Pärast lahutust kohtu kaudu laste jagamisest on saanud norm, kuid selles protsessis on hoolimata tulemist lõpuks kaotajaks ikka mitte vaid vanemad, kes oma tahtmist ei saa, vaid lapsed ise. Selleks, et seda muuta ja anda peredele võimalus rahulikuks läbirääkimiseks, kutsus riik paari aasta eest ellu perelepitusteenuse. Teenuse pakkumise aja jooksul on seda kasutanud enam kui 1500 peret ning paljud on jõudnud ka kokkulepeteni, mis kõigi pereliikmete elu rahulikumaks teevad.

Kolme poega kasvatavad koos Markko ja Eva, kelle ühine tee lõppes pärast 19 aastat sel kevadel.

"Mõlemal poolel on tunne, et nende soovid ja ootused jäävad rahuldamata," võtab Markko kokku teema, miks mitte ainult nemad, vaid ilmselt ka paljud teised paarid lahku minna otsustavad.

"Tegime üksteisele ja endile nii palju liiga juba, et oli näha, et see ei lähe paremaks, pigem järjest võimendub ja me kisume inimesi enda ümber järjest rohkem sellesse draamasse," kirjeldas Markko endine kaaslane Eva. Nii tegidki nad koos ühel õhtul lõpliku otsuse, et suhe enam jätkuda ei saa.

Maarja ja Kaider olid koos 16 aastat, neil on kaks last ja paar ei ole nad enam alates eelmisest aastast. "Ühel hetkel paarisuhe jäi tagaplaanile ja siis tulid ka väikesed vaidlused ja erimeelsused, kuni selleni välja, et otsustasime, et oleme eraldi, nii on parem. Aga jääme sõpradeks," rääkis Maarja. Kuigi mõlemad on rahumeelsete lahenduste poolt, tundus laste jagamiseks alguses ikka vajalik hakata asju ajama läbi advokaatide.

Viru maakohtu esimees, perevaidlustele keskendunud Liina Naaber-Kivisoo ütleb, et laste jagamine kohtus moodustab umbes kolm protsenti kõigist tsiviilkaasustest ehk 2225 kaasust aastas.

Vanemate teadmised oma õigustest on aasta-aastalt kasvanud, nii et ka kohtusse pöördutakse ehk üha tihemini. Kuid perevaidlusteks ei ole kohtus käimine kindlasti parim lahendus.

"Algne iva on ikkagi selles, et inimesed ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, kuna emotsioonid on hästi tugevad," kirjeldas ta olukordi, mis enamasti tema ette jõuavad. Kuni kompromissideni ei jõuta, võib aga juhtuda, et laste elud ongi kistud kaheks nii kodu kui huvialade poolest – võib olla, et ühel nädalal on ühe vanema soovil lapse huviks muusika, teisel aga teise tahtmise järgi vaid kindlad spordialad.

"Kohtus käimine tähendab seda, et kõik relvad on väljas. Kohtus tajuvad inimesed, et neid rünnatakse, nad ei ole enam leplikud ja koostööaltid, sest nad tunnevad, et peavad ennast kaitsma. Palju parem on see, kui inimesed suudavad ise kokku leppida või siis perelepitaja vahendusel," tõdes kohtunik.

Üsna kiiresti pärast advokaatide kaudu suhtlemist mõistsid ka Kaider ja Maarja, et kohtutee ei ole nende jaoks ja parem on hoida kokku raha ning aega ja käia perelepitaja juures.

"Ega ma alguses sellest midagi ei arvanud, mõtlesin, et perelepitaja – niikuinii hakatakse meid Maarjaga kuidagi kokku suruma või lepitama," meenutas Kaider.

Riigi poolt kahe aasta eest ellu kutsutud perelepitusteenus ei ole aga tegelikult sugugi paariteraapia, sest kõige tähtsamaks eesmärgiks on lapse heaolu, mitte see, et lahku läinud paar omavahelise romantilise suhte mõrasid lappima hakkaks. Otsitakse rahumeelseid kokkuleppeid selle osas, kuidas hakkab käima suhtlus lastega ja laste pärast. Kaider sai samuti aru, et lepitaja juures käimine tuleb igal juhul kasuks, nii et koos see teekond siiski ette võeti.

Varem paariteraapias käinud Eva ja Markko said samuti erinevusest aru ning perelepitaja juures käies mõistsid, et oli paljutki, mille peale nad varem kahekesi kokkuleppeid tehes ei olnud mõelnud. "Detailsuse aste olid palju suurem," meenutas Markko. Nüüd on neil päris täpselt paika saanud näiteks seegi, kui suured lastega seotud kulud lähevad jagamisele ja millistel aastatel veedavad lapsed pühasid emaga ning millistel isaga. "Pinge langes päris kähku, sest seal on ikkagi professionaalid, kes oskavad rääkida. Lihtsalt kuna inimestel on egod... pead oma ego ikkagi alla suruma ja mõtlema lastele," ütles Kaider omast kogemusest.

