2024. aasta juunis oli Mõisaküla koolis viimane koolipäev. 1973. aastal valminud koolimaja planeeriti ca 400 õpilasele ning 1970. ja 1980. aastatel oli ka maja lapsi täis. Õppeaastal 2023/2024 õppis 1030 m² suuruses Mõisaküla kool-lasteaias kõigest kolm õpilast. See on ekstreemne näide meie koolivõrgust. Näide sellest, kuidas vana koolitaristu pole enam (haridus)tulevikukindel.

Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt¹ on meie koolivõrk üles ehitatud aegadel, mil sündimus oli üle 25 000 lapse aastas, ent praegune sündide arv jääb alla 11 000. Seega on Eesti koolivõrk ja väga paljud koolimajad üles ehitatud kaks korda suuremat laste arvu silmas pidades. Kolmandik Eesti koolidest on pooltühjad.²

Viimase 40 aastaga on Eestis sündide arv sõltuvalt maakonnast kahanenud 40–81 protsenti. See kahanemine kajastub paratamatult ka õpilaste arvus.

Meie haridusvõrk opereerib äärmustega

Õppeaasta 2023/2024 seisuga on Eestis koolide all netopinda (ilma ühiselamu ja sporditaristuta) kokku 1 755 855m². Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt on kõige enam pinda ühe õpilase kohta maapiirkonna üldhariduskoolides (21,6m² õpilase kohta), järgnevad väikelinnad (13,1m²) ning viimaks suuremad linnad (9,9m²)³.

Eestis on koole, kus on õpilase kohta alla viie ruutmeetri, ent on ka koole, kus on õpilase kohta üle 100 m². 2023/2024 õppeaasta seisuga on Eestis 36 kooli, kus on õpilase kohta üle 40m² pinda, sh seitse kooli, kus õpilase kohta on enam kui 100m² ja tegemist on ääremaa koolidega.

Koolid, kus on suletud netopinda alla 5 m² õpilase kohta, on reeglina suurkoolid ja paiknevad Tallinnas, Tartus või Pärnus. Piltlikult võib öelda, et kui ühes koolis on õpilase kohta ühe vannitoa jagu pinda, siis mõnes teises koolis on õpilase kohta ruumi koguni suurpere maja jagu.

Akadeemik Jaak Aaviksoo juhtimisel ilmunud Eesti hariduskulude analüüs⁴ maalib Eesti koolide olukorrast üsna nukra pildi. Eestis kulub haridusraha liiga uhketele hoonetele. Õigemini, meie haridusvõrk opereerib äärmustega: osa Eesti lapsi ja õpetajaid õpivad ja töötavad maailma parimates koolimajades, teised samal ajal tugevalt amortiseerunud majades.

Seega on nii laste füüsilised õpitingimused kui ka õpetajate töötingimused Eestis üsnagi ebavõrdsed. Seda mitte üksnes maapiirkonnas, vaid ka suuremates linnades. Näiteks on Tartu koolide remondijärjekord ca 30 aastat ning Tartul 66 haridushoonest 15 olukord on rahuldav ja 35 olukord halb⁵.

Minuomavalitsus.ee lehe andmetel on Eestis iga neljas põhikooli- või gümnaasiumihoone kõigest rahuldavas seisukorras ehk koolimaja on kasutuskõlblik, kuid funktsionaalselt vananenud, vajab pidevat järelevalvet avariiohu ennetamiseks.

Eestis on 15 omavalitsust, kus koolihoonetest 50 protsenti või enam on seisukorras "rahuldav" või alla selle. Siia mahuvad nii Tartu ja Narva linn kui ka paljud väiksemad ääremaa omavalitsused. Kokku õpib nendes 15 omavalitsuses 34 286 õpilast ehk ca 20 protsenti kõikidest üldhariduskooli õpilastest.

Vajame uusi lahendusi, et muuta koolid tulevikukindlamaks

Arenguseire Keskuse õpetajate järelkasvu uuringu üks põhijäreldusi oli, et koolivõrgu ebaefektiivsus süvendab õpetajate nappust: paljud koolid asuvad nn tühjal korjealal ja pooltühjad klassid "seovad" vajalikust rohkem õpetajaid⁶.

