Nagu viimastel päevadelgi pidi ka täna väljuma siit, Pokrovski rongijaamast, evakuatsioonirong. Aga see jäeti viimasel hetkel ära kuna on liiga ohtlik. Alates neljapäevast saadetakse põgenikke tagalasse bussidega. Täita neid busse on omaette väljakutse, sest paljud lihtsalt ei taha lahkuda.

"Kõik ootavad mingit imet. Loodavad, et kõik saab korda, et imekombel see sõda lõppeb. Parem on aga aegsasti muretseda oma turvalisuse pärast," rääkis evakuatsiooni koordinaator Viktoria.

Viimasel ajal jääb Pokrovski linn aina enam Vene raketitule alla. Naaberlinnas Mirnogradis on olukord veelgi hullem.

"Sinna jäi umbes paar tuhat täiskasvanut. Lapsed me evakueerisime. Kõik poed ja asutused on seal suletud. Täna keerati seal gaas kinni. Vesi ja elekter on veel alles. Inimesed aga peavad vastu. Neil on väga raske oma maju maha jätta," rääkis ÜRO töötaja Olena.

On aga põgenikke, keda pole vaja lahkuma sundida. Jelena ja tema poja jaoks ei ole esimene kord evakueeruda. Kui lahingud toimusid Avdijivka all, evakueeriti neid siia, Pokrovski linna.

"Hirmus oli. Väga karm. Kartsin kõige rohkem lapse pärast. Sa ei tea, kuhu joosta, kuhu ennast peita, mitte miski ei päästa. Ma ei usu, et kui lähed keldrisse, see midagi muudab. Loota võib ainult taeva abile. Praegu lähme Pavlogradi, siis vaatame," rääkis Jelena.

Enamik inimesi ei soovi aga oma kodudest lahkuda. Mõned loodavad tagasi pöörduda, mõned aga lihtsalt veel kord emmata oma sugulasi.

"Väga tahaks tagasi pöörduda. Oleme siinse kohaga harjunud. Elasime siin terve elu. Sel aastal täitub 50 aastat Pokrovskis elamisest," ütles Jekaterina.

"Väga raske on lahkuda. Mu isa jäi siia. Ma ei suutnud teda veenda. Ta ütles, et ta on juba 80 aastat vana, neist 60 aastat siin elanud. Ta soovis siia jääda ja oma kodukandis surra. Igaüks otsustab ise," sõnas Natalja.