Hetkel, kui kultuurimälestiste nimekirjade inventuur algas, seisis seal 26 000 kultuurimälestist. Paljud olid topelt kaitsega. Mälestiste nimekirja inventuuri eesmärk on välja selgitada, kas see vastab ka tänapäeval muinsuskaitseameti ootustele, väärtushinnangutele ja võimalustele.

Muinsuskaitseameti mälestiste nimekirja korrastamise projektijuht Tarvi Sits ütles ERR-ile, et kui 1990-ndatel neid nimekirju koostati, olid ajatempo ja võimalused väga erinevad ja kasinad.

"Ühelt poolt tänu sellele, et 1990-ndatel väga kiires tempos nimekirju kokku pandi, on väga palju kultuuripärandit säilinud. Teisalt tollased võimalused ja tehnilised vahendid ei olnud kõige moodsamad.  Me vaatame nüüd andmed üle, kas need on täpsed. Mingitel juhtudel tuleb ka otsustada mõne mälestise kaitse lõpetada."

Näiteks võeti kunstimälestistest kaitse alla objekte, mis olid varastatud.

"Iseenesest see, et varastatud ese on riiklikus pärandinimekirjas, ei ole midagi erakordset. See annab meile võimaluse ja aluse näiteks kui mõnel oksjonil ilmub mingi meile väärtuslik kultuuripärand välja, tõestada, et see tegelikult kuulub meie mälestiste nimekirja ja me saame selle tagasi nõuda."

Sitsi sõnul vaadatakse nimekirjad väga kaalukalt üle, et ei esineks fantoommälestisi ja et andmed oleks korras. Samas tuleb Sitsi sõnul väga kriitiliselt vaadata, mis üldse vajab riigi kaitset.

"On ka selliseid juhtumeid, kus kogukond väga soovib, et midagi võetakse riikliku kaitse alla. Aga meie silmis on see kohalikul tasandil oluline pärand, mida kohalikud suudavad sama hästi hoida. Ka ühiskond on selles mõttes edasi arenenud, et kui 1990-ndatel oli rõhk sõnal kaitse, siis nüüd on see pigem koostöö."

Nimekiri täieneb ka jooksvalt. Samas peab Sitsi sõnul jälgima, et kaetud oleks kõik olulised teemad.

"Meie enda igapäevane elu-olu on väärt seda, et seda hoida ja sellele tähelepanu juhtida. Näiteks taluhoonete puhul tundus 1960-ndatel ja 1970-ndatel nii ekspertide kui ka meie kõigi jaoks, et need on ju täiesti tavalised, mistõttu läks toona tähelepanu kirikutele ja mõisatele. Lõi välja selline okupatsioonivõimu vastasus."

Kirikud ja mõisad said rohkem tähelepanu ning näiteks taluarhitektuuri on selles nimekirjas vaid Koguva küla Muhumaal ja igas maakonnas ka võib-olla üks-kaks objekti. Sits küsib, kas see peegeldab tegelikku pilti?

"Pilt peaks olema rohkem tasakaalus, et erinevatest perioodidest, erinevatest stiilidest parimad näited on kaitse all. Aga see ei tähenda alati, et on erakordsed näited, vaid võivad olla ka ka tüüpilised näited."

Palju topelt kaitsega objekte

Sits ütles, et nimekirju üle vaadates tuvastati palju topelt kaitsega objekte ja ka ülereguleerimist.

"Kaitse all oli kirikuaed, kirikuaia piirdemüür, kirikuaia väravaehitis, kokku kolm-neli objekti. Tegelikult moodustavad nad ühtse terviku. Teine näide, mis selle aasta lõpus sai otsuse, on sõjahauad. Need on samuti ülereguleeritud. Sõjahaudade kaitse seaduse järgi korraldab seda kaitseministeerium ja Eesti sõjamuuseum ning lisaks muinsuskaitseamet. Sellised topelt kaitsed lõpetasime sel aastal enam kui tuhande objekti puhul ära."

Järgmisel aastal keskendutakse väärtuspõhisele hindamisele. Enim vaidlusi ja kirgi tekitav osa sellest saab ilmselt olema mõisaehituspärand. 

"Aasta lõpus on valmimas õigeusu ehituspärandi näitel analüüs, et ka õigeusu ehitiste puhul on erinevatest perioodidest, erineva stiiliga objekte kaitse all. Milline neist peaks kindlasti olema riikliku kaitse nimekirjas, mida välja arvata ja sealsamas on ka ettepanekud, mida võiks mälestiste nimekirja juurde lisada.  Siin on päris ilmekas metoodika ja lähenemine, mida saab ka teiste liikide puhul kasutada. Järgmisel aastal ongi planeeritud, et enim vaidlusi või kirgi tekitav osa ehk Eesti mõisaehituspärand üle vaadata ja teha ettepanekud, mis sellest on riikliku kaitse osa, millise puhul tuleks kaitse lõpetada ja mida võiks juurde võtta."

Õigeusu ehituspärandi puhul rõhutas Sits, et see ei ole ainult üksikud õigeusu kirikud, vaid väga rikkalik pärand on ka Setomaa tsässonad ja vanausuliste palvelad. Ja neile tuleb tähelepanu pöörata.

"Kogu nimekirjade ülevaatamise mõte on see, et me tegeleksime sellega, mis on kõige olulisem. Riikliku pärandi nimekirjas võiks olla nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Et me ei pudistaks oma tähelepanu laiali, nii et igaüks saab natuke tähelepanu ja rahul ei ole keegi."

Nimekirja revideerimisel ei ole Sitsi sõnul eesmärk selle numbriline vähendamine. Sellest 26 000-st on 13 000 kunstimälestised ehk siis erinevates kirikutes olev vallasvara või kirikuvara. Oluline on, et nimekirjas oleks oluline pärand ja riik suudaks seda koostöös omanike ja omavalitsustega hoida, et ei oleks topelt kaitseid ja et andmed oleks korrektsed.

"Kui andmed ei ole korrektsed, on objekti omanikul keeruline aru saada näiteks arheoloogiamälestise puhul, kust võib kaevata veetrassi rajamiseks, kust ei või ja kus tuleb uuringuid juurde teha. Näiteks sellel aastal oleme maa-ameti kaardil täpsustanud üle 700 arheoloogiamälestise asukoha, kuna tänapäeva kaardid ja tehnilised vahendid on nii palju paremaks läinud kui nad 30 aastat tagasi olid. Nüüd saame neid paremini märkida ja omanikule teatavaks teha," rääkis Sits.

Valitsuse tegevusprogrammi järgi on 2026. aasta detsember tähtaeg, kui kultuuriminister tutvustab valitsusele inventuuri tulemusi.