Võib olla nii, et Siber ja sellele lähedased alad on osa Arktikast, unistuste maast, kus inimesed hoiavad kilde iidsest mõtlemise ja elamise viisist ning on õnnelikud mingil ürgsel moel.¹

Mul on algusest peale olnud aimdus, et põhjapoolsete soomeugrilastega seob midagi erilist. Meil on oma soome-ugri sugulastega kokkukõlav keel, aga võib-olla näeme isegi ühtemoodi unenägusid. Kujunes raskesti seletatav ja tõrjutav veendumus, et just seal põhja soomeugrilaste seas on leitav mingi eriline meeleline kaemus.

Meetodist

Esimesena käisin ma hantide juures. Alguses, enne sõitu, ei osanud ma neist midagi arvata. Mäletan, et peas olid kujutluspildid, kus hantide maa on tühi. Hiljem kuulsin, et teadmatust enne esimesele etnograafilisele välitööle minekut nimetatakse "mitte midagi teadmise meetodiks". Selle meetodi heaks küljeks võib pidada, et eelarvamused puuduvad, sa ei näe igal pool seda, mida tead juba a priori. Ma ei mäletagi, miks ma üldse arvasin, et Siberisse sõitmine on hea mõte.

Teadmatuse meetodi puuduseks on see, et alguses sa ei oska midagi teha, ei tea, kuidas käituda ega suhtuda. Õnneks selgus, et küttimise ja kalalkäikude vahepeal mitte midagi tegemine on hantide seas väga hinnatud praktika. Kultuuri sulandumine käis pikutamise ja unelemise kaudu.

Kobamise peale juhtus nii, et alguses kõik sujus. Handid võtsid meid kohe metsa kaasa, tuul viis kuuldused laiali ja naabrid tulid vaatama, kes on saabunud. Mu vanu katkisi pükse lapiti luigenahaga. Kõmpisime metsas mõned handi kilomeetrid, mis on uskumatult pikad. Nagu mulle hiljem pisut lugenuna selgus, on rännumehed juba XIX sajandil aina kurtnud nende soome-ugri verstade üle, mis lõppeda ei taha. Lebasime ja vaikisime.

Esimeselt retkelt naasnuna hakkasin ka Siberi-teemalisi raamatuid ja jutte lugema. Läbi tunnetatuna mõjusid Uku Masingu arutlused² sellest, et põhjarahvaste juttudes puuduvad kausaalsed seosed, et kohas, kus mõnda tegelast peaks tabama karistus, ei juhtu mitte midagi.

Ja loogilised paistsid ka Peeter Tulviste³ hantide ja nganassaanide seas läbiviidud psühholoogiliste eksperimentide tulemused, mis näitavad, et tsivilisatsiooni kibedate viljade hulgas on üks iseloomulikumaid süllogistliku mõtlemise teke. See tähendab, et kui alguses arvasid handid, et kell tiksub seetõttu, et ta on elus, siis pärast tehti neile selgeks, et see ei ole loogiline. Targemate inimeste jutt näis mulle korraga mõistuspärane ja unenäoline.

Kui ma handi kultuurist veel eriti palju ei teadnud, siis arvasin, et nad elavadki sellist muinasjutulist elu. Alles hiljem, mõne aasta pärast, hakkas mulle kohale jõudma, et nad viibivad siiski meiega samas maailmas. Handid hakkasid meilt nõutama raadioid ja videomakke, mida jaapanlased olid jaganud. Miilitski lootis, et töötame Ameerika luure või Jaapani salakaubavedajate heaks ja meil on hea kraami varusid, mida temagagi jagada.

Aga me ei olnud siis veel nii rikkad, et mõeldagi uurimistöö majanduslikule komponendile. Iseenesest pole varandusliku ebavõrdsuse likvideerimises etnograafi ja kohaliku elaniku vahel midagi halba. Ent alguses toitsid handid ikkagi meid, mitte vastupidi.

Uskusime, et iga hant teab seal midagi, mis näis tähtis, ja et lõpuks juhtub alati midagi head, kui oodata ja asjade käiku mitte sekkuda. Sa pead lihtsalt laskma tühjad päevad mööda.

Ükskord näiteks kõndisin ühe küla poole, paar kilomeetrit oli jäänud, hääletada ei olnud mõtet. Peatus mootorratas, hant näitas peaga külgkorvi poole. Istusin korvi, ta viis mind külla, keerutas mööda tänavaid ringi, peatus lõpuks mingi maja ees ja osutas vaikides ukse poole. Ka siis ei küsinud ma midagi. Läksin majja, seal juba ootasid mind inimesed, keda ma ei tundnud ega olnud iialgi näinud. Seega mitte midagi küsimise meetod toimis hästi.

Asjadest arusaamisest siinpool Siberit

Vahel oli Komimaal samamoodi. Ükskord jõudsime külla, kus me varem ei olnud kunagi olnud. Kõndisime ergavas suvepäikeses mööda liivast tänavat, otsisime elumärke. Eemal avanes värav, naisterahvas astus tänavale ja hõikas sulaselges eesti keeles üle küla: "Tere Eestimaa!" Taas selgus, et soomeugrilased teavad niisamagi, neile ei pea alustuseks seletama, kes sa oled ja mis keelt kõneled.

