"Linnakoolides on paremad õpetajad kui maakoolides." Sellist väidet olen kuulnud aastate jooksul korduvalt.

Viimati sõnas 13. juuli Vikerraadio saates "Rahva teenrid" saatejuht Indrek Kiisler: "Mis on meil kaalukausil maal? Kaalukausil on see, et kas laps saab võimalikult käia [kodu]lähedases koolimajas, et tema kooliteekonna pikkus on hästi lühike ja vanemad tunnevad hästi turvaliselt ennast ja laps tunneb ennast turvaliselt. Või on meil teiselpool see, et kui hea hariduse see laps saab. Et kui see laps peab sõitma kaugemale, aga seal on parem õpetaja, siis see on see kaalukoht. Minu enda jaoks seda kaalukohta ei ole, mina täiesti selgelt oma lapse saadaksin siis kaugemale, et ta saaks parema hariduse. Aga paljude vanemate jaoks see ilmselt päris nii lihtne ei ole."

Ei, saatejuht ei otsinud alternatiivi olukorrale, kui mõnes konkreetses koolis ongi juhuslikult parajasti mitte kõige motiveeritum õpetajaskond, ta sõnastas mustvalgelt dilemma: kas kodulähedane väike maakool, mis annab kehvema hariduse, või kaugem, suurem ja kindlasti paremat haridust pakkuv linnakool. Teiste sõnadega: kaugemal asuvas ja suuremas koolis on igal juhul parem õpetaja, sest ta töötab ju kaugemal asuvas ja suuremas koolis ning järelikult on ta ka pädevam.

Eks see ole inimloomusele omane, et silmapiiri taga asuv tundub kvaliteetsem, kallim, uhkem ja säravam kui see, mis käe-jala juures. Sest hea asi ei saa olla kodu lähedal, selle poole tuleb ikka püüelda, selle juurde tuleb sõita pikki tunde. Kui maakool ei asu linnast väga kaugel, valib maale kolinud lapsevanem sageli ikkagi linnakooli kasuks, sest tal on ettekujutus, et suur on niikuinii parem, sealne õpetajaskond teda tegelikult väga ei huvitagi. See on eelarvamuse otsene tagajärg.

Millegipärast puudutab see eelarvamus just pedagooge. Ma pole eriti tähele pannud, et mõne teise ameti puhul suhtutaks töö kvaliteeti sellise eelarvamusega nagu maakoolis töötava õpetaja omasse. Müüja, ehitaja, apteeker, kunstnik, ajakirjanik võivad töötada maal või linnas ja arvamus konkreetse inimese professionaalsete oskuste kohta kujundatakse tema töö tulemuse järgi.

Viimasest "Rahva teenrite" saatest sain mina ajakirjanikust aru nii, et kuna Eesti haridussüsteem on üks maailma kulukamaid, siis optimeerimiseks peab kooliastmeid ja koole sulgema eelkõige maal, kuna seal antakse halvemat haridust kui linnas, mis on kodust kaugemal ja kus töötavad seega paremad õpetajad, ja hea haridus algab heast õpetajast.

Muidugi pole ma maakooli õpetajana siin erapooletu hindaja, aga nii mustvalge käsitlus on lahmiv liialdus. Ma tean oma tutvusringkonna kogemustest suure linna eliitkooli õpetajat, kes lihtsalt ei õpetanudki, ta rääkis tundides niisama oma elust ja hinded tekkisid päevikusse ise. Samal ajal tean ma paarikümne õpilasega maa-algkooli õpetajat, kelle hoolde oleksin ma oma lapsed kõhklematult usaldanud. Tõsi, kerge vaevaga leiab ka rea vastupidiseid näiteid, sest inimesi on erinevaid, sõltumata sellest, kas nad töötavad maal või linnas.

Vaatame korraks, millest ikkagi see üsna levinud eelarvamus, et väike maakool ja selle õpetaja töökvaliteet on erinevate probleemide allikas.

Omavalitsuse vaatest on maakooli haldamine tihti ebamugav eelkõige seepärast, et väikest kooli on maksumaksjal kallis üleval pidada. Eriti siis, kui see juhtub töötama praeguseks ammu amortiseerunud hoones.

Haridusministeeriumi arvates ei ole väikese maakooli õpetajad sageli varmad kasutama kõige moodsamaid tehnilisi vahendeid. Sel puhul pole aga enamasti küsimus mitte tahtes, vaid kooli suutlikkuses neid soetada.

