Nõustun, et nn sarivõlgnikud ongi tihti vaesed ning registritest ei leia nende varade kohta mingit infot. Kohtutäiturite töölauad on selliseid juhtumeid täis. Siiski peab ka varatu võlgnik kuskil elama ja millegi eest süüa ostma ning paraku tean ka enda praktikast mitmeid juhtumeid, kui varatud (elatis)võlgnikud on tegelikkuses edukad ärimehed, vaatamata sellele, et nende suhtes käib rida täitemenetlusi.

Nagu paljud teisedki eluvaldkonnad on täitemenetlused suuresti automatiseeritud ehk väga palju esmast kontrolli inimese varade kohta teeb ära arvuti. Ja sellest võib tekkida vigu.

Näiteks ei ole haruldane, kui kinnistusraamatusse on märgitud vara omanikuks üks abikaasa ning vara võib olla mittevõlgnikuks oleva abikaasa nimel. Programm aga ei tuvasta, et vara kulub ka võlgnikule endale. Sellisel juhul tuleb kohtutäituril esmalt tuvastada, kas võlgnik on abielus ning seejärel teha kindlaks ka tema abikaasa varaline seis.

Sarnane olukord võib tekkida ka ettevõtete osadega. Osalused ettevõttes võivad olla ühisvara, kuid registrisse on kantud vaid üks abikaasadest ning nii ei lähe võlgniku varale kohtutäituri keelumärked peale. Seega, kui võlgnikul on abikaasaga ühisvara, tuleb võla sissenõudjal esmalt pöörduda kohtusse ühisvara jagamiseks.

Paljud sissenõudjad eeldavad, et vara jagama läheb kohtusse kohtutäitur. Tegelikkuses see nii ei ole. Hagi vara jagamiseks peab esitama sissenõudja ise ning teadmatusest jäetakse see tihti tegemata. Praktika näitab, et kohtusse pöördudes kohus reeglina ühisvara siiski jagab ning selle arvelt saab nõudeid täita.

Veel üks võimalus oma vara varjamiseks on selle võõrandamine enne täitemenetlust. Vähesed teavad, et taolist vara on võimalik tagasi võita. Selleks tuleb kontrollida, millal ja kellele on võlgnik vara võõrandanud. Lisaks eeldavad sissenõudjad tihti, et vara tagasi võitma läheb samuti kohtutäitur, kuid see kohustus ja võimalus on siiski sissenõudjal endal. Kohtutäituril on kohustus sissenõudjat sellest võimalusest vaid teavitada.

Lisaks tasub kontrollida, kas võlgnikul on näiteks surnud vanemad, kellelt võiks midagi pärida. Paljud võlgnikud ei kanna päritud kinnisvara enda nimele, kuna nad ei soovi, et kohtutäiturid päritud varast teada saaksid. Lisaks ei pea surnud isiku nimel oleva kinnisvara eest maamaksu maksma. Ka seda tuleks sissenõudjal jälgida ja täiturilt küsida. Lisaks võivad võlgnikul tekkida erakorralised märkimisväärsed sissetulekud, näiteks pensionisambast raha väljavõtmisel. Nii kanti esimesel pensionisambast raha väljavõtmisel kohtutäituritele kokku ca 70 miljoni euro eest nõudeid.

Aina enam globaliseeruvas maailmas ei ole ka harvad juhtumid, kui võlgnikud kasutavad teiste riikide pankade teenuseid. Eesti kohtutäitur saab aga täitemenetlust läbi viia vaid Eestis.

Kui võlgnik kasutab mõne teise riigi panka, tuleb sissenõudjal alustada täitemenetlust kolmandas riigis. Näiteks elavad ja töötavad paljud võlglased Soomes või kasutavad mõne Leedu panga teenust ning sellisel juhul on sissenõudjal õigus alustada uut täitemenetlust seal. Võlgniku osas võib läbi viia paralleelseid täitemenetlusi mitmes erinevad riigis.

Uue aja trend on oma vara petmine krüptosse. Ka sellisel juhul tuleb sissenõudjal vajadusel detektiivi mängida ning uurida, kas võlgnik võib arveldada hoopis virtuaalvääringutes ning kas ja kuidas neid arestida saab.

Täiendavalt tasub meeles pidada, et võlgnikul võib olla ka mõni kallis hobi, näiteks fotograafia ehk hinnalist vallasvara saab ja tuleb samuti arestida. Oma praktikas olen minevikus arestinud ja müünud nii teemante kui ka domeene ja kaubamärke.

Selleks, et võlad saaks tasutud, kutsun sissenõudjaid üles olema täitemenetluses ise aktiivne ning kui töötasust laekumisi ei toimu ja võlgnik pensioni ei saa, tuleb läheneda loominguliselt ja isiklikumalt ning teha ka kohtutäituritega koostööd, jagada infot, paluda ülevaateid ja täiendavat põhjalikku kontrolli. Lisaks tasub alati kaaluda ka juriidilise nõustaja poole pöördumist, kes aitab vajadusel võlgnike vara tuvastada, ühisvara jagada ning ka vara tagasi võita.