Mall Mälberg: ma lihtsalt otsustasin, et aitab
Augustist pensionile siirduv ERR-i staažikas raadiotöötaja Mall Mälberg on mitu korda töölt lahkunud, kuid alati jälle tagasi tulnud. Ehkki tal olnuks võimalus ka poliitikasse minna, mõistis ta, et ei soovi seda. Mall tunnistab intervjuus kolleeg Uku Toomile, et tahab veel enda heaks elada, natuke reisida ja nautida oma uut kodu.
Mall, mitu aastat sa oled selle maja (ERR-i uudistemaja ehk vana raadiomaja - toim.) seinte vahel olnud, kuigi vist mitte kogu aja üldse selle maja sees?
Tulin 15. juulil 1971. Mul on see päev sellepärast meeles, et selle kuupäevaga oli segadus, taheti, et palga pärast tuleksid täpselt kuu keskel. Nii et see on see esimene arvestus. Olen ära käinud kokku umbes kuus aastat. Esimene kord läksin ära, siis tulin tagasi, siis läksin veel kord ära, tulin jälle tagasi, nii et see rekord on vist minu käes, kolm korda olen siia majja tööle tulnud.
Jah, aga esimene kord vist mitte siia majja? Või kohe juba sellesse?
Ikka see maja, sest teist polnudki.
Mitmendale korrusele?
Neljas.
Mitmendal korrusel või kui paljudes ruumides sa oled töötanud? Siin see toimetus on üsna liikuv.
Neljas korrus, keskmine tuba lifti vastas, see suure kaarega aken, seal oli minu kirjutuslaud, seal istusid toimetajad ja tollane peatoimetaja ka. Kõrval olid tõlk ja masinakirjutaja, vene toimetaja oli meie toas, ameteid oli siis üsna vähe ja edasi tulid "Päevakaja" tegijad ja "Maailm täna" tegijad, neljas korrus ja foonikad ja niisugused asjad.
Aga toimetus on ju kolinud siin mööda maja ringi viiendale, esimesele, ma ei tea, kuhu iganes.
Jah, esimesel olen olnud ja nüüd on jälle neljas.

Mida sulle kõige rohkem on siin teha meeldinud, kui sa raadiotööl oled olnud – reportaaže, inimestega rääkimisi, kommentaare? Milline töö on kõige rohkem meelepärane?
Algul mulle meeldis hirmsasti lühikesi uudiseid teha, sellepärast, et seal olid välisuudised ja Eesti uudised mõlemad. Siis mingil hetkel meeldis mulle ka reporter olla, see läks kiiremini üle. Ja lõpuks meeldis ikkagi kõige rohkem "Päevakaja" teha.
Intervjuusid teha – mõnele meeldib tuntud, kuulsate inimestega suhelda, kuidas sellega on?
Ei ole viga, saan hakkama.
Kas on olnud inimesi, kellega sa tahaks eriti teha, mõtled, et selle inimesega tahaks rääkida, aga näe, saadetakse keegi teine reporter. Või jälle vastupidi, on ka inimesi, kellega ei tahakski suhelda?
Viimasele küsimusele vastates kindlasti on mõned äärmiselt ebameeldivad või isegi ebaviisakad inimesed, aga pole hullu, siin majas on kõik läbi elatud, nii et ei midagi.

Unistuste intervjuu on tehtud või tegemata, nagu näitlejal "Hamlet" on mängimata? Kas sul on kellegagi nii, et oleks tahtnud intervjuud teha, aga näed, ei ole juhtunud?
Ma ei oska sellele vastata, ju siis ei ole.
Kas sa oled edev inimene, kas sulle meeldib ennast raadiost kuulata?
Edev olen küll, aga raadiost kuulata, see on nii ja naa.
Aga see valmistab head meelt, et inimesed sind teavad, vähemalt nime ja häält, kui mitte nägupidi?
No natuke ikka.
Kas on ka mõnikord tulnud mõtet, et ei tea, kas oleks ikka olnud vaja siia tööle tulla, võib-olla oleks pidanud midagi muud tegema?
Ma olen ju siit ära läinud kaks korda ja ikka tagasi tulnud. Toompealt tõin ma ju kaasa niisuguse pagasi, nagu harva saab – kõikide poliitikutega tuttav, kõikidega lävisin, keegi ei keeldunud intervjuudest, aga lõpuks ma ikka tulin siia majja tagasi.
Miks?
Ju siis see on minu maja ja minu töö.