Ligemale 50 Eesti kooli on demograafiliste muutuste tõttu paiknemas piirkondades, mille korjealal ehk 25 minuti autosõidu kaugusel elab vähem kui 90 põhikooliealist last⁷.Sealjuures on neis 50 koolis 412 õpetajat ja ühe õpetaja kohta keskmiselt kuus last.

Mitmekümne aasta jooksul on muutunud ka rahvastiku paiknemine (mitte üksnes maalt linna, vaid ka maapiirkonna enda sees), mistõttu kunagi loodud koolid ei pruugi enam asetseda kõige "õigemas" kohas. Vajame uusi lahendusi, et muuta koolid tulevikukindlamaks ja päästa neid sulgemisest, sest praegused koolivõrgu ja koolitaristu otsused kujundavad mitme põlvkonna haridustulevikku.

Arenguseire Keskuse tellimusel on valminud Eesti koolivõrgu kaardirakendus, kus on võimalik näha meie koolide seisu kui ka tulevikusimulatsiooni vastavalt praegustele sündidele.

Kaardirakenduses saab näha nii koole üle Eesti kui ka detailse vaate enda omavalitsuse kõikidest koolidest. Võimalik on hõlpsalt leida, milline on viimasel viiel aastal õpilaste ja õpetajate arv huvipakkuvas koolis, kvalifitseeritud õpetajate osakaal, 60+ vanuses õpetajate osakaal, hariduslike erivajadustega õpilaste osakaal, aga ka seda, kui suur protsent õpilasi õpib edasi pärast põhi- või keskkooli lõpetamist.

Koolivõrgu rakendus näitab, kui suur hulk lapsi jääb konkreetse kooli korjealasse 25- või 45-minutilise autosõidu kaugusel mööda Eesti teedevõrku, seega seda, kui paljudele lastel on konkreetne kool lähimaks kooliks. Tuleb küll nentida, et me ei tea, kui paljud lapsed käivad tegelikult kodule lähimas koolis ja kui paljud vanemad on otsustanud lapsed kaugemale kooli viia.

Just taolisi üle Eesti tervikvaateid on meil rohkem tarvis. Lisades haridusele juurde ka teised avalikud teenused.

Maakoolidel on suur potentsiaal saada kogukonna tõmbekeskusteks

Kui lugejale tundub, et koolimajade seisukord on halb, siis Aaviksoo juhitud "Hariduskulude analüüs 2022" nendib, et "kohalike omavalitsuste kasutuses olevast kinnisvarast 64 protsenti on "D" või sellest kehvema energiamärgisega või üldse energiamärgiseta. Haridustaristu seisukord on üldisest veidi parem, kuid ca 30 protsendil haridustaristust puudub endiselt minimaalne sundventilatsioon."⁸ Teisisõnu on paljud kohalikud omavalitsused kimpus amortiseeruvate majadega.

Eks iga piirkond tähendabki erilahendusi, mis peavad lähtuma eeskätt kohaliku kogukonna vajadustest. Kas renoveerida olemasolevad koolimajad, muutes need näiteks multifunktsionaalseteks kogukonnakoolideks, kus on ka teised avalikud teenused (nt raamatukogu, perearst, lasteaed, jne). Või on mõistlikum loobuda suureks jäänud, sageli ka amortiseerunud majast ja viia kool mõne muu teenusega sama katuse alla.

Samavõrd peaks ka päris uute koolimajade planeerimise puhul mõtlema avalike teenuste ja kogukonna tervikvaatele ja multifunktsionaalsus ning (ruumide) teenuspaindlikkus juba algusest peale hoonesse sisse disainida.

Samuti ei tasuks alahinnata julgemaid koolimudelite mõtteid, vähemasti idee tasandil. Näiteks Arenguseire Keskuse 2023. aastal tehtud õpetajate järelkasvu intervjuudest selgus, kuidas ääremaal võib just koolivajadus olla üsna tsükliline, seega miks mitte kaaluda nn mobiilseid koolilahendusi, kus kool avataksegi siis, kui on piisavalt lapsi ja sinna, kus on lapsed.

2024. aasta sügisest avatakse näiteks pärast 16-aastast pausi taas Obinitsas kool, sedapuhku uudse haridusmudeli alusel, kogukonnaklassina, sest piirkonda on kolinud uusi peresid.⁹ Taoline paindlikkus sobiks just hästi kogukonnamajadesse, kus maja enda ruumiline multifunktsionaalsus lubabki erinevaid avalikke teenuseid, sh kooli vajadusel juurde lisada või pausile panna.

