Kui veel aastal 2014 oli Eesti musterlaps, kus üldine vaktsineerituse tase oli WHO soovitatud 95 protsendi lähedal, siis paljude lääneriikidega sarnaselt on see 10 aasta jooksul langenud sõltuvalt vaktsiinist 73 kuni 85 protsendini, mis on madalaim tase pärast taasiseseisvumist.

Ametlikel andmetel on Eestis praegu üle 25 000 alla 16-aastase vaktsineerimata lapse. Sarnase olukorra tõttu on juba mitmes riigis esinenud haigusi, mida vähemasti läänes peeti ammu unustatuks. 

Et õppida isiklikust kogemusest, rääkis "Pealtnägija" kolme inimesega, keda puudutas väga valusalt haigus, mis on vaktsiiniga ennetatav. 

Mäido Vesi – difteeria, 1944. aasta

85-aastane Mäido Vesi luges septembris uudist Lätis difteeriasse surnud väikelapsest ehmatusega. Tabiveres elav mees on üks viimaseid, kes mäletab omast käest aega, kui difteeria niitis Eestis lapsi.

Difteeria on sajandeid tuntud haigus, mis levib hingamisteede kaudu. Bakter põhjustab paksu halli kattu kurgus, mis takistab hingamist ja neelamist. Kui seda õigel ajal ei avastata, võib bakteritoksiin rünnata südant ja närvisüsteemi, põhjustades halvatust ja surma. Kui Eestis registreeriti viimane difteeria juhtum 2001. aastal, siis 80 aastat tagasi tappis see tuhandeid. Näiteks võttis see Mäido naabertalu poisi. 

Mäido on praegu kolme lapse isa, neljakordne vanaisa ja vanavanaisa. Kõike seda poleks, kui 1944. aastal poleks vanemad teda igaks juhuks arstipunkti viinud.

"Pandi sinna seti peale kõhuli ja tagaots paljaks ja siis arst tegi selle süsti. Muidugi, võib-olla ma hakkasin seal kigisema. /.../ Isa  vabandas muidugi arsti ees, et tülitame teid nii hilja ja et plaanisid hommikuks jätta, aga arst ütles, et siis oleks juba hilja olnud," rääkis difteeriast paranenud Mäido.

Ado Tuuga – lastehalvatus, 1958. aasta

Raplas elav 70-aastane Ado Tuuga mäletab ainult ühte jooksu elus, sest juba viieaastasena nakatus ta lastehalvatusse.

"Ma mäletan ühte niisugust võidujooksu isaga ja siis mul oli terved jalad. Täitsa mäletan, kuidas isa oli ligi kahe meetri pikkune mees ja mängis jooksmist. Mina muidugi lidusin hirmsasti, nii et see on mul meeles. Siis mul on meeles järgmine pilt juba Abja haiglast," meenutas Ado.

Lastehalvatust ehk poliomüeliiti põhjustab viirus, mis levib enamasti saastunud vee ja toidu kaudu. Kui enamik nakatunuid ei koge tõsiseid sümptomeid, siis umbes ühel inimesel 200 inimesest ründab viirus närvisüsteemi, põhjustades halvatust. Kõige haavatavamad on lapsed, millele viitab ka haiguse rahvapärane nimi.

Lastehalvatuse laine raputas Eestit 1950. aastatel – haiglate koridorid olid täis liikumisvõimetuid lapsi ja hingamisraskusi raviti spetsiaalsetes seadmetes, mida tuntakse raudkopsudena. Sedamööda, kuidas polio vastu hakati 1950. aastate lõpus süsteemselt vaktsineerima, haigus taandus ja viimane juhtum registreeriti Eestis 1961. aastal.

Ado mäletab, et oli loid ja ei võtnud jalgu alla ja ta viidi haiglasse. Ado viidi Haapsalu sanatoorsesse internaatkooli, kus selle diagnoosiga oli 120 last, kellest enamikul polio tüsistused. Kui algul olid Ado mõlemad jalad halvatud, siis üks taastus, aga paljudel läks halvemini.

"Kellel oli jalg haige ja küürud seljas seal lastehalvatusega tekkinud. Ühel tüdrukul käed lihtsalt rippusid, ta ei saanud kätega mitte midagi teha. Ta sõi, joonistas, mängis jalgadega, varvastega. /.../ Ikka väga väikesed olime, siis nii väga aru ei saanud ma kõike, ühesugused seal. Teist maailma meie jaoks ei olnudki. Kui läksime suvevaheajal koju, siis muidugi nägid neid terveid lapsi, aga ma sain hakkama, minul ei olnud see kõige-kõige hullem – üks jalg peenem ja natuke lühem ja et ma lonkan," rääkis Ado.

Arstid peavad hakkama meelde tuletama kadunud olnud haiguste ravimist

On omaette pikem teema, kuidas vaktsiiniskepsis, sotsiaalmeedia ja ka heaoluühiskonna valvsuse kadu on arenenud riikides, sealhulgas Eestis vaktsineerimise moodsa aja madalaimale tasemele viinud. Tartu perearsti ja immunoprofülaktika ekspertkomisjoni liikme Marje Oona sõnul on aga fakt, et tohtrid peavad hakkama meenutama, kuidas ravida haigusi, mida mitu inimpõlve kohatud pole. 

"Lastehalvatuse viirus ei ole maailmast välja juuritud ja me teame, et on maailmas piirkondi, kus praegu ikkagi lastehalvatuse viirus ka levib. Need on ka konfliktipiirkonnad, sõjalised piirkonnad, kus ka laste vaktsineerimine hästi ei õnnestu, kust omakorda võib see viirus ka välja liikuda," rääkis Oona.

