Eestisse on tulnud viimase kümne aastaga Pärnumaa elanikkonna jagu inimesi. Täpsemalt on aastast 2015. lahkunud suurusjärgus 110 000 inimest ja juurde tulnud ca 200 000. Saabujate hulgast moodustavad märkimisväärne osa Ukraina pagulased, kuid nad pole enamus.

Need inimesed on meie naabrid, töökaaslased ja pereliikmed. Võime öelda, et Eestist on saanud märkimisväärse sisserändega riik, mistõttu vajab see teema laiemat ühiskondlikku arutelu. Sisserände teemaline arutelu on ka olnud üks komistuskividest, mis sai saatuslikuks eelmisele valitsusliidule.

Liberaalsemad paremerakonnad Reformierakond, Eesti 200 ja parempoolsed on kurtnud pidevalt tööjõupuuduse üle, soovides tööjõurännet Eestisse märkimisväärselt suurendada. Juttu on olnud kuni 10 000 võõrtöölisest aastas, mis on teadupärast samas suurusjärgus kui Eesti aastane sündimus. Eesti ühiskond ei suudaks niivõrd suure hulga inimestega kohaneda ning ränne, mis võiks meie elu parandada, hakkaks tekitama hulgaliselt sotsiaalseid ja tööturu alaseid probleeme.

Eriti silmakirjalikuks muudab olukorra see, et samal ajal on kõlanud mõtted teha Eestis kõrgharidus tasuliseks. Ühelt poolt kurdetakse kvalifitseeritud tööjõu puuduse üle, teiselt poolt aga vähendatakse kõrghariduse kättesaadavust ning suunatakse meie enda noored välismaale õnne otsima. Oskustööjõu kättesaadavuse parandamiseks peaks siiski prioriteediks olema oma inimeste koolitamine ja kaasamine ning alles viimase võimalusena võiks kaaluda spetsialistide sisse toomist.

Kas soovitakse üldse spetsialiste?

Eestile on avatud nii Jaapani, USA kui ka Euroopa majanduspiirkonna tööturud, kust on võimalik igasuguste piiranguteta leida vajalikke spetsialiste. Need riigid moodustavad kokku ligi miljardist inimesest koosneva kõrgelt haritud ja kvalifitseeritud tööturu.

Meil kehtib sisserände kvoot mis lubab riiki tuua madalama palgaga töötajaid 0,1 protsenti ulatuses alalisest elanikkonnast ehk umbes 1300 inimest aastas. Lisaks on kvoodi alt vabastatud sisserändajad, kellele makstakse vähemalt konkurentsivõimelist 1,5-kordset Eesti keskmist palka. Nüüd hakkab kõlama reeglite lihtsustamise jutt õõnsalt eriti arvestades, et vabade töökohtade arv Eestis langeb ja töötus kasvab. Tööturul ei ole puudus potentsiaalsetest kandidaatidest. Tööjõu puuduse tõttu kannatavad ettevõtted, mis ei ole valmis maksma töötajatele konkurentsivõimelist töötasu.

Ettevõtted, mille ärimudel on nii kehv, et konkurentsivõimeline palk sellesse ei mahu, on paremerakonnad ära tinistatud sooviga tuua massiliselt võõrtööjõudu ning subsideerida kehvasid ja madala lisandväärtusega ärimudeleid.

Sel viisil tegutsedes kahjustame pikemas plaanis oma majandust ning moonutame tööturgu, tekitades ebaloomuliku surve palkade alanemiseks. Odava tööjõu importimine on lihtsam ja kiirem viis raha teenimiseks kui investeerimine arengusse ja innovatsiooni.

Ilmselt ongi neoliberaalide soov sundida töötajad konkureerima töö pärast mitte tööandjaid palga pärast. Töötaja on nõus madalama palgaga, kui alternatiiv on olla töötu. Mõistagi läheb tasakaalupalk sel juhul alla, sest pakkumise ja nõudluse tasakaalu seadus on kaasaegse majanduse A ja O.

Samuti puudub ettevõtjal igasugune vastutus sotsiaalsete ja integratsiooni kulude ees. Ettevõtja saab lõigata madala palgaga sisserändajatelt kasu ning jätta haldusliku koorma alarahastatud riigile. Need kulud jagatakse kogu ühiskonna peale või hullemal juhul jäetakse hoopiski tähelepanuta.

Lõimumine või segregatsioon?

Lõimumise sõltuvus sotsiaalsest ja juriidilisest staatusest on Eestis ajaloost teada. Hea näide on rannarootslaste juhtum. Mõnes piirkonnas, kus nad olid sarnaselt eestlastega pärisorjad, integreerusid nad kohalikega kiiresti. Seal, kus rannarootslastel säilis eraldi juriidiline ja sotsiaalne staatus, ei toimunud lõimumist peaaegu üldse.

Kui toome Eestisse inimesi, saab nendega tekkida ühine kultuuri- ja väärtusruum vaid siis, kui neil on kohalikega võrdsed võimalused ja ühiskondlik lugupidamine. Kui aga järgime Lääne-Euroopa mudelit ning toome siia odavat tööjõudu lihttööde tegemiseks, loome klassipõhist ühiskonda, kus saabunud võõrtöölisi koheldakse alamklassina. See lõhuks pikemas plaanis ühiskonna sidusust ja looks segregeerunud ühiskonna.

Tulevikus võivad kunagiste võõrtööliste lapsed tunda pettumust ja viha, sest hoolimata Eesti kodakondsusest ja vanemate elukestvast panusest oodatakse neilt jätkuvalt sotsiaalsete garantiideta lihttöö tegemist. Tõus eestlastega võrdsesse staatusesse jääb kättesaamatuks. Tekivad klaaslaed ja muud lõhestumise ilmingud mida näeme Lääne-Euroopas.

Tugev ja tasakaalukas rändepoliitika

Eesti rändepoliitika peab keskenduma eelkõige oma inimeste Eestis hoidmisele ja tagasi toomisele. Uued tulijad peavad olema hoolikalt valitud, et meie ühiskond suudaks neid omaks võtta.

Ränne peaks põhinema haritud ja Eesti arengut toetavate inimeste siia meelitamisel, mitte massilisel odava tööjõu impordil. Senisest suurem otsustusõigus sisserände kvoodi üle tuleks anda ametiühingutele. Sedasi väldime olukorda, kus valitsus peab plaani lõdvendada sisserände reegleid ajal, mil Eesti on Euroopa viie suurima töötuse määraga riigi hulgas.

Eestisse saab tekkida sidus ja avatud ühiskond, kus praeguste ja tulevaste sisserändajate lapsed ei oleks koheldud kui tõrjutud alamklass. Selleks on vaja läheneda sisserändele inimese, mitte ettevõtte vajadustest. Eesti ellu ja majandusse panustav inimene peab olema võrdne osa ühiskonnast, kus inimene saab kaasa rääkida olenemata tema nahavärvist, usutunnistusest ja perekonnanimest.