Kui rahahädas Konstantinoopoli patriarh Jeremija II jõudis 1588. aastal Moskva suurvürstiriiki, siis ei lubatud tal pea aasta Moskvast lahkuda, kuni ta tegi vastumeelselt Moskva metropoliidist patriarhi.

Jeremija II otsus oli õigeusu kiriku seniste sisemiste reeglite jäme rikkumine, sest patriarhaate ei saanud niisama tühja koha pealt ühe inimese otsusega luua, vaid otsuse pidi tegema oikumeeniline nõukogu.

Kirikunormide rikkumist pehmendasid küll Moskva antud rikkalikud andamid ja hiljem tagantjärgi seadustati surve all tehtud otsus kahel kirikukogul, sest vaesunud kirikumehed vajasid edaspidigi suurvürstiriigi toetust.

Seda ajaloolist tausta arvestades kummastab mind sügavalt Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) ja Kuremäe kloostri esindajate korduvad argumendid kanoonilisest õigusest. Miks ei saa Moskva patriarhi alt lahkuda, kui ajalooliselt on kogu Moskva patriarhaadi algne loomine kanoonilise õiguse kohaselt ebaseadusliku tegevuse tagajärg?

MPEÕK-i vikaarpiiskop Daniel teatas augusti alguses, et nad ei saa kaotada sidemeid Moskva patriarhaadiga, sest vastasel juhul jääksid nad kiriklikult halli tsooni. Tegelikult oli õigeusu kirik Moskva suurvürstiriigis ise poolteist sajandit hallis tsoonis. 1448. aastal valiti Moskva metropoliit Konstantinoopoli heakskiiduta. Kusjuures eelmine Konstantinoopolist Moskvasse lähetatud metropoliit oli pagenud.

Vene keiser Peeter Suur likvideeris Moskva patriarhaadi 1721. aastal ning kuigi patriarhi koht taastati Vene kodusõja segastes tingimustes eelmise sajandi alguses, siis Nõukogude võimud ei lubanud enam alates 1925. aastast uut patriarhi valida. Lõpuks oli see Stalin, kes 1943. aastal Teise maailmasõja käigus lubas Vene õigeusu kirikul valida endale taas patriarhi. See tähendas kiriku seotust ja allutamist ilmalikule võimule ja kommunistlikule parteile.

Kuigi riigivõim on ajas muutunud, ei ole alates 1943. aastast muutunud Kremli ja Vene õigeusu kiriku sidemed. Vene õigeusu kirik pole ka kunagi muutnud Tsaari-Venemaa ajast pärit arusaama, et nende sekka peavad kuuluma nii venelased, valgevenelased kui ka ukrainlased.

Selle ideoloogia tagajärgi näeme Vene vägede sõja käigus hävitatud Mariupolis ja Donbassis. See on sõda, mida patriarh Kirill Moskvas on toetanud. Lisaks ilmestavad mitmed ajaloolised näited, kuidas läbi sajandite on ilmalik võim Kremlis Vene õigeusu kirikusse oma suva järgi korduvalt sekkunud või kuidas kirik jõustab valitseva ilmaliku võimu eesmärke ja jutud kanoonilisest õigusest ei ole lõpuks olnud takistuseks ühelegi Vene autokraadile.

Kui Kuremäe klooster teatab, et nende põhikirjas on klausel, mille kohaselt toob lahkumine Vene õigeusu kirikust kaasa kloostri kui religioosse organisatsiooni tegevuse lõpetamise, siis tähendab see kõige eiramist, mis praeguse olukorrani viis.

Kas ebaõigluse tingimustes loodud norme peab piinliku täpsusega lõpuni järgima? Suuresti on see mitte ainult usuteaduslik, vaid ka õigusfilosoofiline küsimus, kuid sellisena küsituna muudab see esitatud seisukoha kindlasti õõnsaks.

Pealegi ei tundu nimetatud klausel kloostri igapäevast tegevust arvestades ka eriti sisuline tagajärg, vaid ülemõtlev või isegi vajalikest otsustest kõrvale hoidmist õigustav legalism olukorras, kus organisatsioon, millele viidatakse, rikub alates loomise hetkest ise kogu aeg seadusi ja kõlblusnorme nii Eestis kui ka Venemaal.

Peale kõige muu on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on õigustatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et Nõukogude okupatsiooniga allutati õigeusu kirik sunniviisil ja kaanonite vastaselt Moskva patriarhaadile ja selle organid hajutati.

Paratamatult tekib küsimus, et mis siis, kui kaob side Moskvaga. Klooster ja kirik on kogukond inimestest, hoonetest ja usust ning mulle tundub, et kui palvetes saab pöörduda otse jumala poole, siis pole ka põhikirjas vaja viidet mingile Moskvas asuvale moraalselt kahtlasele vahelülile.