Väga vähesed inimesed Eestis teavad, et 2008. aasta viiepäevase sõja ajal oli Gruusias päris palju inimesi, kes ootasid Vene vägede saabumist. See võib tunduda sürrealistlikuna, aga Gruusias olid inimesed, kes ootasid, et Putin neid Saakašvilist vabastab. Ma ise ei teadnud neist asjadest suurt midagi, kuni tutvusin ühe Saksa teadlasega, kes elab juba aastaid Thbilisis. Istusime temaga kohvikus ja ta rääkis mulle huvitavaid fakte 2008. aasta sündmustest. Ta jutustas mulle ka uuest uurimusest, mille järgi grusiinid ei ole poliitiline, vaid kultuuriline ja keeleline rahvus. Nagu kõigi uurimustega, siis seal on alati midagi kritiseerida. Ent ma nõustun selle seisukohaga, et grusiine ei ühenda mitte omariiklus, vaid see, et nad räägivad ühte keelt, neil on sarnased arusaamad ja oma köök. Kui läheneda Gruusiale sellest vaatenurgast, siis on võimalik mõista Gruusias toimuvat.

Gruusia elanikkonnal on huvitav suhtumine oma riiki. Enamik inimesi vaatab riiki, valitsust ja presidenti nagu midagi, mis eksisteerib teises reaalsuses. Nüüd, seoses "Vene seadusega" ja selle seaduse vastaste protestidega on Gruusiast ka Eestis mõnevõrra kirjutatud. Kes on vaadanud Twitterit (seesamune X), siis seal on massiliselt postitusi Gruusia opositsionääridelt, kes põhimõtteliselt käiavad ühte ja sama plaati: Gruusia on väike euroopalik riik, enamik tema elanikest (viimaste küsitluste järgi suisa 84 protsenti elanikkonnast) soovib, et Gruusia astuks Euroopa Liitu ja üldse on grusiinid eurooplased, enam kui eurooplased ise. Kui aga vaadata Gruusias toimuvat, grusiinide suhtumist Gruusias toimuvasse ja nende arusaama maailma asjadest, siis selgub, et meil on tegemist hoopis teistlaadse ühiskonnaga.

Kui Gruusia ühiskonda millegagi võrrelda, siis pole vist üleliigne võrdlus keskaegse hõimuühiskonnaga, kus regionaalsed ja sugulussuhted on tähtsamad kui maailmavaade või kodanikupositsioon. See on ka põhjus, miks Gruusias ei valita (kui inimesed üldse valimistel osalevad) erakondi maailmavaate, vaid isiklike suhete pärast. Kui lisame siia juurde veel siiani Gruusias eksisteeriva veritasutraditsiooni, endeemilise homofoobia, misogüünia ja grusiinide sõna otseses mõttes šovinistliku ja üleoleva suhtumise Gruusias elavatesse väikerahvastesse, poolfeodaalsed patrooni-kliendi suhted kõigis eluvaldkondades, siis pilt Gruusiast on radikaalselt erinev sellest, mida Twitteri-opositsionäärid tahavad meile näidata.

Maikuus Gruusias aset leidnud proteste on kirjeldatud kui "Gruusia rahvas tahab Euroopa Liitu" sündmusi. Kolmes linnas – Thbilisis, Kutaisis ja Bathumis – tuli väga optimistlike hinnangute järgi tänavatele 15 000 – 20 000 inimest. Oletame, et pooled inimesed ühel või teisel põhjusel välja ei tulnud. Gruusia rahvaarv on natukene alla nelja miljoni ja Thbilisis elab ametlike andmete järgi sama palju inimesi kui Eestis kokku. Kas see, et alla kahe protsendi elanikkonnast näitas oma suhtumist n-ö Vene seadusesse, annab põhjust rääkida sellest, et "Gruusia rahvas" soovib euroopalikku arenguteed, on interpretatsiooni küsimus.

Numbritega on alati niimoodi, et tuleb vaadata ka nende tähendust. Jah, üle 80 protsendi Gruusia elanikest soovibki näha Gruusiat Euroopa Liidus, ent palju huvitavam on küsimus, mida nad selle all ette kujutavad. Nagu Gruusiat hästi tundvad inimesed on mulle rääkinud, siis grusiinid tahavad enamikus küll Euroopa Liitu, ent omadel tingimustel. Eestis pole vist eriti räägitud sellest, et pärast n-ö Vene seaduse vastuvõtmist andis Gruusia Unelma partei parlamenti seaduse, mille lääne ajakirjanikud kohe ristisid homopropaganda seaduseks. Nagu ka välisagentide seadusega, on siin tegemist Venemaa pealt mahakopeeritud seadusega, mis peaks noorsugu "kaitsma" igasuguse informatsiooni eest, mis puudutab vähegi "mittetraditsioonilisi" inimsuhteid. Selle seaduse sisseandmine tõi Gruusias tänavatele protestima paarkümmend inimest. See kõik oli väga ootuspärane, sest suur osa "euroopalikest" grusiinidest jagab Gruusias levinud – pehmelt öeldes – antipaatiat samasooliste suhete vastu.

Kui rääkida euroopalikest väärtustest, siis Gruusias on olemas inimesed, kes neid jagavad ja soovivad, et Gruusia selliste väärtuste järgi ka elaks. Nagu ma ülalpool mainisin, siis neid inimesi on kõigi eelduste järgi alla kahe protsendi Gruusia elanikkonnast. Nüüd on meil väga huvitav situatsioon, kas see väike osa ühiskonnast suudab oktoobris toimuvatel valimistel muuta kaalukaussi ja avada Gruusiale tee Euroopa Liitu. Gruusia sisepoliitika on nagu kolmanda liiga jalgpallimatš, kus sa kunagi ei aima, kes siis selle lõpliku värava lööb. Nagu ikka, lõplik värav võib tulla viimasel minutil ja seega oktoobrikuised valimised tõotavad tulla põnevad.