahel ning eemaldumise ja ebaõigluse tunde kasv selged ohumärgid, mis nõrgestavad demokraatia tervist ja teevad meid ühiskonnana haavatavaks. "Kui võim tundub ebaõiglane, käriseb usaldus selle võimu ja lõpuks ka oma riigi vastu," sõnas president Alar Karis tänavu Kadrioru roosiaias peetud kõnes.

Oleme demokraatia uuendamises veel õpipoisid

Demokraatia väljakutsetega seisab silmitsi kogu vaba maailm, ent mitte kõik pole neid ohte süsteemselt teadvustanud, ressursse ja vastusamme planeerinud.

Järgnevalt mõned näited seni tugevatest demokraatiatest, kus on sõnastatud siseriiklikud sihid ja kokku lepitud sammud demokraatia kaitsmiseks ja tugevdamiseks. Need sihid annavad selge suunise mitte ainult avalikule sektorile, vaid ka vabakonnale ja erasektorile.

Kanada valitsus teatas juba 2019. aastal demokraatia kaitsmise plaanist ja konkreetsetest meetmetest, mis aitavad tugevdada näiteks valimissüsteemi, võidelda küberohtude, valeinfo ja välisriikide infomanipulatsioonidega⁵. Selleks, et tugevdada usaldust valimisprotsessi vastu ja vähendada välisriikide sekkumise võimalust, on Kanada fookusesse seadnud kodanikukesksuse ja -osaluse suurendamise.

Austraalias on siseministeeriumi juures 2022. aastast eraldi demokraatia tugevdamise töörühm, mis käesoleva aasta suvel tuli välja ka praktilisi samme sisaldava raportiga. Fookusteemad on usalduse suurendamine demokraatlike institutsioonide vastu, sidusam ühiskond, võitlemine valeinfoga ja tehisaruteemad⁶.

Soome välisministeerium on toonud välja, et demokraatia kiire üleilmne langus tõstatab vajaduse mitmetahuliste tegevuste järele. Soome ekspertide koostatud raportis⁷ rõhutatakse, et demokraatia toetamist tuleks alati vaadelda tervikuna, sest demokraatlikud institutsioonid, õigusriik ja tsiviilruum on omavahel vastastikuses seoses. Välisministeerium näeb omaette olulise siseriikliku sihina just kodanikuühiskonna toimimisruumi panustamist ja laiendamist, hoiatades, et demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi teemaliste programmide rahastamise kärpimist tuleks sel põhjusel vältida.

Ei saa jätta eraldi mainimata Soome innovatsioonifondi Sitra suurt panust Soome demokraatia uuendamisel. Mitmeaastase eraldi suunana panustab terve müriaad demokraatia eksperte Soome demokraatia innovatsiooni, et analüüsida, leida parimaid viise usalduse kasvatamiseks riigi ja kodaniku vahel, testida mitmekesiseid osalusviise (sh digiosalus) ja arendada ühiskonnas paremaid dialoogioskusi⁸.

Ka Euroopa Komisjon on vastu võtnud demokraatia tugevdamiseks tegevusplaani, milles nähakse, et kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioonide sisuline osalemine poliitikakujundamises valimistevahelisel ajal on demokraatia kaitsmise ja tugevdamise üks alustala⁹. Mis on Eesti fookuses?

Eesti demokraatia arendamine on killustunud

Seni pole meie riigi arengupoliitikas demokraatia arendamine prioriteetne valdkond olnud. See on justkui isetoimiv ja taustal, kohati lausa teisejärguline, millega tegelemise kohta võib arvamusruumis saada ka parastavat hinnangut.

Selline lihtsustatud arusaam demokraatia arendamisest on jätnud nii poliitikakujundamises kui ka ajakirjanduses märkamata võimalikud pimenurgad. Pigem on avalikkuse fookuses nn kõvad teemad: sõda, majanduskriis, maksud, elektrihind, sisepoliitiline kemplus jne.

Andmed ja maailma praktika näitavad siiski, et inimeste igapäevane võimalus otsustes kaasa rääkida, sisulisem dialoog otsustajate ja kodanike vahel ning usaldus käivad käsikäes ja ennetavad ühiskonnas mitmete nähtuste kerkimist. Taoline ennetav demokraatia pole seega pehme nunnu teema, vaid miski, mis mõjutab ühiskonna sidusust, heaolu ja kriisivalmidust. Aga kuhu me riigina tahame oma sihi seada? Kas ennetavatele või reageerivatele demokraatia arendustegevustele?

Pakume välja mõned aspektid, millele meie arvates on vaja järgmistel aastatel seada valgusvihk, luua praktilised tegevused, suunata ressursse ja käivitada avalik arutelu.

1. Valimistevaheline aeg ehk igapäevane demokraatia on see, kuidas usaldust tagasi võita.

Demokraatia ei ole ainult valimised iga nelja aasta tagant. Esindusdemokraatia – mis ka iseenesest vajab teatavate muutuste omaks võtmist – kõrval on tarvis juurutada igapäevaseid, vormilt erinevaid digitaalseid ja füüsilisi osalusviise, et inimene saaks tunda ennast osana kogukonnast, kodukohast, vallast või riigist. Igapäevane demokraatia toimimine mõjutab enim selle pikaajalist tervist ja seda millise tulemuse toob valimispäev.