"Seda ego saab ikkagi alla sellega, kui ma korduvalt ütlen, et kelle pärast me oleme siin – lapse. Paneme lapse nüüd siia ruumi ja hakkame tema peale mõtlema," kirjeldas sotsiaalkindlustusameti perelepitaja Liina Kohu võimalikku protsessi. Kui see pole piisavalt mõjus mõtteharjutus ning kompromisside poole ei liiguta, on vaja radikaalsemat näidet.

"Teengi nõutu näo pähe ja küsin, et mis siis nüüd saab – kas ma toon teile sae ja võtame lapse, lõikame ta pooleks, et üks saab poole ja teine saab poole? Siis nad tarduvad ja jäävad vaikseks," ütleb perelepitaja. Omavahel kaklemine ja lahenduste mitte leidmine aga piltlikult öeldes just nii lastele mõjubki. "Loomulikult neil kummalgi ongi oma mõtted ja see on okei. Lihtsalt siit tulebki nüüd hakata leidma neid kohti, kus teha, mina tahaks ikkagi öelda, et kompromisse."

Perelepituse sessioonide jooksul räägitakse vanemate ja lastega eraldi. Võimalus end väljendada antakse ka kõige pisematele. "Riikliku teenuse juures on ääretult oluline see, et laps saaks hääle," ütles Kohu. Lapsega suheldes proovib ta aru saada, millisena laps oma vanemaid ja nende omavahelist suhtlust näeb ja tõlgendab, kuidas end olukorras tunneb ja mida tahab emale-isale edasi öelda.

Praegu ongi tavaline praktika, et kohtusse laste hooldusküsimusi lahkama läinud pered saadetakse esmalt perelepitaja juurde ja soovitatakse leida suhtluskorra ning muu elukorralduse osas kokkulepe hoopis kohtuväliselt. Muidugi ei anta perelepituse soovitust siis, kui on teada varasematest lähisuhtevägivalla juhtumitest peres.

Kahe aasta jooksul on toimunud üle 1500 perelepituse, millest umbes kolmandik on jõudnud ka konkreetse kokkuleppeni. See tähendab, et abi on saanud üle 600 lapse, kelle vanemad ei kisu neid enam emotsionaalselt lõhki.

Nii Eva ja Markko kui Kaideri ja Maarja lapsed on pidanud harjuma uue elukorraldusega. Olgu selleks siis nädal ühe ja nädal teise vanemaga või põhielu ühe vanema juures ja iga teine nädalavahetus teisega – lapsed tunnevad end rahumeelse kokkuleppe järel paremini.

"Ma arvan, et mingi suur pinge on maas, et nad ei pea kartma mingisuguseid tülisid. See plahvatusoht siin kodus – seda ei ole enam. Nad saavad tulla rahulikult koju ja ei pea võib-olla kuskil hiilima või õue jääma, kui nad kuulevad, et emme-issi siin toas valjult vaidlevad," rääkis Eva kergendatult. Ta tunneb, et lastel on süvenenud turvatunne.

"Sa pead aru saama, et kus on lapsel parem," tõdes Kaider. Tal kulus kolm kohtumist perelepitajaga, et enda jaoks asjad selgeks saada. "Kui me aasta alguses läksime eraldi elama, siis tegelikult suve keskel olid meil kokkulepped tehtud. Võrreldes kohtuteega, ma julgeks arvata, et kordades kiiremini," ütles tema ekskaasa Maarja.

Eelmisel aastal avaldatud uuringu kohaselt ei olnud peaaegu 14 protsenti lastest oma lahus elava vanemaga viimase 12 kuu jooksul suhelnud, ei näost näkku ega telefoni teel. Selle juures ongi kindlasti suurim roll vanematel, kes ei olegi suutnud suhtlust lastega käimas hoida ja perelepitusega just sellise suhtluse võimalusi püütaksegi leida.

"See on väga oluline, et nad näevad nüüd küll vanemaid eraldi, aga siiski rõõmsana ja mitte tülitsevana. Ma arvan, et see on väga oluline," ütles Markko.

Mirjam Mõttuse autorisaade "Siin me oleme" on ETV eetris reedeti algusega kell 20. ERR-i portaalis saab värsket osa vaadata juba praegu selle loo juures olevast videost.