Läänemets: valitsus oli Lihula samba konfiskeerimisest teadlik
Siseminister Lauri Läänemetsa (SDE) sõnul oli valitsus teadlik operatsioonist konfiskeerida Lihula monumendi koopia, kuid otsuse tegi politsei- ja piirivalveamet.
Olite te siseministrina teadlik, et selline operatsioon Tallinna lähedal läbi viiakse?
Jah, politsei enne selle operatsiooni algust teavitas, et nad seda teevad lähtudes sellest seadusest, mis pärast Ukraina täiemahulise sõja algust meil vastu sai võetud – mis puudutab avalikus ruumis okupatsiooniga seotud sümbolite kasutamist ja nende kasutamise keelamist.
Kas see arutelu toimus ka mingil poliitilisel tasandil või oli see puhas politseipoolne teavitus? Kas peaminister teadis sellest?
Jah, peaministrit teavitati ka.
Politsei teavitab alati olulistest asjadest, aga otsuse tegi politsei- ja piirivalveamet lähtudes seadusest. See küsimus ei olnud poliitikute otsustada, et võetakse.
Saate aru, et see eilne sündmus tähendab seda, et EKRE toetus Eestis hakkab jälle kerkima? Kui me vaatame puhtalt poliitilisest vaatenurgast, siis see ilmselt seda tähendab.
Eesti Vabariigis ei tohi politsei oma tegevuses lähtuda ühe partei toetuse tõusust või langusest. Politseil ei ole antud seadusega seda voli, sellist kaalutlusruumi, kuskohast ta hakkab poliitilisi nii-öelda arenguid arvesse võtma ja siis seaduseid selle järgi täitma. Seda ruumi ei ole. Mina loodan, et tal ka sellist mõju ei ole ühele ega teisele parteile, vahet ei ole, millisele parteile.
Kui me meenutame, siis täpselt sama samba puhul on valitsus selle otsuse juba teinud – küll 20 aastat tagasi ja siis olid Isamaa eelkäijad võimul ehk siis ka konservatiivid.
Ja kui me vaatame seda, et Lääneranna vallavolikogu on võtnud ju siin mõned ajad tagasi seisukoha, et selline sammas ei sobi nende arvates nende valda. Politsei peab ka sellistest asjadest loomulikult lähtuma.
Ja lõppkokkuvõttes, tegemist ei ole ju ainukese okupatsiooni sümboolikat, eriti mis on sõjalise okupatsiooni ja sõjaga seotud. Sellepärast et varasemalt on eemaldatud tank Narvast, erinevaid mälestusmärke ja kõiki muid asju.
Mis sellest sambast edasi saab?
Ma ei oska seda öelda, mis sellest sambast edasi saab, see ei ole valitsuse tasandi küsimus – tegeleda sellega, et kuhu kohta see sammas paigutatakse või mis temast saab või mis see õiguslik pool on. Eks seal menetluse käigus selgub.
Te poliitikuna, kas tahaksite anda hinnangut ka sellele, et meil on alati juuli lõpus Sinimägedes kokkutulek, mis on tekitanud ka rahvusvaheliselt kahetisi reaktsioone. Kas kaitseministeerium peaks seda üritust seal toetama? Seal on ju samad inimesed, kes on Lihula ausamba ümber.
Küsimus ei ole inimestes ja küsimus ei ole mälestuses. Küsimus on lihtsalt avalikus ruumis okupatsiooni sümboolika eksponeerimises. Ja nii kitsalt ma seda ka vaataks.
Põhjus on ju selles, et me peame kõik aru saama, et ükstapuha, kui palju ühele inimesele meeldib üks ajastu või teine ajastu, seal on kindlasti iga inimese jaoks oma mingid objektiivsed või subjektiivsed põhjused ja ajaloolised põhjused. Me peame aru saama ka sellest, et tänases ühiskonnas üks või teine sümbol tekitab pingeid, nende pingete ümber on võimalik konflikti kasvatada ja seda konflikti on võimalik Eesti jaoks ära kasutada.
Kui riigikogu, ja minu mäletamist mööda päris suurte häälteenamusega, selle seadusemuudatuse vastu võttis, siis see ju ka osaliselt mõte oli sel seadusel – see tagamaa, et hoida ära sellised konfliktid ja teistmoodi hoida Eesti puhas erinevate okupatsioonivõimude sümbolitest.
Kas korraldajatele saadeti ka varem anti teada, et see kuju ei vasta Eesti Vabariigi seadustele? Et see karistusseaduslik paragrahv 151-le ei vasta, et see kuju õhutab sotsiaalset laenu.
Ma ei oska sellele vastata, sellepärast et selle küsimusega on politsei tegelenud.
Ma saan lihtsalt nii palju öelda, et politsei on mind teavitanud oma tegevusest, nii nagu mõnda teist valitsuse liiget, ja rohkem valitsus selle küsimusega kokku puutunud ei ole.