Kuna paljud koolimajad üle Eesti ootavad kapitaalremonti, siis ehk on mõistlikum, kui hariduse valdkond ja haridus- ja teadusministeerium ei oleks üksi, vaid rahastamine oleks erinevate ministeeriumite koostöö, sest kogukonnamajad mahutavad mitmeid avalikke teenuseid.

Maapiirkonna koolidel on suuremate linnade koolide ees tugev, ent alarakendatud eelis: paindlik ja keskkonnale reageeriv kogukonnakooli mudel. Väiksus on seega hoopis nende tugevus.

Kärpeõhustikus, kui iga teenusvaldkond püüab meeleheitlikult üksi kärpekohti leida, lastakse käest võimalus, kus mitme teenusvaldkonna koostöö võib anda soovitud rahalise kokkuhoiu, viies samal ajal teenuste kvaliteedi varasemast ehk kõrgemalegi kvaliteedile.

Kriisid loovad soodsa pinnase uut moodi mõtlemiseks. Räägime koolide puhul sageli kogukonnakoolist ja kogukonnast, ent päästes üksnes kooli, aga mitte teisi avalikke teenuseid, hääbub küla varem või hiljem kooli ümbert nii või teisiti. Kool on, aga raamatukogu, huviringid ja kultuurimaja on kõrvalkülas.

Koolivõrku ei tohiks planeerida lahus kohaliku omavalitsuse muudest avalikest teenustest. Oluline on avalike teenuste suur pilt ehk strateegiline ja pikk avalike teenuste tulevikuvaade.

Eesti koolid on sageli pärast koolitunde ja huviringe suletud, rääkimata suvekuudest. Õigupoolest tasubki küsida, kui suure osa ajast on üldse üks või teine teenusmaja suletud? Kui näiteks raamatukogu on avatud üksnes kaks päeva nädalas ja ülejäänud aja on ruumid suletud, siis kas poleks mõistlik raamatukogu mõne teise teenusmajaga kokku viia, näiteks kooli juurde?

Tuues teise näite, siis kooli aula ja kultuurimaja on orgaaniliselt sarnaste funktsioonidega ning terve kogukond võiks kooli aulat kultuuriüritusteks kasutada. Koolidele on isegi hea, kui perearst paikneks kooliga samas majas, rääkimata noortekeskusest või teistest sarnastest teenustest.

Ühes majas võiks tavapäraselt alarakendatud, ent kõrgharitud spetsialistid saada ka rohkema ja mitmekülgsema rakenduse: raamatukoguhoidja võiks vedada huviringe, asendades vajadusel kirjanduse või ajalooõpetajat; perearst võiks anda mõnd külalistundi inimeseõpetuse aine raames jne. Teadusuuringud on ammu kinnitanud, kuidas füüsiliselt lähestikku toimuvad igapäevased kokkupuuted kasvõi kohvitoas või koridoris loovad soodsa pinnase uute koostööideede tekkeks.

Väikestele koolidele heidetakse ette sotsiaalsete interaktsioonide vähesust (vähe õpilasi koolis ja klassis). Kui tuua koolile juurde muud kogukonnateenused, siis tekiks laste ümber nn miniühiskond, mis loob lastele soodsa pinna heade sotsiaalsete oskuste omandamiseks¹⁰. Eestis on sellise kogukondliku toimemudeli osas pigem vähem näiteid ja üllatuslikult pigem just Harjumaalt. Näiteks Kose gümnaasiumi algkooli majas on lisaks algkoolile Kose huvikool, Kose kultuurikeskus, Kose raamatukogu ning perearstikeskus.

Eesti koolivõrgu tulevikukindlaks muutmine eeldab eeskätt tervikvaadet ja ministeeriumite koostööd, sest haridusel on väga oluline regionaalpoliitiline mõõde, alates sellest, kuivõrd koolide kogukonnamajadeks mõtestamine aitab maapiirkondades ka teised avalikud teenused elujõulisemaks muuta, kuni selleni, et kvalifitseeritud õpetajaid ja heas seisukorras koolimaju ei peaks 30 aastat ootama.