Soome-ugri rahvaste vaheline müstika müstikaks, aga olulisem küsimus on üksteise mõistmine. Komid põrgivad minu kallal kogu aeg, vahel naeravad mu artiklite üle, kuigi olen neid kirjutanud heas usus ja oma parema arusaamise järgi.

Näib, et mida aeg edasi, seda rumalamaks lähen. Seda on endale raske tunnistada, aga kes teab. Meie ühine veneaegne minevik jääb üha kaugemale, meie elukogemused hakkavad aina rohkem erinema. Kui vahetu side nõrgeneb, ei ole abi ka usust nõiduslikku kokkupuutepunkti, mis on ühendanud meie arusaamist maailma asjadest aastatuhandete vältel, olgu või mis.

Tihti on esmapilgul salapärased kogemused osutunud lihtsalt seletatavaks. Handi külas, kuhu mootorrattur mind vaikides sõidutas, toimus juhtumisi samal ajal rahvusvaheline töötuba, millest ma midagi ei teadnud. Hant viiski mind majja, kuhu välismaalased nendel päevadel kõik läksid. Meie näol Eestimaa saabumist komi külla tervitas aga Tartus õppinud kuulus komi kirjanik. Seega kummalgi juhul ei kestnud nõidusliku ärevuse moment eriti kaua.

Me võõrdume üksteisest üha enam. Ometi on ka asjaolusid, mis meid aeg-ajalt hoopis rohkem kokku seovad ning eeldatud kaugenemist tagasi pööravad. Soome-ugri suguluse ideoloogia aitas tükk aega vanu hõime taas kokku koguda. Keerulisematel ajaloohetkedel saab sellest aga ka ettekääne poliitiliseks tagakiusamiseks.

Nii oli see 1930. aastatel, kui inimesi vangistati ja tapeti soome-ugri sidemete hoidmise eest, nii on see ka praegu, kui soome-ugri liikumises näeb Venemaa vandenõu ja rahvusvahelisel poliitilisel väljal tegutsevad soome-ugri ühendused (koos paljude teiste Venemaa põlisrahvaste esindustega) on kuulutatud terroristlikeks organisatsioonideks.⁴ Kohati muutub soome-ugri unenägu košmaariks.

Käimasolev Venemaa valla päästetud sõda süvendab meie lahku kasvamist. Mõtted varjuvad ridade vahele, sõnad ei tähenda enam seda, mida nad tähistavad. Kraabime unustusehõlmast välja oma topeltmõtlemise oskused ja suhtleme soome-ugri sõpradega edasi.

Kõnelused komi jahimeestega

Poliitikast ega majandusest me ei räägi. See pole oluline. Nagu üks mu sõber ütles, on rubla kukkumisest palju tähtsam küsimus see, kas rästad rändavad talveks lõunasse või jäävad Komi metsa serva talvituma.

Kütid tahavad, et kirjutaksin teadusartikleid nii, nagu nemad jutustavad jahilugusid. Et lugejad ei saaks aru, kas jutt on tõsi või vale, ja pigem oleks soovitav, et lugejad satuksid eksiteele, mõistaksid valesti, sest niimoodi on palju lõbusam. Teadmise väljendamise vorm peaks olema kultuuriliselt tundlik, võimaldama siseneda mõistmisviisidesse sealse põliskultuurilise kogemusega kooskõlastatud moel. Hea oleks, kui lugeja ees seisaks kultuuriline väljakutse, et talle ei seletataks kõike otsesõnu ja lihtsalt lamedat tõde ette laotades.

Seega seisab meie ees salatsemise ja tõe kõnelemise maagiline vastuolu. Kütid tõtt rääkida ei tohi, aga vaikida ka ei tohi, sest mõlemal juhul kaob jahiõnn, kuna need käitumisviisid ei meeldi metsavaimudele. Ainus lubatud valik on keerutamine, nagu lühidalt ja lihtsalt väljendus mu sõber:

"Ükskord, kui jahile läksin, kohtasin oma pinginaabri isa, kes parajasti jahilt naasis. Küsisin, et mis ta püüdis. Pinginaabri isa vastas, et ei midagi. Aga ma näen, et kotis tal midagi liigutab. Pärast koolis pinginaaber rääkis, et isa püüdis musta polaarrebase."

Antud näide pole just maailma keerukaim, ent tähtis on, et udu ajades ei tohi liialdada, tõtt tuleb valetada väiksemaks. Uhkustajad ei meeldi teistele jahimeestele ega ka vaimudele. Kõige parem jutt on aga selline, millest aru ei saada, olgugi et vilunud kuulajad põhimõtteliselt teavad, millise algoritmiga öeldule läheneda.

Teaduslik uuring eeldab paraku teistsugust narratiivset strateegiat. Väited peaksid olema kontrollitavad, fundamentaalsed, loogiliselt lihtsad ja võimaluse korral siililegi selged. Postmodernistlik antropoloogia võimaldab ka rohkem mõistukõnet, ent mõistmine peaks siiski olema lõppeesmärk. Jahimeeste arust on aga ideaaliks mõistmatus.

