Hiljuti ilmus raamat "Meist vepslastest ja mitte ainult". Autoriks Alevtina Gongišt, vene keelest tõlkinud Madis Arukask ja ilmus teos kirjastuse Argo alt. Vepslased on eestlaste sugulasrahvad, nende keel on sarnane nii soome keelele kui meie võro ja seto keeltele. Vepslased elavad või õigemini elasid kolmes rühmas, mis nõukogude ajal olid omavahel järjest enam eraldatud. Alevtina on Karjala vepslane,

Mäletan, et küsisin Madiselt, kellele see raamat kirjutati. Madis siis ütles, et vepslastele. Kui lühidalt kokku võtta, siis Alevtina on üks neist vähestest vepslastest, kes unistab Vepsa riigist. Miks üks vähestest? Venemaa väikerahvad on aastasadu elanud nii Venemaa koosseisus kui ka venelastega kõrvuti ja enamik neist ei kujuta teistsugust elu ette.

"Meist vepslastest ja mitte ainult" on autobiograafiline raamat, kirjeldades seda, kuidas Alevtina elas koos lastega erinevates riikides (Venemaal, Soomes, Kreekas), kuni lõpuks leidis kodu Eestis. Väga olulised raamatus on mõttemõlgutused keele ümber. Keele oskamine, õigemini mitteoskamine on enamiku Venemaa väikerahvaste probleem. On rahvaid, näiteks sahha, tšetšeenid, dagestanlased, kes valdavas enamuses räägivad emakeelt, ent suurem osa Venemaa umbes 150 väikerahva liikmetest on juba mitu põlvkonda tagasi läinud üle vene keelele.

Just seda venestumist tunnetab Alevtina eriti valusalt ja kirjutab sellest oma raamatus palju. Lühidalt kokkuvõttes tahtsid vepslased saada venelasteks, sest muidu vaatavad venelased neile ülalt alla. Ja selline ülalt alla vaatamine pole meeldiv. Ma olen seda ise Venemaa eri regioonides näinud ja ma pakuks välja, et Venemaal pole mittevene rahva liiget, kes poleks vähemalt kordki oma elus kokku puutunud venelaste rassisimi ja ksenofoobiaga, üleoleva suhtumisega oma kultuuri ja keelde.

Sealt tuligi see, et paljud vepsa – ja mitte ainult vepsa – vanemad ei õpetanud põhimõtteliselt oma lastele nende emakeelt. Lihtsalt vältimaks seda, et lapsi koolis kiusatakse. Kusjuures ei kiusanud ainult teised lapsed. Mulle jutustas kunagi Sahhalini saarel üks nivh, kuidas kohalikus internaatkoolis oli 1960. aastail töötanud üks eriti sadistlik õpetaja, kes karistas lapsi nivhi keeles rääkimise eest sellega, et pani neile varvaste vahele paberitükke ja süütas need põlema.

Üks põhjus, miks Venemaa väikerahvad hakkasid vabatahtlikult loobuma emakeele rääkimisest, oli see, et neile tambiti kogu nõukogude aja pähe, et nende näol on niikuinii tegemist väljasurevate rahvastega. Ja lisaks veel mittevenelaste identiteetide folkloriseerimine. Mittevene rahvaste kultuuride etaloniks sai muuseumiidentiteet ehk traditsiooniline kultuur. Kui tahtsid olla vepslane, siis venelaste arvates pidid sa elama metsakülas, kandma rahvariideid ja kündma maad ning kasvatama koduloomi. Alevtina kirjutab sellistest jutuajamistest kohalike venelastega.

Kuna inimesed soovisid ning soovivad olla kaasaegsed, moodsad ja progressiivsed, siis üritati saada venelasteks. Vepslastel või udmurtidel on seda lihtne teha, tuli lihtsalt keelt vahetada. Selle eest burjaatidel või sahhadel oli sisuliselt võimatu peita oma asiaadi või tšetšeenidel kaukaasia välimust.

Venemaa president Vladimir Putin ütles nii kümmekond aastat tagasi, et Venemaal pole ükski väikerahvas välja surnud. See ei vasta tõele, selliseid rahvaid on kümmekond või enam. Aga ka paljud teised eksisteerivad suuresti rahvaloendajate statistikas.

Venemaal kipuvad venelased reeglina uskuma, et väikerahvad on mõttetud. Mis mõte on olla paarisaja või isegi paarkümne või isegi paarituhandelise rahva liige? Vot venelased, see on teine asi. Venelasi on üle saja miljoni, vene keelt räägib esimese keelena üle paarisaja miljoni, venelased on loonud suuri riike ja pidanud suuri sõdu, paneme juurde veel kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad ning saabki selgeks, miks venelane on olla uhke ja hää!

Seda venelaste suurust hõõrutakse mittevenelastele nina alla nii koolis, lasteaias kui ka tööelus. Ja muidugi etnilised anekdoodid, mille poolest vene folkloor on väga rikas.

Alevtina Gongišti "Meist vepslastest ja mitte ainult" on soovitatav lugemine kõigile, keda tahavad saada, mida tähendab olla teise sordi inimene omaenese kodumaal, kui suurem ja dominantsem venelaste mass peab sinu kultuuri heal juhul millekski madalaks, halvemal juhul eitab selle olemasolu üldse.

Ma olen Karjalas ning Jakuutias kokku puutunud arvamusega, et enne tööstuslinnade ehitamist olid sealsed maad "tühjad". Kui siis niimoodi arvamisele vastata, et kogu mets on ju vanu külavaremeid täis, siis kohmatakse "Ah, need vepslased, karjalased, jakuudid..."

Võtke see raamat ja lugege!