19. novembril, möödub 1000 päeva Ukrainas toimuva ja Venemaa algatatud täiemahulise sõja algusest. Päevast, mis ennekõike muutis kõike meist 1000 kilomeetri kaugusel Ukrainas, ent mis tegelikult muutis paljut ka siin, Eestis.

1000 päeva Ukrainas

Ukraina jaoks on viimased 1000 päeva tähendanud ulatuslikke kannatusi: lähedaste kaotamine, kodude mahajätmine ja põgenemine, pommitamised ja unetud ööd varjendites, katkenud haridus ja lapsepõlv. 1000 päeva on pikk aeg selle kõige talumiseks.

Viimase 1000 päeva jooksul on Ukrainas vahetult sõjategevuse tõttu vigastada saanud või hukkunud ligi 40 000 tsiviilisikut, see on umbes Pärnu linna jagu inimesi. Seejuures on elu ja surma vahel sageli vaid õhkõrn piir. Nagu meenutab üks Harkivis elav naine, kelle korter sai pommitabamuse: "Kui ma oleksin diivanil lamanud, oleksin ma praegu surnud. Ma seisin pliidi juures ja seal vahel olnud sein päästis mu."

Sõjategevuse käigus on oktoobrikuise seisuga hävitatud 75 ja kahjustada saanud 587 haiglat või tervisekeskust. Samal ajaperioodil on kahjustada saanud või kasutuskõlbmatuks muudetud 1500 haridusasutust. Rääkimata loendamatutest kodudest ja muust tsiviiltaristust.

Umbes kolmandik kõigist maailmas toimuvatest rünnakutest tervishoiusüsteemi vastu ja neljandik kõigist rünnakutest haridussüsteemi vastu leiavad aset just Ukrainas. Rahvusvaheline humanitaarõigus ütleb aga väga selgelt, et koolid, haiglad ja kriitiline tsiviiltaristu on objektid, mida sõjategevuse käigus rünnata ei tohi.

Praegu seisavad rindelähedastesse kogukondadesse elama jäänud inimesed, eriti Donetski, Harkivi, Hersoni, Zaporižžja ja Dnipropetrovski piirkondades, silmitsi raskete elamistingimustega, mis talve lähenedes veelgi halvenevad. Elektri-, vee- ja küttetaristu on mitmel pool kahjustada saanud või täielikult rivist väljas.

Alles möödunud nädalavahetusel toimus üks ulatuslikumaid rünnakuid Ukraina energiataristu pihta. Kui keskküttele ja elektrile loota ei saa, toovad või ehitavad inimesed endale isegi kortermajadesse puu- või söeküttega ahjusid ning valmistavad süüa õues pliitidel, et kuidagi hakkama saada. Pidevad pommitamised on piiranud ligipääsu kriitilistele teenustele, samuti kauplustele, apteekidele ja pankadele. Sõjast ei ole ükski eluvaldkond puutumata jäänud.

Tulevaks aastaks ennustatakse, et humanitaarabi vajab jätkuvalt ligi 13 miljonit inimest, ennekõike piirkondades, mis asuvad rindejoone lähedal. See on kümme Eesti elanikkonda, kes vajavad jätkuvat abi baasvajaduste, nagu toit, ravimid ja toasoe katmiseks. Sellele lisandub pikaajaline kahjudega tegelemine: taastada on vaja hävitatud hooned, puhastada metsad ja põllud lõhkemata lahingmoonast ning parandada vaimsed haavad. Sest ükski kümneaastane laps ei peaks oskama hääle järgi kindlaks teha, kas tema suunas lendab Grad või Iskander.

1000 päeva Eestis

Eestile on viimased 1000 päeva olnud mitmesuguste emotsioonidega: alguses tohutu empaatia ja abistamistuhin, hiljem aga üha enam võimustvõttev sõjaväsimus.

Ukrainast on sõja eest teistesse riikidesse põgenenud üle 6,7 miljoni inimese. Neist on Eestisse jõudnud peamiselt need Ukraina perekonnad, kellel oli Eestiga selge side: sugulased, sõbrad või varasemad tööandjad.