Oleksid Toompeale jäänud – sa olid Reformierakonna pressinõunik ja seal on pressinõunikest saanud alguse väga erinevaid tõuse – võib-olla oleksid ka kas riigikogu suures saalis eelnõusid hääletamas või kultuuriminister?
Ei. Ma ütlesin, ma tulin siia tagasi, sest ma sain ühel hetkel aru, kui Reform võitis valimised ja hakati vaatama, kes mida teha võiks, kuhu minna, et ma tegelikult ikka ei taha poliitikasse minna, kuigi võimalus oli, jah.
Kas see on selline töö, mida saab rahulikult teha, ma mõtlen seda, et kas siin ajab mõnikord tigedaks ka, kas siin stressi tekib tihti?
Vanasti tekkis see tihti sellega seoses, et kell neli hommikul pidi tööle tulema. Sellega oli stressi küll. Aga inimestega... Ei, ma ei arvesta seda vana-vana aega, kus peatoimetaja viseeris kõiki saateid, see on ka nii ununenud. See oli niisugune jabur aeg. Praegu ei tekita küll stressi mitte midagi.
Oled sa sisse ka maganud, on uudised ära jäänud?
On ära jäänud, aga ma ei ole sisse maganud. Nupud ajasin segi.
Tahtsingi jõuda sinna, et igal inimesel on mingeid seiku elust, mida ta tahaks meenutada ja kas või teistele rääkida, ja siis on veel teisi, mida ei tahaks isegi meenutada, rääkimata sellest, et nendest räägid. On sul selliseid variante? Räägime nendest.
Ükskord ma olin kullassepa juures, viisin sinna oma vanaema kuldehte. Tahtsin seda ümber teha ja vestlesin selle kullassepaga, kes joonistas ja küsis, mis ma tahan ja siis jõudsime arve kirjutamiseni ja ta küsis mu nime. Siis ma ütlesin oma nime ja siis ta ütles, et kurat, ma kogu aeg mõtlesin, kust ma teid tunnen. On niisugune tore lugu, see lihtsalt ajas naerma.
Selliseid lugusid on veel, aga viimasest ajast üks uskumatu lugu: mul oli vaja üsna hiljuti, mineval aastal teha Soome poliitikast midagi. Helistasin Soome saatkonda ja palusin, et nad muretseksid mulle kellegi Soome välisministeeriumist kommenteerima lühidalt mingit asja, mis Soome parajasti tegi. Istusin oma laua taga ja telefon heliseb. Võtan vastu, ütleb: "Hei, Pekka Haavisto täällä". Tollane Soome välisminister. Ma ei küsinud välisministrit, ausõna! See oli nii uskumatu, mulle tundus hetkeks, et ma unustasin soome keele ka ära. Aga noh, juhtub vahest niimoodi.
Mall Mälberg "Päevakaja" juubeli puhul koos lapselapsega uudiseid lugemas Autor/allikas: Siim Lõvi
See ongi see, millest enne rääkisime, et kellega intervjuusid teha või kellega rääkida, kui oled selles majas. Oli juba jutt, et vanasti oli uudiste viseerimine ja kontroll nende üle ja kui ütlesid peaministri või presidendi nime valesti, siis tekkisid külmavärinad ja mõtlesid, kas on käskkiri või vallandamine. Praegu hakkad ise eetris naerma ja kõik naeravad kõrval, täiesti erinevad situatsioonid.
Nii oligi, et üks meie kolleeg vallandati, ta ütles ühe Kremli mehe tiitli valesti ja läks. Mina sain käskkirjaga karistada üks kord, kui minu käest läks eetrisse uudis ministrite nõukogu istungi kohta, mida tegelikult ei toimunudki. Nimelt ministrite nõukogust saadeti kiri, et istung jäi ära. Meil oli tollal masinakirjutaja, kes tegi igast uudisest viis eksemplari. Murphy seadus kehtib alati: sel päeval tegi ta kuus eksemplari, viis korjati ära, kuues läks minu oma käest eetrisse. Vaat siis sain kolaka.
Tehnika muutub, needsamad masinad ja masinakirjutajad kadusid ära, vanasti ju polnud arvuteid, olid kirjutusmasinad, tõlgid. Sinu ajal vist enam harilikke kirjutusmasinaid ei olnud, olid ikka juba elektrikirjutusmasinad, aga siis tulid arvutid ja kõik see muu, makid muutusid kümnekilostest kahekilosteks ja siis ühekilosteks ja siis 200-grammisteks. On see läinud iseenesest?
Nojah, mul ei ole sellega raskusi olnud ja jumal tänatud, et nii on läinud, et nüüd ma teen kõik ise ja vastutan ka ise. Nii peabki, inimene teab, mis ta teeb ja teeb seda õigesti. Tõesti, nagu see lugu oli tolle masinakirjutajaga, tema tippis meie uudised ümber korralikku keelde mingi blanketi peale, kui ma ei eksi, aga ma ei saanud sellega eetrisse karata, sest ma ei teadnud, ma ei vastutanud, kas seal on viga näiteks? Iga inimene võib vea teha. Muidugi, iga päevaga lähevad asjad siin ühelt poolt kergemaks, teiselt poolt jälle keerulisemaks. Praegu peab ikka palju asju teadma.
Töö iseloom on muutunud ikkagi.
On ikka, jah.

Ja nüüd sa lähed minema. Inimene lahkub töölt väga erinevatel põhjustel. Läheb töökaaslastega riidu, tervis ütleb üles, vallandatakse, koondatakse. Miks sa ära lähed?
Ei ükski põhjus, mis sina nimetasid. Ma lihtsalt otsustasin, et aitab.
Raha kogunes juba küllalt?
Just. Et natuke veel enda heaks elada, natuke veel reisida ja nautida oma uut kodu.
Aga töö ära ei tüüdanud?
Ei. Töö kui selline ei tüüdanud ära, tööletulek hommikul vahest hakkas juba tüütama. Aga mitte töö.
Millal kodusolek ära tüütab?
Eks see paistab.
Tegelikult tahtsingi küsida, viimane küsimus, et nüüd sa lähed ära, kas sul on kokku lepitud juba kuupäev, millal sa oma järgmise kommentaari teed?
Ei ole. Ei ole ja tõenäoliselt ei tee. Teeme niimoodi, et kui inimene on uudistest ära läinud ja ta ei ole uudistega iga päev koos, siis ei saa ta ka kommentaare üldiselt kirjutada. See on minu põhimõte.
No aga tuled lühiuudiseid lugema, kedagi asendama pühapäeval, riigipühadel?
Noh, kui olukord nii hulluks läheb, jaa, iga kell.

Toimetaja: Karin Koppel