Alaa kolis 2016. aasta 11. oktoobril sõja eest Eestisse koos abikaasa ja toona pooleteise-aastase tütrega. Süürias jäid nad ilma kõigest. Eestis leidis ta elukoha Türil ja asus tööle martsipanitööstuses.

Süüria režiimi senise liidri Bashar al-Assadi perekonna võimult kukutamine on toonud kauaoodatud vabaduse.

"Olen väga-väga-väga rõõmus. Viimane asi, mul on vaba riik, see on väga tore. Väga tore asi mulle. Ma laulan ja ma teen tantsu ja kõik minu kolleegid ütlesid "Palju õnne, Alaa". Räägin ja räägin ja räägin, et nüüd mina olen vaba, ma saan rääkida, mida ma tahan. See on suur asi," ütles Alaa.

Süürlanna loodab küll tulevikus kodumaale tagasi minna, kuid tütre pärast jääb ta veel Eestisse, sest tema perest on saanud eestlased.

"Mina ei tunne, et mina olen võõras, päriselt. Üldse ei tunne seda. Kui ma nutan, keegi on minuga. Kui ma olen rõõmus, keegi on minuga. /.../ Kui mul on kodakondsus või mitte, mina olen teie tütar. Kui ma olen süürlane, eurooplane, eestlane - mina olen Eesti tütar kogu aeg," rääkis Alaa.

Aga mitte kõigil ei läinud Eesti ühiskonda sulandumine nii hästi. Kui Euroopa Liit hakkas 2015. aastal põgenikke liikmesriikidesse määrama kvoodi alusel, näitas vastumeelsust üles nii Eesti riik kui ka pagulased ise, kelle jaoks puudus siin vajalik tugi ja kogukond.

"Tegelikult enne aastaid 2015 ja 2016 Eestisse saabus väga vähe põgenikke. Me räägime mõnekümnest inimesest aastas. Ja olukorras, kus rändekava raames oli planeeritud ja võetigi vastu veidi üle paarisaja inimese, siis see tekitas alguses väga palju ebakindlust, teadmatust ja ka hirme ühiskonnas, et mis sellega kaasneb. Me arutasime, mitu põgenikku on Eesti võimeline vastu võtma. Nüüd, aastaid hiljem me näeme, et Eesti on olnud võimeline kümneid tuhandeid põgenikke vastu võtma ja nende kohanemist ja elu sisseseadmist toetama. Ja me oleme saanud Ukraina sõjapõgenike saabumisega hakkama, nende toetamisega hakkama ja saime seda ka süürlaste puhul, kuigi need numbrid on totaalselt erinevad," rääkis Mondo rändeekspert Meelis Niine.

Süürlaste kohanemisel on probleemiks eelkõige keelebarjäär ning raskused elukoha ja töö leidmisel. Näiteks sai Shorok Alsulaimani jaoks saatuslikuks eesti keele nõrkus, mistõttu purunes tema unistus saada hambaarstiks. Nüüd õpib naine Eesti Maaülikoolis tehnika ja tehnoloogia erialal.

"Alguses oli väga raske ja praegu on mõned asjad veel, tunnen selle raskusi. Aga muidu olen väga rahul, väga hea, olen rõõmus. Ja ma mõtlen, et õnn, et ma tulin Eestisse, et praegu mul on väga rahulik elu," rääkis Shorok.

"Kõigepealt õppimine, keel, ülikool ka. Need on kõige raskemad teemad minu jaoks. Nagu eluülesanded ja need olid kõige raskemad eluülesanded. Aga ma loodan, et ma saan hakkama sellega," lisas ta.

Eesti ühiskonda lõimumine läks kõige kergemini lastel. Wisam ja Ghala olid Eestisse jõudes veel lasteaia-ealised, praegu õpivad nad Türi külje all Laupa põhikoolis. Vanem vend ja noorem õde on nagu iga teine koolilaps, kes räägivad soravalt eesti keelt ning õpivad peamiselt neljadele ja viitele. Eestist on saanud nende kodu.

"Ma kindlasti tahan jääda Eestisse, ma ei tahaks tagasi minna, see oleks päris raske. Mul läheb juba araabia keel palju halvemaks kui eesti keel," ütles Wisam.

"Ma tahaks ka jääda Eestisse. /.../ Siin on väga toredad inimesed ja mul on väga palju sõpru siin," lisas Ghala.

Koolijuhi sõnul pingutas ta väga, et lapsed tuleksid just nende väiksesse kooli, et sealsed õppijad saaksid ellu kaasa avatuma meele.

Uuringud näitavad, et kontaktid sisserändajate ja kohalike vahel tekivadki Eestis eelkõige koolis-tööl, hoopis vähem aga vaba aega veetes ja sõpruskondades. Seda kinnitab ka Shorok.

"Mul on palestiinlastest sõpru, mul on türklased, mul on aserbaidžaanlased sõbrad, eestlased ikka, aga on vähe. /.../ Nad on natukene kinnised, ootavad esimest sammu meie poolt. Sellepärast mul ka on raske olla eestlastega hea sõber, aga ma ikka tahaks Eesti sõpru leida," ütles ta.

Süüriasse plaanib Shorok ühel päeval tagasi minna, kuid tunneb, et veel on vara. Ta pelgab oma elu kolmandat korda nullist alustada. Neli aastat tagasi "Pealtnägijale" antud intervjuus küsiti Shorokilt, kuidas näeb ta oma elu 10 aasta pärast. Siis ta vastas, et tahab lõpetada ülikooli ja ehk ka abielluda.

"See kümme aastat ei ole veel lõppenud. Äkki see plaan läheb tegelikult, aga ma ei tea. Abielluda... ma praegu ei mõtle sellele, aga võib-olla veel kuue aasta pärast. Võib-olla. Ma ei tea, ma ei saa midagi öelda selle kohta," ütles ta nüüd.