Vastandumine ja dialoogi puudumine murendavad usalduse languse taustal meie ühiskonda praegu võib-olla isegi kõige enam. Juttu koostööst ja kompromissist kiputakse nimetama üllaks, et mitte öelda naiivseks.

Vastandumisele keskendunud poliitikale saab punast tuld näidata vaid tugev kodanikuühiskond. Avalik sektor ise saab samuti eeskuju ja head tahet näidata, otsides keerulistele teemadele koos osapooltega lahendusi, arvestades ja tagasisidestades kodanike arvamusi.

Igapäevane demokraatia tähendab ka võimalust osa saada kogukondlikust elust. Vastuseid on tarvis küsimustele, milliseid tegevusi on vaja teha, et aidata kaasa tugevate ja kestlike kogukondade ja naabruskondade tekkele üle Eesti. Mis on need olemasolevad või ka puuduolevad heaoluks tarvilikud füüsilised või virtuaalsed kohad, kus inimesed saavad koonduda, kohtuda, suhteid ja kogukondi luua?

Kuidas eemaldunud ja pettunud ühiskonnaliikmed tagasi dialoogile tuua, arvestades, et iga kümnes eestlane ja iga neljas muust rahvusest Eesti püsielanik ei tunneta end aktiivse osana Eesti ühiskonnast¹⁰. Kuidas üldse sisukamat ja turvalisemat kahekõne otsustajate ja kodanike vahele luua? Kuidas toetada juhtide ja ametnike kaasamisvõimekust ja samamoodi tõsta inimese tasandil heaks ja austavaks aruteluks vajalikke oskusi?

Meil on häid praktikaid, mis vajaksid laiemat juurutamist, ja jätkusuutlike toimemudeleid. Näiteks dialoogioskuste arendamine avalikus sektoris, aga ka ühiskonnas laiemalt (vt arenguprogramm "Dialoog kogukonnaga"¹¹), erinevad konfliktivahendust katsetavad algatused (taastav õigus, avatud dialoog), aga ka viimaste aastate rahvakogu meetodi katsetused (Tartu kliimakogu, Tallinna rohelise pealinna rahvakogu).

Juhuvalimil põhinev kodanike paneel (rahvakogu) veab maailmas demokraatia uuendamise lainet, olles nii praktikute, poliitikute kui ka teadlaste fookuses¹². Just selle meetodi kasutamine polariseerivate ja komplekssete teemade läbiarutamiseks on andnud häid tulemusi.

Kogukondade arendamise suunal otsib ja katsetab süsteemseid muutusi siseministeeriumi partnerina viie organisatsiooni koalitsioon. Küsimus on selles, mis saab siis kui lepingu periood lõppeb¹³.

2. Demokraatia on ka digiühiskonna toimimise alus.

Ehkki Eesti on rahvusvaheliselt tuntud oma arenenud digiühiskonna poolest, pole me seni digiriigi osana mõtestanud demokraatia aspekti selles. See on aga hädavajalik, sest digiriik ei ole ainult teenused, vaid meie ühiskonna toimimisviis. Demokraatia ei saa siit väljapool seista.

Siinkohal ei mõtle me ainult elektroonilist hääletamist üldvalimistel, vaid igapäevast osalemist ja arutelu soosivaid turvalisi e-kanaleid ja vorme. Seda rolli ei saa jätta pelgalt välismaistele sotsiaalmeediahiidudele, sest sotsiaalmeediast pärit sageli üliemotsionaalne ja lihtsustatud suhtlusviis on juba ohtlikult kandunud laiemasse meediaruumi ja poliitkultuurigi, rääkimata väärinfo leviku ja algoritmide probleemist.

Uuenduslikud tehnoloogiad kujundavad demokraatiat praegu kõikjal, muudavad ja mõjutavad oluliselt usaldusväärse info levikut, osalemist, valitsemist, seadusloomet ja ka järelevalvet kodanikuühiskonna poolt. Hinnatakse, et viimastel aastatel mühinal kasvanud demokraatiatehnoloogiate sektor võib Euroopa Liidus juba järgmiseks aastaks jõuda 500 miljoni eurose turuosani¹⁴.

Paraku oleme selles valdkonnas maha jäämas. Seda iseloomustab tõdemus, et Eestis pole demokraatiatehnoloogia mõistegi veel käibel. Puudub ka terviklikum vaade, kuidas digivahendite kaudu soodustada valimiste vahelisi demokraatlikke protsesse. Infoühiskonna arengukava uuendamises jäid need teemad paraku taas nähtamatuks.

Seni Eesti edukaim näide valimistevahelisel ajal igapäevasest (digi)osalusviisist on portaal rahvaalgatus.ee. Tehnoloogia ja avaandmete kasutamine võimaldab turvaliselt ja kiiresti tavalistel inimestel ja huvikaitsel koonduda, oma muresid, vajadusi ja ideid otsustajateni viia ja jälgida, mis nende algatusest saab.

