Maria Lemberg on Ukraina vabatahtlik, kes töötab kunagise suurettevõtja Fedir Špigi nimelises heategevusfondis alates 2014. aastast. Fond saab raha Ukraina ettevõtjatelt. 10 aastat tagasi Maria ei teadnud palju sõjatehnikast. Täna võib pidada loengu droonidest.

"Praegu on kõige suurem nõudmine droonivastaste seadmete järele. Vaja on ka droone. Droonidega on nii, et riiklikud programmid ja projektid võivad saada riigi rahastust. Droonivastased seadmed on siiani defitsiit," ütles Lemberg.

Kui Venemaa võttis Krimmi, tekkisid uued vabatahtlikud annetusorganisatsioonid. Kui Vene väed jõudsid Kiievi alla, tuli neid juurde. Nüüd, 1000 päeva hiljem näib, et annetamine sarnaneb merelainetega - kord nagu tsunami, siis piisav, et lükata tühi pudel pikali. Peegelsiledaks siiani muutunud pole.

"Mulle tundub, et annetamine käib väga palju läbi mingisuguste vapustuste. Siis, kui 10 aastat. tagasi algas sõda Donbassis, kõik reageerisid sellele. Annetused olid väga suured. Väga palju ohverdati. Siis, kui inimesed harjuvad sõjaga, siis ka annetused vähenevad," rääkis MTÜ Vaba Ukraina liige Andrus Rumm.

MTÜ Slava Ukraini tegevjuht ja juhatuse liige Anu Viltrop lisas, et oma esimesel tegutsemisaastal kogus Slava Ukraini üle 6,5 miljoni euro annetusi. "Ja ma usun, et see oli paljude inimeste jaoks üks viis, kuidas oma halba enesetunnet, ängi, viha kuidagi kanaliseerida. Tänavu on Slava Ukraini kogunud annetusi veidi alla 75 000 euro. Täna me enam annetusi ei kogu, sest me oleme võtnud suuna uste kinni panemisele," sõnas Viltrop.

Andrus Rummu sõnul praegu annetused jätkuvalt langevad. "Ja on kujunenud välja selline püsiannetajate grupp. Inimesed, kes jätkuvalt hoolivad, võtavad seda isiklikult, kes saavad aru, et seni kuni kestab sõda, peavad nad andma oma panuse," sõnas Rumm.

Miks vajab suur riik sõja pidamiseks annetusi? Ukraina kogemus tuletab meelde paar põhitõde, millega iga riik peaks arvestama. Mis vähegi jõukohane, tooda ise. Sõja ajal ei saa täielikult sõltuda tarnijatest.

"Keegi ei saa konkureerida Hiinaga varuosade tootmisvõimsuse osas. Praegu on suured probleemid Hiina tarnetega. Hiina pole selles osas usaldusväärne tarnija. Alternatiive on väga raske leida. Seetõttu püüavad Ukraina tootjad üha rohkem toota kõik osad kodumaal," ütles Maria Lemberg.

Teine õppetund - mida iganes on tarvis sõjaks - varu rahu ajal. Sõja ajal raha pole. Ettevõtlus on halvatud. Seda näitab Ukraina ettevõtete rahaline panus, mis langeb.

"See on loomulik - meie majandus on sõjas ja riik on sõjas. Väga keerulised on väljakutsed tööhõive, sisemigratsiooni ja väljarände osas. Nii et on suur langus võrreldes aastaga 2022 ja isegi aastaga 2023," lisas Lemberg.

Ukrainasse mitte ainult ei viida kraami, sealt ka tuuakse. Mitte ainult lahinguvälja leide, millelt õppida. Andrus Rumm räägib ühe loo Fanta pudelist, mille ta sai Ida Ukrainas ühest külast.

"Me tegelikult tundsime seal mingit väga head praelõhna. Läksime vaatama ja selgus, et just oli tapetud siga. Ja võeti harjaseid. Pärast meile pakuti süüa ja rääkisime juttu. Oli selline võisai - natuke kuivanud, väga paks või, kass astus vahepeal või peale. Pärast, kui siis see istumine oli lõppenud, tormasime auto juurde, et juua kiiresti peale Pepsit. Aga pärast siis värava peal külamees ulatas meile sellise salapärase joogi, mida ma olengi poolteist aastat hellalt hoidnud. Ilmselt on see mingi isetehtud alkohoolne jook," rääkis Rumm.

Andrus Rumm laob lauale terve patarei viina, mis samuti on avamata. Ja voldib lahti Aasovi pataljoni särgi, mida ta kunagi ei kanna. Laual on embleemid ja kellegi nimesilt, keda pole enam elavate kirjas. On kingituse saamise rõõm, kui see on vajalik. Ja on kinkimise rõõm, mis näitab suuremeelsust. Mõlemad rõõmud loovad sideme pikaks ajaks.