Kuremäel toimunud arheoloogilistel päästetöödel selgus, et maakütteks kraavi kaevates oli kopamees segi paisanud mitme inimese luud.

"Matused on tõstetud valdavas osas ekskavaatoriga välja. Paigale on jäänud mõnest surnust rindkere osa, mõnest on jäänud jalalabad. Aga meil on õnnestunud väljatõstetud pinnase hunnikutest kõik kokku koguda. Käisime need hunnikud põhjalikult läbi nii metallidetektoriga, kellude, labidatega kui ka ekskavaatoriga. Kõik kantisime ringi, sorteerisime ning korjasime luud ja leiud kokku," rääkis luuarheoloog Martin Malve.

Sisetöödel üritatakse leitud luud kokku sobitada ja algne olukord taastada. Seega pole kannatada saanud luustike täpne arv veel teada. "Laboris saame uurida, kes nad olid, nende sugu, vanust ja ka seda, mis haigused neil olid ja mida nad sõid." sõnas Malve.

Sügisel oli üks versioon, et tegu võis olla vadjalaste iidse kääbaskalmega, sest neid on sealt kandist varemgi leitud. Uuringute käigus selgus, et tegu on siiski hilisema aja matmiskohaga. Näiteks leiti ühest hauast 14. sajandist pärit münt.

"Näib, et siinsed vadjalased on võibolla võtnud omaks eestilikud matmiskombed: matta lihtsalt tavalistesse haudadesse, panna vähem asju surnutele kaasa teise ilma. Ja võibolla nad aja jooksul ka keeleliselt eestistusid," ütles arheoloog Anti Lillak.

"Ilmselt on meie leitud matused kesk- ja varauusajast ehk ulatuvad 17.-18. sajandisse ja leidude põhjal tundub see olevat eestipärane külakalmistu," lisas Malve. Täpsemad andmed saadakse ees seisvate laboriuuringute käigus.

Arheoloogiliste välitööde raames tehti Kuremäele muinsuskaitseameti tellimusel kolmkümmend prooviauku. Sellega avastati uusi matmiskohti. Neist üks mehematus võeti teaduse hüvanguks kohe põhjalikumalt ette.

"Matmispaik on siin hästi-hästi suur, ta on piklik, nii-öelda järgib mäenõlva, ja siin on mitmeid matuse tüüpe. Siin on maahauad ehk maetud on maa sisse, kas kirstudes või ilma. Maetud on maa lähedale, näiteks uuritav mehematus oli vaid 40 sentimeetri sügavusel maa sees. Aga on ka kääpakuhjatisi, mis on varasem kalmistu osa. Need mõlemad asuvad ühel alal. Kõige suuremal alal asuvad laibamatused maahaudades," rääkis Malve.

Leidude seas oli ka üks omapärane matus. "Alguses jäi mulje, et on kaks inimest maetud, aga hauda lahti puhastades ja täpsemalt uurides selgus, et laps on maetud varasema haua peale. See tähendab, et on ühe täiskasvanu matust lõhutud ja luud august välja visatud. Aga kui see laps on sinna maa sisse sängitatud, on täiskasvanu luud tema peale asetatud.

Siinsed matused on tegelikult suhteliselt hõredalt, siin on mitmemeetrised vahed. See kalmistu ei ole nii-öelda tohutult üle maetud. Huvitav, kuidas täpselt juhtus niimoodi, et see laps maeti teise peale. Üks võimalikest variantidest on see, et koht oli teada ja see võis olla näiteks ühe pere hauaplats, kus lihtsalt maetigi üks pereliige teisega üle," arutles luuarheoloog.

Lisaks selgus, et mitmes kohas, kus varem arvati haudu olevat, neid ei ole. "Loodame, et nüüd saavad mälestise piirid korrektselt määratud ja mälestis saab ka korrektselt kaitse alla. Osa sellest matmispaigast ei olnud tegelikult kaitse all. Nüüd ongi see nende välitöödega täpsustunud ja loodetavasti me suudame vältida tulevikus selliseid nii-öelda kogemata kalmistu- ja haualõhkumisi," avaldas Malve lootust.