Kõikvõimalike kontrollide ja statistikast huvitatute jaoks sõltuvad väikese kooli eksamitulemused liiga palju nii-öelda aastakäigust. Kui klassis on kümmekond õpilast, võibki keskmist hinnet märkimisväärselt mõjutada näiteks kolme andeka õpilase tulemus, kuid piirkonnakoolil ongi keeruline võistelda katsetega lapsi vastu võtvate (era)koolidega.

Väikese maakooli juhtkonnale teeb peavalu see, et sageli töötab õpetaja normaalse koormuse saamiseks mitmes lähikonna koolis ning ei jõua seetõttu piisavalt keskenduda ühe kooli erinevatele vajadustele. Tunniplaani koostamine on veel omaette peavalu.

Tõsi ta on, et teinekord tuleb väikesesse kooli kvalifitseeritud õpetaja leidmiseks kurja vaeva näha, sest nii-öelda oma külast pole spetsialisti võtta ning kaugemalt tulija rehkendab pakkumise peale kõigepealt, kas tunnikoormus ja sellest tulenev palk on logistikakulu väärt. See ei tähenda aga tingimata, et tööle võetakse inimene, kes ei taha, et lapsed targaks saaks.

Kogukonna arvates peaks väikese kooli õpetaja muidugi senisest veelgi rohkem pingutama kooli arengu jätkumise ja traditsioonide kestmise nimel ning olema nii heas kui ka halvas seotud kogukonnaga. Võiks öelda, et väikekooli iga õpetaja on kooli nägu ning mõjutab suhet kooliga. Mõnikord on see suhe hea, mõnikord teistsugune.

Lapsevanem on sageli seisukohal, et väikese kooli väikese klassi õpetajal peab jaguma rohkem tähelepanu just tema lapsele (kes on kõva keskmik, aga võiks vanema meelest olla parem; kes ei saa ainest aru; kes on haridusliku erivajadusega – muide, ka andekus on hariduslik erivajadus; kes on küll nutikas, aga tormakas ning teeb seetõttu palju lohakusvigu; ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi).

Väikese kogukonnakooli lapsevanema ootused koolile ja õpetajale võivad olla kõige erinevamad: õpetaja peaks olema karm nagu "omal ajal"; ei tohiks anda nii palju või üleüldse kodutöid; kool peaks täitma nii lastehoiu kui ka huvihariduskeskuse ülesandeid.

Küllap mäletab igaüks endagi kooliajast, et ka õpilasel võib olla õpetajaga erinevaid arusaamatusi ja konflikte. Iseäranis maakooli puhul võib eelarvamuslik suhtumine mõnda konkreetsesse pedagoogi tulla kaasa juba kodust, lapsevanematelt, keda sama õpetaja on omal ajal õpetanud.

Seda, et pedagoog on harinud pere mitme põlve lapsi, tuleb muidugi ette ka suurtes eliitgümnaasiumites. Tõsi, kuna õpetajadki on inimesed oma vigade ja voorustega, võib ka mõnel pedagoogil olla ühe või teise pere suhtes eelarvamus, aga jälle – ses osas pole maakooli õpetajaskond mingi erand, kallutatus ja eelhoiakud käivad inimesi pidi ega sõltu töökoha aadressist.

Kokkuvõttes võib maakooli õpetaja olla erinevatele gruppidele pinnuks silmas, aga see ei tähenda, et ta oleks oma kutsetöös ebaprofessionaalne.

Muide, PISA testide kõrge tulemus ei sõltu ainult eliitkoolide õpetajatest ja õpilastest. Õpilased saavad väga häid tulemusi igas Eesti koolis. Palju sõltub muidugi ka õppijast ja tema pere toetusest, aga kui laps tahab õppida, saab ta tarkuse kätte ka maakoolis. Kui lapsel pole õpihuvi ning kodune toetus on samuti nõrgapoolne, ei õpi ta ka suures linnakoolis ja seda sõltumata õpetaja pingutusest.

Enda kauaaegse kodukooli näitel võin kinnitada, et väikekoolil on terve rida eeliseid. 2016 otsustas meie juhtkond ja hoolekogu paari koosoleku järel, et koolipäev algab edaspidi kell 9 ning nii ka sündis – mõeldud, tehtud, valmis, kõik rahul. Väikeses koolis saab iga õpilane esinemiskogemuse. Kui kool on liitunud näiteks Erasmus+ programmiga, on kõigil huvilisetel võimalus kooliaja jooksul käia mõnel õppereisil välismaal. Ja muide, päris suur pluss võib olla ka see, kui koolikokaks on mõne õpilase vanaema ja bussijuhiks vanaisa.

Hoiak, et maakooli õpetajad ja teised töötajad ei oska oma tööd või teevad seda meelega halvasti, ei peegelda tegelikkust ega aita kuidagi kaasa haridussüsteemi probleemide lahendamisele.