Eesti riiklikku immuniseerimiskavva kuulub praegu seitse vaktsiini, mida manustatakse sünnist kuni teismeeani ja mis sisaldavad kokku kaitset 12 haiguse vastu alates difteeriast ja poliost kuni rota- ja HPV-viirusteni.

Ametliku statistika järgi on aga 2023. aasta seisuga kõikidest lastest riiklike vaktsiinidega kaetud soovitusliku 95 protsendi asemel vaid 79,5 protsenti, seejuures Lääne- ja Valgamaal isegi alla 70 protsendi.

Juss – gripp, 2024. aasta

Lisaks on soovituslikud vaktsiinid, mis on teatud juhul riskirühmadele tasuta. Näiteks gripp nõuab olenevalt tüve raskusest igal aastal hulga elusid. Eelmisel gripihooajal haigusega hospitaliseeritutest suri 106 inimest. Üks neist oli vaid nelja-aastane Juss.

"Ta nimi oli Juss Normet. Meie kutsusime Normsuks. Mõni kutsus Jussiks, Jussikeseks. Kuni ühe aastani täitsa tavaline laps, nagu teisedki, arenes sama kiiresti, kõik toimus. Edasi, hiljem tuli välja, et ta ei taha meil rääkima hakata. Lõpuks ikka läksime uuringutele, asjadele ja siis tuli välja, et tal on pervasiivne kõnehäire," kirjeldas Jussi ema Krisly. Jussil olid autistlikud jooned, kuid ema sai temaga suheldud täiesti enda keeles. 

Eelmise aasta jaanuari lõpus jäi esmalt haigeks Jussi poolteist aastat vanem õde, kes paranes kiiresti. Juss haigestus raskemalt.

"Kutsusime kiirabi. Kiirabi juhataja ütles, et on loid, aga natukene reageerib ikkagi, vaadake paari tunni jooksul, kas ta joob mingisuguse limiidi vett ära, kas ta pissib. Seda ei juhtunud ja siis panime asjad kokku, et läheme siis erakorralise meditsiini osakonda," kirjeldas Krisly.

Gripp, tuntud ka kui hingamisteede viirushaigus, põhjustab hooajalisi epideemiaid ja kätkeb mitmeid sümptomeid, nagu köha, kurguvalu, palavik ja väsimus. Igal hooajal haigestub sellesse sadu tuhandeid inimesi, aga nõrga organismi jaoks võivad saada saatuslikuks tüsistused nagu kopsupõletik.

Ka Jussi ema märkas hommikul haiglas, et poisi huuled muutuvad üha lillamaks ja käed kollaseks. 

"Ootasime, üritasin magada, siis lõpuks tuli kella ühe paiku öösel üks meesarst ja siis naisarst ja ütlesid, et asi on väga kriitiline. Üritasime panna ta kehavälisele vereringele. Oli ka oht, et see ei õnnestu, sellepärast et kui nad ühendasid seda tema vasaku jala arteriga, siis kuskilt tekkis verejooks ja see jalg kuni lõpuni välja oli siis sinine ja see oleks amputeeritud lähimate päevade jooksul, et ei tekiks juba sealt muid hädasid. Siis ta oleks ainult ühe jalaga," meenutas Krisly.

Juss viidi kunstlikusse koomasse ja tervisenäitajad andsid lootust, kuniks järsku... 

"Helistati haiglast. Verevarustusega on midagi halvasti ajus, tulge kohale. Mina olin endast täitsa väljas. Palju nutsin, sest ma teadsin, et järelikult on kõik, et ma ei usu, et sealt enam midagi välja tuleb. /.../ Siis juba tuli kogu konsiilium kohale, siis oli selge, arstid nutsid, meie nutsime. Siis antigi nii palju aega, kui meil vaja on," rääkis Krisly. 

Juss suri 2024. aasta 30. jaanuari õhtul.

Ühelt poolt on emal võimatu leppida lapse kaotusega, teiselt poolt lohutab Krisly end mõttega, et Juss ise valis valu- ja tüsistustevaba saatuse. Krisly ei tulnud selle pealegi, et peaks last eraldi gripi vastu vaktsineerima.

"Ma olen kõik vaktsiinid oma lastele teinud, ma ei ole vaktsiinivastane. Seda ma ei teadnud ja võimalik, et see reklaam oli minu jaoks siis vähene või oli see, et midagi tõsist kuskil lähedal ei olnud juhtunud ja sa ei osanud oodata seda ohtu, mis võib juhtuda. Aga äkki nüüd õnnestub kellegi väike elu päästa," ütles Krisly.

Vaktsineerimise edu on hakanud töötama justkui iseenda vastu

Paradoksaalselt on vaktsineerimise edu hakanud töötama justkui iseenda vastu. Eriti kui seda võimendavad sotsiaalmeedias levivad alternatiivsed teooriad.

"Ma olen näinud interneti võimu ja ma olen näinud seda, kuidas inimesi on ju väga lihtne ära hirmutada millegagi, kas selle vajalikkus ei ole võib-olla igapäevaselt nii selge, sest neid haigusi enam ei ole. Vaktsineerimine ongi olnud väga edukas ja me ei saa tänapäeval näidata, et just teie olete tänu vaktsineerimisele pääsenud leetrite ajupõletikust või just teie ei lämbunud difteeria tõttu. Me ei saa inimesele demonstreerida seda, et tema elu ja tervis ongi väga palju päästetud sellega," rääkis perearst Marje Oona.

"See on käeulatuses, see haigus uuesti. Ja mitte ainult see haigus, neid tuleb ju igasuguseid juurde siin. Inimesed peaksid mõtlema rohkem selle peale, lugema ja rohkem teadmagi sellest lastehalvatusest. Kui sa siin mõne noore käest küsid, siis ega ta ei teagi," sõnas Ado.