Läti piir ääres Paganamaal elav Marje Mürk on oma kodukohas tuntud seehuviline, kes ei jäta ka talvel seenel käimata.

"Ütleme nii, et hooaja algus oli paljutõotav, kui ta palju külma pidama ei jää – tuleb lörtsi, tuleb niiskust, siis need sametkõrgesed kasvavad ilusasti edasi, nii et lootust on. Olen täheldanud seenegruppides, et inimesed üha enam käivad talvel seenel ja leiavadki ja söövadki. On tutvunud selle seenega ja on rahul," rääkis ta.

Mis on aga talvise seenelkäigu eripära?

"Tasub otsida niiskeid pajurägastikke, kuhu normaalne inimene tegelikult ei lähe. Mida rohkem muda ja niiskust ja maha murdunud puid, seda suurem tõenäosus on seal näiteks sametkõrgeseid leida," kirjeldas Mürk.

Aga mükoloog Leho Tedersoo leidis Elva kandis talveseeni ja nii nagu on sügiseseentega, on ka talveseentega – kus neid on varem leitud, seal on neid lootus uuesti leida.

"Ilmselt võime kasvada madalatel temperatuuridel annab neile seentele konkurentsieelise. Üldiselt, kui tuleb umbes miinus 10 kraadi ja allapoole, siis viljakehad hävivad ja järgmise sulaga hakkavad moodustuma uued," selgitas ta.

Mükoloog soovitab talvel metsas jalutades hoolikalt ringi vaadata.

"Kui ma ikka seda seent näen natuke suuremates rühmades kui mõni üksik viljakeha, siis ma ikka korjan ära ja panen pannile. Soovitaksin, minge metsa ja hoidke silmad lahti. Sametkõrgesed on üsna hästi äratuntavad, tasub vaadata mitte ainult maapinnale, vaid ka näo kõrgusele," rääkis Tedersoo.