Kuna Eesti asub Euroopa Liidu välispiiril, on siit läbi liikunud veel kümneid tuhandeid ukrainlasi, kelle sihtkoht oli kaugemal, kuid kel oli selja taga pikk ja ohtlik teekond okupeeritud aladelt läbi Venemaa turvalisusesse.

Praegu elab Eestis üle 40 000 ukrainlase, kellele meie riik on pakkunud kaitset vägivalla ja sõja eest. Vaid üheksa aastat tagasi, Süüria kriisi ajal, tundus 400 abivajava süürlase vastuvõtmine meile võimatuna. Nüüd tuleme riigi ja ühiskonnana toime ka sada korda suurema inimeste hulgaga.

Oleme siia jõudnud ukrainlastele suutnud pakkuda turvalist ja toetavat keskkonda. Suurem osa kaitsesaajatest on leidnud endale töö- ja elukoha, õpitakse eesti keelt ja tuntakse end Eestis elades enamasti turvaliselt. Kuna enamus Eestisse jäänud Ukraina pagulastest on pärit Ida-Ukraina aladelt, mis on kas okupeeritud või aktiivne lahingutsoon, plaanib suur osa neist Eestisse elama jääda, kuna neil ei ole enam kuhugi naasta.

Väsimus on inimlik ja mõistetav emotsioon, ent peame aru saama, et sellel sõjal, millal iganes see lõpeb, on Eesti riigile ja ühiskonnale pikaajaline mõju. Jätkugu meil ka edaspidi jaksu ja järjepidevust toetada nii neid, kes tulevikus vabatahtlikult Ukrainasse naasta soovivad, kui ka neid, kes oma tulevikku Eestiga plaanivad siduda.

1000 päeva Eesti Pagulasabis

Eesti Pagulasabile on viimased 1000 päeva olnud kiire kasvu ja töötegemise aeg. Evakueerisime Ukraina-Poola piirilt üle 8000 inimese, kellel Eestiga olemasolev side. Eestis toetasime kümneid tuhandeid siia saabunud inimesi läbi nõustamise, koolitamise, elukoha otsimise ja vaimse tervise teenuste pakkumise. See periood oli kaootiline, kuid südantsoojendav, sest sellist ühiskondlikku aktiivsust nii annetuste tegemise kui ka vabatahtliku tegevuse näol ei olnud me Eestis kaua aega näinud.

Suurem osa meie tööst on leidnud aset Ukrainas, kus oleme järjepidevalt tegutsenud juba kümme aastat, alates sõja tegelikust algusest. Viimased 1000 päeva oleme olnud ühed suurimatest rahapõhise abi andjatest, sealhulgas pakume me abi kõige raskemini ligipääsetavates Ukraina piirkondades.

Viimase 1000 päevaga oleme Ukrainas kohapeal jõudnud 439 000 inimeseni ning meie kaudu on humanitaarabina laiali jagatud ligi 57 miljonit eurot. Selles sisaldub lisaks mitmeotstarbelisele rahapõhisele abile ka toiduabi, talve üleelamise ja kodude taastamise toetused, väikeettevõtluse ja põllumajandustegevuste taastamise või alustamise toetamine. See on ühe Eesti vabaühenduse jaoks suur saavutus.

Meie umbes 120 töötajat nii Ukrainas kohapeal kui ka meie teistes kontorites on näidanud, et Eestis on nii vajalikku oskusteavet kui ka paras annus kastist väljas mõtlemist, millega kriisiolukordades panustada. Vaid üks inimpõlv tagasi olime ise humanitaarabi saajad, nüüd oleme kasvanud aga humanitaarabi andjateks. Väikeses ja dünaamilises Eestis on see võimalik.

Kuid meie töö Ukrainas ei ole läbi. 1000 päeva on seljataga, teadmata arv on veel ees. Meenutamaks neid tuhandet päeva süütame 19. novembril Tallinnas, Vabaduse väljakul 1000 küünalt, ühe iga sõja tõttu kaotatud päeva eest. Samuti alustasime toetuskampaaniaga "1000 päeva sõda, 1000 sooja kodu", et anda Eesti inimestele taaskord võimalus otse ja vahetult toetada sõja tõttu kannatanud Ukraina inimesi. Sedapuhku selleks, et algav talv vähegi soojem ja hubasem saaks.