20 aastat tagasi olid ka siinsed lääneriikide suursaatkonnad selle taga, et selline sümbol ära viidaks. Kas seekord on ka tulnud saatkondadest mingeid märgusignaale?
Ei, ma ei usu, et ühestki saatkonnast sellist informatsiooni oleks tulnud. Vähemalt minuni pole jõudnud ja vaevalt saatkonnad politseile seda informatsiooni esitavad.
Diplomaatilised kanalid suhtlevad pigem ikka sellistes küsimustes poliitikutega. Aga kuna valitsusest keegi selle küsimusega tegelenud ise ei ole, ta on ikka puhtalt formaalselt politseipoolne seaduse täitmine, mitte poliitikute mingisugune algatus, siis ma arvan, et sellist suhtlus ei ole olnud.
Kas see annab nüüd hoogu ka nendele nõudmistele, et punasümboolika, näiteks Vene kultuurikeskuse kaunistuseks olevad sümbolid, nendega tuleb kiiremas korras tegeleda? Et me jällegi majanduskriisi ajal tegeleme hoopis sümboolika asjadega
Ma arvan, et see võib kindlasti seda teemat tõstatada ja ma arvan, et see teema tõstatubki.
Mis puudutab nüüd muudel objektidel olevat sümboolikat, siis ma siseministrina nendega isiklikult ei tegele. Meil oli valitsusel eraldi komisjon, mis koosnes ekspertidest, ajaloolastest ja muinsuskaitse inimestest, kõigist neist. Nemad oma ettepanekud on teinud siiamaani. Nende ettepanekute järgi on Eestis punasümboolikat valdavalt ka eemaldatud avalikust ruumist. Kui eksperdid mingis osas mingeid muid ettepanekuid teevad, siis ma arvan, et mõistlik on seda kuulata.
Kui nüüd tagantjärgi vaadata, kas seda asja oleks saanud siiski ajada kuidagi teistmoodi, et me ei oleks täpselt samas olukorras, kus me olime 20 aastat tagasi? Oleks samba püstitamise organisaatoritega rääkinud, selgitanud, saatnud neile hoiatusi, kohtunud ja nii edasi. See, et peatatakse auto Tallinna lähistel – see kõik meenutab seda, mis 20 aastat tagasi juhtus.
Ma olen üpris kindel, et arvatavasti nendega on aja jooksul suheldud sellel teemal. Minu arvates olen seda isegi meediast lugenud. See debatt on ju käinud ühte või teistmoodi ka avalikult.
Teine asi, ma arvan, et politsei, kui ta selle seaduse järgimist siin tagas, tegi parema valiku. Kehvem valik oleks see, et see monument oleks paigaldatud ja pärast seda oleks seda siis kraanaga mindud eemaldama ja korratud täpselt neid kunagisi sündmusi.
Võib-olla ennetamine on oluliselt mõistlikum asi ja ma seda ennetamiseks, konfliktide, probleemide ennetamiseks, nimetaks. Eks see menetlus ja kõik see arutelu näitab, mis sellest kivist saab. Seal võib olla ka variant, et see kivi paigaldatakse mingisse kokkulepitud kohta või see kivi paigaldatakse kellegi juurde.
Aga küsimus on praegu avalikus ruumis, et teda sinna ei paigaldataks – nii nagu see seadus seda keelab, et konflikti alust ei tekiks ühiskonda, mis lõpuks, me ju teame, on täpselt see, mida Venemaa jälle ootab. Ta liigitub nende tegevuste hulka, kust kohas neil on võimalik teistmoodi seda konflikti üles kerida.
Kui me seda sammaste saagat vaatame – need inimesed, on nende seas ikkagi ka neid, kellele natsi-ideoloogia miskipärast on külgetõmbav?
Ma ei oska öelda, kes need inimesed on. Pole isiklikult kohtunud, pole ühtegi memo selle kohta lugenud ja pole selle küsimusega tegelenud. Eks need inimesed ise oskavad öelda paremini, miks nad sellega tegelevad.
Ma olen aru saanud, et kõigi jaoks see sümboolika ei pruugi täpselt seda ideoloogiat väljendada, vaid küsimus on hoopis ajaloo erinevates vaadetes. Inimesed näevad ajalugu erinevalt ja selles lõppkokkuvõttes pole ka minu arvates midagi sellist, mida me hukka saame mõista. Elu selline ongi, et inimesed kasvavad ja sirguvad erinevates keskkondades ja erinevate mõjude keskel.
Aga seda arvate, et me suutsime ühe vastiku rahvusvahelise skandaali ära hoida?
No igal juhul politsei tegutses vastavalt seadusele. Ma ei oska öelda, mis sellest tulnud oleks täpselt, aga me seda kõik teame, et kui kunagi valitsus korralduse andis selle samba eemaldamiseks, siis rahvusvaheline tähelepanu oli. Aga see konteksti oli hoopis teine toona. Praegu meil on sõjaolukord ka siin Euroopas ja Venemaal on oluliselt suuremad huvid selliseid olukordi ja selliseid situatsioone ära kasutada.
Toimetaja: Valner Väino