Seal, kus kopamees oli pahandust teinud, tuli maa seest välja veel üks toru ja arheoloogide arvates on ka seda kaevates tõenäoliselt kunagi muististele liiga tehtud. "Kunagise krundi servas paiknes Kuremäe haigla ning selle ja teiste hoonete ehitamisel on siin kõvasti lõhutud. Siin on tehtud prügiauke. Siin kõrval on parkla, kus turistid autosid pargivad, ja selle parkla WC veetoru läheb läbi selle matmispaiga. Paraku see on niimoodi jah, et seda matmispaika on tegelikult korduvalt lõhutud. Nüüd alles jõuame selleni, et saame selle kaitse alla," sõnas Malve.

Arheoloogiliste välitööde raames leiti lisaks luudele ka erinevaid esemeid. "Me oleme leidnud siit jälgi erinevatest sõdadest, nii esimesest kui ka teisest maailmasõjast, näiteks erinevaid padrunikesti ja USA vormirõivaste nööpe. Aga oleme leidnud ka 18.-19. sajandi igapäevaelu esemeid: münte, nuge. Osa neist on ka matustega kaasa pandud," sõnas Malve.

"Arheoloogilised leiud näitavad, et Kuremäel on peaaegu 1000 aastat ajalugu. Juba tsaariajal kaevasid harrastusarheoloogid ja huvilised erinevaid kääpaid, siin on olnud hinnanguliselt vahest 50 kuni 100 kääbast, millest praegu on vähesed alles jäänud. Suurem osa nendest leidudest on praeguseks küll Venemaal, aga 1980.-1990. aastatel arheoloog Priit Ligi analüüsis neid. Ja sel ajal tuli mõningat infot veel juurde. Arvataksegi, et siin on olnud mingisugune ilmselt teiselt poolt Narva jõge sisseränne, võib-olla tulid vadjalased, kes leidsid siin Alutagusemaal endale uusi elupaiku. Kuremäe ei ole ainus, ka Jõugal ja mujalgi Kirde-Eestis on selliseid kääbaskalmistuid teada," rääkis arheoloog Anti Lillak, kelle sõnul aitavad augustikuised esemeleiud aru saada, mis ajal on nendesse haudadesse maetud. "Tänu sellele võib-olla saamegi jälle paremini teada, kas Priit Ligi loodud pilt sellest vadjalaste eestistamisest vastab ka tõele."

Kuremäe on selle poolest huvitav, et seal on näha üleminekut kääpamatustelt maahauamatustele.

"Paistab, et kääbastesse ei maetud umbes pärast aastat 1300. Ja näib, et võib-olla on siinsed vadjalased võtnud omaks Eesti matusekombed: matta lihtsalt tavalistesse haudadesse, panna vähem asju surnutele kaasa teise ilma. Ja võib-olla nad ka keeleliselt aja jooksul niiviisi eestistusid, et kunagine vadja põhi on siin Ida-Virumaal praegugi olemas, aga nad on muutunud aja jooksul eestlasteks," rääkis Lillak.

Ka Lillaku sõnul on huvitav, et hauad olid Kuremäel väga hajali. "Ega see üleliia tavaline ei ole tõesti. Enamasti on külakalmistud ikkagi sellise väikese või keskmise künkakese peal ja üsna kompaktselt koos, kuid Kuremäel tõesti lähevad mäeseljaku peal niiviisi laiali. Võib-olla on eri aegadel erinevatesse osades maetud või on ümberkaudsed talud või külad matnud igaüks oma matusemaale," arutles Anti Lillak.

Arheoloogide aruanne piirkonnast peab valmis saama augustikuu lõpuks. Pärast seda menetleb asja muinsuskaitseamet, kes paneb paika piirid, mida tuleb veel alalise kaitse alla võtta ja mida saab nii ajutise kui ka alalise kaitse alt vabastada.