See sõda ei ole kestnud 1000 päeva, lihtsalt meie siin, mujal Euroopas loeme ümmargusi tähtpäevi. Ei tasu unustada, et ülejäänud maailma teadvusesse jõudis sõda Donbassis päriselt alles 2022. aasta 24. veebruaril. Ukrainlaste jaoks on sõda kestnud ju kümme aastat.

Täiemahuline sõda algas minu jaoks õigupoolest enne seda, 19. veebruaril, kui olime toimetaja Anton Aleksejeviga Valgevenes kajastamas sõjaväeõppusi Zapad. Olin ju varemgi käinud Zapadit filmimas.

Kuidas see tavapäraselt käib? Vene ja Valgevene väed näitavad oma koostööd. Kõigepealt eksponeerivad mõlemad pooled oma relvade võimekust – raketid, mürsud. Lennukid pommitavad. Tankid, need on alati viimased. Jõhker šõu! Hävitav jõud.

Seekord oli natuke teistmoodi. Tehnika ei tulnud tagasi. Minu jaoks oli see esimene häirekell, et asjad pole päris õiged. Tavaliselt sõidab sellel polügoonil kogu tehnika tagasi. Siis on aeg intervjuudeks. Alati läheb selleks pisut aega, kuni tehnika sõidab. Aga sel korral oli teistmoodi. Meil oli aga planeeritud lähetus Kasahstani ning pidimegi Valgevenest edasi lendama. Käisin veel kolleegidele ja toimetuse juhtidele välja mõtte, et siin Zapadil pole kõik päris tavapärane, äkki hakkab midagi juhtuma. Võib-olla peaksime kohe minema Ukrainasse?

Paraku ei tundunud see kahtlus kellelegi reaalne ega veenev.

Märkida tasub, et sealsamas vaatlesid õppusi ka NATO vaatlejad. Nad vaatlevad, aga ei ütle midagi. Sellest hoolimata enamik Euroopa Liidust ei uskunud, et sõda algab. Miks Ameerika ja väike Eesti on need, kes ütlevad, et algab sõda?

23. veebruari õhtul olime juba jõudnud Kasahstani, Nur-Sultani (Astana). Öösel, kohaliku aja järgi kell 3.30 vaatasin telekast telekanalit Rossia RTR ja Vladimir Putini kõne andiski seletuse, miks sõjatehnika sel korral Valgevenes polügoonile tagasi ei pöördunud. Algaski.

Surm ei ole kõige õudsem

Kõige sagedasem küsimus, mida sõjakorrespondentidelt küsitakse, on "Kas näete sõda unes ka? Kas laibad jäävad pähe kummitama?"

Ei jää kummitama. Ei näe unes ka.

Irpini silda on pommitatud mitu korda, ometi on see ainus viis saada üle jõe, kasvõi mööda rususid. Kõige hullemad pähe jäänud pildid ongi sealt. Kõige hullem on näha sõja eest põgenevate naiste ja laste silmis läbielatud koledusi – mitu päeva väldanud pommitamisi, surma ja õudu.

Seda kummastavam on siiani vaadata, kuidas Ukrainas toimuvat kajastatakse mujalt. Justkui vaadataks, kuidas paistab Ukraina väljastpoolt. Justkui polekski see Ukraina, kus meie kohal oleme. Tuhandete kilomeetrite kauguselt diivanipatjade vahelt vaadates tunduvadki asjad teistsugused. Seal on lihtsam panna kirja kui kohapeal näha, mida sõjas olevad inimesed tunnevad, mida nad päriselt tunnevad.

Sõja esimestel kuudel tunti vägivalda, õudusi ja surma. Aga tunded taanduvad. Praeguseks oleme näinud, kuidas kõigepealt inimesed harjuvad. Ja siis väsivad. Sõda on muutunud igapäevaelu normaalsuseks.

Lugu mehest, kes polnud ennast kunagi pesnud 

Eestist lähetavad Ukrainasse sõda kajastama pea kõik suuremad meediamajad: ERR, Postimees ja Delfi regulaarselt. Igaüks kajastab omal viisil ja enda meediumi jaoks. Meie teeme telepilti, enamik teisi peamiselt kirjutavad.

See on oluline, sest nõnda saab kajastus mitmekesisem ning kõik lood ei sobigi ühtviisi igasse kanalisse. Selle illustreerimiseks on vast parim järgnev lugu.

Mais 2022 pandi Pokrovskist teele platsdarmrong põgenikega, voodid kahel pool. See oli tihkelt täis pakitud. Oli 34 kraadi sooja, aknad ei käinud lahti. Sõitsime selle rongiga 26 tundi. Vahepeal sai alajaam pihta ja rong jäi seisma. Õnneks seal parandatakse raudteed kiiresti.

Rongis oli eluheidik, end täis kusnud ja muidu räpane. Iga kord kui ta mööda läks, siis naised öökisid, sest hais oli nii tappev. Me murdsime ühe akna lahti, millest suurt abi polnud. Lõpuks keelasid inimesed tal üldse oma asemelt tõusta.

Rongis oli nii paljude erinevate lugudega inimesi. Mustlaspere – väiksemad tüdrukud hoolitsesid veel väiksemate eest. Enamik olid naised ja noored poisid. Seal oli tavalisi perekondi. Kõik rääkisid, kuidas keegi sai surma, kuidas nad otsustasid lahkuda. See oli enne sundevakuatsioone ja ära mindi siis, kui tsiviilelanikkonda hakati pommitama.