Teadlasena olen seega pidevalt kahvlis. Kui valetaksin lugejatele või kirjutaksin teaduslikke töid nii, et nendest aru ei saada, siis meeldiks see küttidele, aga kolleegidele mitte üleliia.

Ja sama kehtib ka vastupidise võimaluse puhul. Kui kirjutan tõtt, avaldan uusi andmeid, on teised teadlased on rahul, aga jahimehed nurisevad. See on nende arust igav ja rumal. Keegi meist ei saa oma tunnetuslikku positsiooni täiesti vabalt valida. Kütte suunab loodususul põhinev hoiak, mind teaduslikkuse nõuded. Samal ajal peaks meie vahel kehtima teatud tasakaal ja kooskõla, ma ei tohi eirata komi kultuurikoodi, jäädes aga siiski truuks ka teaduslikkusele.

Kohtumised loomadega

Komi jahimehed õpivad tarkust loomadelt. Või kui just ei õpi, siis loomade keel on küttidel ikkagi käpas. Saaki võib kohale meelitada ahvatleva või väljakutsuva vilega, aga küsimus pole ainult häälitsustes. Jahimeeste seas laialt tuntud teema on karude komme puid kraapida. Sellest kõneles ka üks mu komi sõpradest:

"Karu teeb puudele märke. Igal karul on nii. Jahimees võib karu kahevõitlusele kutsuda, kui teeb kirvega oma märgid kõrgemale. Mul oli selline juhus. Karu tegi märgid jahionnile õige lähedale. Meie tegime kirvega oma märgi kõrgemale. Karu kraapis veel kõrgemalt. Meie raiusime veel kõrgemalt. Järgmisel aastal kraapis karu veel kord kõrgemalt, et näidata, et ta on peremees. Aga mina käisin sel aastal sealt läbi. Vaatasin, et kas ta tegi veel kõrgemale või ei teinud. Enam ei teinud."

Näib nii, et tõde on sellega, kes kraabib viimasena. Argumendid on samad, aga kes ulatub kõrgemale, on võitja. Samal põhimõttel võib ligi meelitada ka ronga. Selleks on vaja jahikuue varrukaid saputada ja tekitada linnu tiivasahina sarnane heli. Aga ahvatlemise asemel võib vaja olla hoopis karu heidutada, peletada ta küti jahirajalt eemale. Viimati esitatud näite puhul näis see välja tulevat küll.

Ükskord kirjutasin teadusartiklis, et jahimeeste arust arusaamatus on mõistmine. Retsensent (kes oli ühtlasi ajakirja toimetaja ega varjanud eriti oma identiteeti) teadis öelda, et olen naiivne, mulle valetati ja mina valetan, peaksin lähtuma hoopis retsensendi teooriast, kui tahan loota avaldamist.

Eelmine ajakirjatoimetus oli selle käsikirja juba tagasi lükanud kui küttide maailmapildi kohta mitte midagi ütleva. Et midagi akadeemilises maailmas tõeks pidada, peab see olema lähedane eelmiste teaduslike väidetega, mitte ühte kalduma metsas elavate inimeste maailmamõistmisega. Aga jahimehed arvavad ikkagi omamoodi ja naeravad, sest nende arust nii ei kirjutata, et laod otse lagedale selle, millest sul aimu on. Tõe võib jätta püüdmata nagu rammusa saagi, umbes nagu järgmises loos:

"Kaks korda on põder mulle ette sattunud. Lasin neil minna. Milleks loomi tappa? Ükskord läksin põhja poole. Koer ajas nende jälgi. Läksin sinna, seal lähevad kahekesi. Isane ja emane põder. Mul jäi nendeni viiskümmend meetrit. "No tere!" ütlen neile. Aga isapõder tegi läbi nina: "Nhh-nhh!" Aitäh ütles. Milleks neid häirida."

Meid seob loomade maailmaga midagi õudset ja loomad võivad meid sinna tagasi tõmmata, jagades meiega nälga ja hirmu.⁵ Komid kõnelevad, et kui lähed karujahile, pane voodi valmis, aga kui lähed põtra laskma, pane valmis kirst. Aga loomadega saab suhelda ka mitte midagi tehes ning kirst ei pruugi ilmtingimata vajalik olla. Ja üleüldse, kokkupuuted loomadega on pigem tavalised, seal puudub müstilise taju moment.

Kui mingi teadmine on käes, kuidas see siis välja ütlemata jätta? Või on vahetu etnograafiline tunnetus suuresti illusoorne? Kui tagasi vaatan, on kõik esitatud näited võetud mu esimeselt komi välitöölt. Võib-olla on nii, et lihtsalt sattusin kuhugi ja siis hakkasin arvama, et just seal on eriti iseloomulik tähendusrikkus. Kas mul tõesti vedas (ma ei olnud valinud välitööde paika suure teadlikkusega, ei võrrelnud seda muude võimalustega) või minu sattumus moondus tõe positsiooniks?