Rahvaalgatuse portaal on kujunenud aastate jooksul ühiskonnas toimuva lakmuspaberiks. Teemad, mis panevad inimesi koonduma, näitavad otsustajatele selgelt, mis inimestele parasjagu korda läheb või ei lähe.

Riigieelarve toel ja väikeannetustega ülesehitatud ja käimas hoitud rahvaalgatuse portaal on kaheksa aastaga juurutanud seda osalusviisi ja võib öelda, et see on saanud eestlaste jaoks igapäevaseks ja usaldusväärseks. Selle edu taga pole vaid turvateadlikult arendatud digikeskkond, aga ka igapäevane taustatöö: kollektiivsete pöördumiste õiguse seiramine ühiskonnas, seaduse rakendamise kitsaskohtadele tähelepanu juhtimine, mõju mõtestamine, osapoolte nõustamine ja dialoogile suunamine, rahvusvaheliselt kogemuse vahendamine ja võrdlemine.

Portaal on rahvusvaheliselt tunnustatud: OECD avaliku sektori innovatsiooni hea näide 2018; The Innovation in Politics Awards 2023 nominent, Eesti parim avaandmete taaskasutaja 2023, meilt käivad õppimas erinevate riikide demokraatiaarendajad.

Reaalsus on aga see, et Eestis endas on vähene poliitiline ning ajakirjanduslik huvi (akadeemiline huvi tasapisi tekib) kollektiivsete pöördumiste õiguse ja mõju ning selle digitaalse tööriista vastu. Miks muidu on meie demokraatia üks edulugudest pidevalt alarahastatud ja sulgemisohus?

Kas rahvaalgatuse portaal jätkab järgmistel aastatel igapäevademokraatia eesliinina, pole ebakindla rahastuse tõttu veel kindel, kuigi eksperdid on riigile avatud valitsemise teekaardis¹⁵ sõnastanud vajaduse leida sellele kestlik haldusmudel. Taas on oluline, et me ei otsiks aina uut innovatsiooni, vaid leiaksime ka tõhusa viisi, kuidas edukat innovatsiooni püsivalt alal hoida.

3. Demokraatia vajab toimijate vahelist koostööd, kokkulepitud sihte ja ressursse.

Püsikriisi tingimustes ei saa demokraatia elujõu hoidmine olla vaid riigi institutsioonide õlul, kuigi sihi seadmisel peaks nende roll ja vastutus olema suurem. Vaja on toimijaid ja koostööd, sest institutsioonid, õigusriik ja kodanikuruum on omavahel vastastikuses seoses. On vaja nii mõtestajaid, võimaldajaid, osalejaid kui ka valvekoeri.

Riigi institutsioonide ajakohastamine ja demokraatia arendamist eest vedavate üksuste töö valideerimine nõuab ajakirjanduselt ja vabakonnalt tähelepanu. Just valitsusväliste toimijate roll on kriitiliselt tähtis, kui on tarvis demokraatia kursilt kõrvale kaldumise vältimiseks n-ö hädapidurit tõmmata.

Demokraatia valvekoera roll pole kaugeltki lihtne ülesanne. Üha keerulisemaks muutuvad poliitilised ja ühiskondlikud otsused eeldavad põhjalikku süvenemist, teadmisi, osapooltega arutelusid ja ajamahukaid analüüse. Vabakonna huvikaitsel tuleb aga pidevalt reageerida kiirenevale seadusloomele ja näilisele kaasamisele, mis kurnab, tekitab usaldamatust ja konflikte.

Eestis on vedanud demokraatia ökosüsteemi kaardistamist Domus Dorpatensise demokraatiakeskus¹⁶. Tänuväärne püüdlus vabakonnast aitab panna teadlasi, mõttekodasid, mittetulundusühinguid ja meediat töötama koos, et võimaldada ka meie demokraatias innovatsiooni. Puudu on vaid omamaine rahastus.

Paratamatult tekib küsimus, kas see on eelnevat arvesse võttes piisav. Kas sellise kaaluga muutuse loomine saab tugineda vaid välisfondide projektikonkurssides esinemise edule ja väiksemahulistele annetustele?

Ehk on aeg küps, et teha demokraatia arendamise ja uuendamise algatused ja tuge vajavad tegevused nähtavaks ka sotsiaalset mõju otsiva strateegilise filantroopia tasandil? See teema vajaks eraldi tähelepanu, vajame arutelu, kuidas riigi-, era- ja kolmanda sektori sümbioosis meie demokraatiat jätkusuutlikult säilenõtke ja elujõulisena hoida.

Kokkuvõte

Demokraatia kiire üleilmne langus tõstatab ka meil vajaduse võtta ette kiireid ja konkreetseid samme, et suurendada institutsionaalset usaldust, inimeste osalemist otsustes, luua paremat dialoogi kogukondade ja otsustajate vahel, vähendada polariseerivat vastandumist. Eesti demokraatia tugevdamine vajab visiooni ja plaani, aga ka toimivate lahenduste rahastamist.