Nii palju lugusid, mida oleks saanud tekstina vahendada, aga mitte pildiga, sest kaamera ees need inimesed ei räägi. Me oleksime pidanud minema Harkivisse. Pommitatud linn, kuum sõda. Pilti kui palju!

Postimehe rindereporter Jaanus Piirsalu pidanuks minema selle rongi peale. Mõlemad oleksime saanud suurepärased lood. Aga kuna läksime teistpidi, siis ei saanud kumbki. Sealt tulebki meediumide erinevus sisse. Eluheidikust oleks saanud suurepärase artikli pealkirjaga "Mees, kes pole ennast kunagi pesnud".

Kas ajakirjanik on kohal või keskmes?

Märtsis 2022 Irpini silla peal jõudis kohale veel üks tõdemus. See oli esimene koht, kus sai selgeks, et venelased hakkavad meelega võtma sihikule ajakirjanikke. Suured sildid "Press" kadusid meie ja teiste kolleegide kiivritelt ning kuulivestidelt õige kiiresti, sest nendega olime silmatorkavad sihtmärgid. Press ei olnud enam puutumatu. 

Õigupoolest tasub üldse küsida, mis väärtus on sellel, et ajakirjanik kajastab sõda kohapealt? Veelgi enam tuleks küsida, kuidas seda on mõistlik teha. Distantsilt vaadates informatsioon moondub, eriti olukordades, kus on palju "sõjaudu". Alati peab vasardama kuklas, et sõjas kõik valetavad. See on loomulik osa võitlusest.

Sõjakorrespondentide eesmärk peaks olema anda edasi võimalikult vahetult seda, mis kohapeal toimub. Mida inimesed kogevad, näevad ja arvavad. Sellesse on propagandal palju keerulisem sekkuda, kui hästi ette söödetud ja kolme voienkorri ehk sõjablogija vahendatud infokildu.

Kohapeal olles ei saa aga unustada, et ajakirjanik ei ole nendes lugudes peakangelane. Jah, oleme Anton Aleksejeviga korduvalt jäänud tule alla. Oleme saanud tunda meelekohal ukrainlaste püssitoru, kuul rauas, kui naiivsetena tungisime sõja esimestel päevadel Kiievi kaitserõngast linna sisse.

Aga selle kõige juures ei ole need lood meist. Kuitahes hirmus või sensatsiooniliselt põnev ei tunduks, oleme seal kajastamas nende inimeste lugusid, kelle elu üle see sõda tegelikult otsustab.

Võsu pood ning sõda kodus ja võõrsil

Iga kord, kui astun sisse oma maakoha kodupoodi Võsul, hüüab müüjaproua Silvi: "Teid on ka koju lastud!" Õigupoolest on vist televaatajatel tõesti mulje, et me Antoniga oleme kogu aeg Ukrainas rindel. See pole nii.

Me käime Ukrainas kahe nädala kaupa keskmiselt mõne nädala tagant. Siis tuleme koju. Tuleme sõjast ära. Tuleme ära sealt, kust need, keda me kajastame, ei saa ära tulla. Neil ei ole võimalik sõjast puhkust võtta.

Need ukrainlased, kellega kohtume nullil ehk kontaktjoonel kaevikutes, ei saa tulla ära. Miks nad teevad seda? Miks nad seisavad Ukraina eest? 

Alguses ütlesid nad, et tulid sõtta seepärast, et venelane ei jõuaks minu koju, naise ja lasteni. Enamik neist, kes läksid sõtta vabatahtlikena, ei ole enam elus. Seegi on üks osa väsimusest. Sõjas on uued, nad seisavad alade eest, mille hoidmise või loovutamise üle targutavad lääneriikide juhid.

Sõja alguses arvasid kõik, ka ukrainlased ise, et Ukraina annab alla ja kolme päevaga on kõik Venemaa käes. Aga nähes, milleks see rahvas on tegelikult võimeline, tõusis lootus.

Tegu oli siiski Euroopa kõige kogenuma armeega, sest sõda oli Ukraina jaoks väldanud selleks ajaks juba kaheksa aastat. Ja ei olnudki Vene armee nii kõva, kui oli end välja reklaaminud.

Harkivi ja Hersoni oblasti tagasivõtmine andis kõva enesekindlust. Me olime esimeste ajakirjanikena seal kohal. Seda rõõmujoovastust oli võimatu edasi anda pildis või sõnas. See tõi tõusu. Nagu ka Kurski oblasti hõivamine.

Laskemoonapuuduses kaevikus vireleda on väga demoraliseeriv. Oodata laskemoona, mida lääneriigid on lubanud, aga mis ei tule ega tule. Samal ajal pommitab Venemaa tsiviilehitisi, tapab inimesi. See toob mõõna. Neid tõuse ja mõõnu on selle tuhande päeva peale jagunud mitmeid. Ja jagub veel.

Iga kord kui ära tuleme, ütlen sõduritele: "Võ vajujute za nas." Teie võitlete meie eest.

Müüjaproua Silvi küsib alati ka: "Millal see kõik lõppeb?" Ma vastan alati sama: "Ei tea." Tean vaid, et oleks meil siin sõja puhkedes kümnendikki sellest kaitsetahtest, mis ukrainlastel, oleks juba väga hästi. Kas on?