Kellelegi meist ei ole võõrad iga-aastased riigieksamite pingeread, mis saavad meedias laialdast tähelepanu. Need toovad mõnele koolile au ja kuulsust, aga samal ajal ka paljudele teistele haridusasutustele negatiivset tähelepanu. Nüüd oleme liikumas suunas, kus koole ei hinnata enam üksnes riigieksamite tulemuste järgi, vaid uueks mõõdupuuks kujunevad rahuloluküsitluste põhjal koostatud pingeread.

Riiklikud rahulolu- ja koolikeskkonna küsitlused on iga-aastased vabatahtlikud uuringud, mille kaudu koguvad koolid sihtrühmadelt – õpilastelt, õpetajatelt ja lapsevanematelt –tagasisidet. Küsitlused korraldatakse nii alus-, üld- kui ka kutsehariduses ning seda tegelikult juba viimased kümme aastat. Käesoleva aasta küsitluses osales veidi üle 98 000 vastaja, kes oma koolile või lasteaiale tagasisidet andsid.

Rahulolu- ja koolikeskkonna küsitlused on loodud selleks, et suunata koole oma arengu planeerimisel ja juhtimisalaste otsuste tegemisel toetuma andmetele. Ühtsete hindamisvahendite eesmärk on pakkuda haridusasutustele kvaliteetseid mõõtmisvahendeid, vähendada koormust, pakkudes tsentraalseid lahendusi andmete kogumiseks, analüüsimiseks ja tagasiside andmiseks, ning luua võimalusi sisukateks võrdlusteks. Näiteks selleks, et saada aimu, kuidas läheb koolil võrreldes riigi keskmisega.

Seega toetab haridus- ja noorteamet koole seal, kus neil omal tihtipeale ressursist puudu jääb. Põhjalike küsitlustulemuste avalik jagamine on jäänud iga kooli ning lasteaia enda otsustada.

Andmete avalikustamisest on äkitselt saanud suur väljakutse. Kuidas saavutada olukord, et "hundid on söönud ja lambad terved"? Kas peaks rahuldama ajakirjanduse huvi ja avaldama andmed isegi siis, kui see võib tuua haridusasutustele soovimatut tähelepanu ja tekitada kooliperes lisapingeid? Või tuleks pigem kaitsta selliseid tööriistu, mis suudavad reaalselt panustada haridusjuhtimisse ja koolide arengusse?

Kuidas motiveerida koole rahuloluküsitlustes osalema ja ausalt vastama, kui nende tulemusi hakatakse edaspidi kasutama pingerea koostamiseks? Kas koolid üldse tahaksid siis küsitlustest osa võtta või naaseksime ajajärku, mil iga kool pidi ise suuri pingutusi tegema, et taolisi küsitlusi läbi viia? Vähemalt nende andmete põhjal ei pandud neid pingeritta.

Võib-olla ei olegi küsimus enam selles, kuidas pingeridade tekkimist ära hoida, vaid pigem selles, kuidas jõuda ühiskonnas nii kaugele, et haridusasutused ei peaks neid pingeridu kartma. Seejuures on oluline, et avalikkus mõistaks, et üks näitaja ei suuda ära kirjeldada ühe kooli olemust ega pingutusi. Igal haridusasutusel on oma taust ja eripärad, mida arvesse võtmata võib teha väga eksitavaid järeldusi.