Peterkop: peaksime hoiduma juba normiks saanud kriisiaja valitsemismudelist

Peagi ametist lahkuv riigisekretär Taimar Peterkop ütles intervjuus ERR-ile, et riik peaks hoiduma juba normiks saanud kriisiaja valitsemismudelist, kus otsuseid tehakse kiiruga ja vähese info põhjal. Estlink 2 lõhkumine tõi tema sõnul välja probleemi, et kriisivalmiduses annab tooni konkureerimine ning ametkondade üksikult tegutsemine.
Teatasite juba suvel, et lahkute enne ametiaja lõppu ametist. Mida hakkate tegema nüüd, kui töö riigisekretärina läbi saab?
Ma veel ei tea. Mulle on tehtud mitmeid pakkumisi nii erasektorist kui ka avalikust sektorist. Ma mingid valikud, otsused olen enda jaoks teinud, aga lõplik tulemus ei sõltu ainult minust. Mul on paar liini töös ja eks näis, kuidas nendega läheb.
Seda, et te poliitikasse võiks minna, olete varem mitu korda eitanud, kas nii ka praegu?
Jah, poliitikasse ma ei lähe. Minus ei ole neid isikuomadusi, et olla efektiivne ja hea poliitik.
Viimasel ajal on nii mõnigi kõrge riigiametnik ja ka kõrge kaitseväelane läinud tööle erasektori kaitseettevõtetesse. Kas see on ka teie puhul üks võimalus?
Ma arvan, et see trend, et minnakse erasektorisse avalikust sektorist, on tervitatav. Juhid peaksidki vahetuma. Erasektorist tuleb ka avalikku sektorisse minna. Alles sel aastal alustas üks erasektorist tulnud tippjuht avalikus sektoris. See on ainult tervitatav. Ja see, et minnakse oma valdkondadesse, on ka paratamatu. Kaitse inimesed lähevad kaitsesse, energeetika inimesed lähevad energeetikasse. Pigem on see trend positiivne.
Enda tulevasi plaani ma ikkagi veel ei kommenteeri.
Järgmiseks riigisekretäriks tuleb Keit Kasemets, kellel võimaldas sellele ametikohale asuda hiljutine seadusemuudatus, millega kaotati nõue, et riigisekretäril oleks juriidiline kõrgharidus, mida Kasemetsal pole. Kuidas te kommenteerite seda kriitikat, mida on selle protsessi kohta tehtud, et peaminister politiseerib riigisekretäri ametikoha?
Riigisekretäri ametisse nimetamine on peaministri ainuisikuline otsus. Ja peaminister on ise seda kommenteerinud. Mina rohkem seda ei kommenteeri. Ja ma arvan, et mul ei ole ole kohane ka kommenteerida oma järglast. Pigem soovin talle ainult jõudu sellel keerulisel töökohal.
Aga on see riigisekretäri ameti politiseerimine?
Ma ei soovi kommenteerida seda protsessi. Siin tuleks siis põhjalikult kõigepealt avada terminid, et mis on politiseerimine jne. Ma arvan, et peaminister on oma selgitused ja seisukohad jaganud ja mul ei ole siin midagi lisada.
Minu poolest võib need terminid avada. Aga öelge, mida riigisekretäri ameti võimalik politiseerimine Eesti ühiskonnale ja demokraatiale kaasa tooks? Kas siis iga järgmine peaminister hakkab oma riigisekretäri kandidaati tooma valitsusse?
Ma arvan, et ei maksa siin ette rutata. Hinnang tasub anda tulevasele riigisekretärile tema tööst johtuvalt, mitte veel praegu.

Mis riigisekretäri peamised ametiülesanded on?
Kõige olulisem töö on toetada valitsust, tagada, et valitsuse töö toimib. See on kõige olulisem. Siis juhtida riigikantseleid. Riigikantselei ülesanne, kõikide muude asjade hulgas, on peaministri toetamine, samamoodi kogu valitsuse töö tagamine, alates planeerimisest, istungite läbiviimisest, nõupidamiste läbiviimisest kuni kommunikeerimiseni. Lisaks on riigikantseleil terve rida muid ülesandeid – julgeoleku koordinatsioon, Euroopa Liidu poliitika koordinatsioon, strateegiline kommunikatsioon, riigi sümboolika, tippjuhtide valimine jne. Riigisekretär juhib seda asutust, mis nende teemadega tegeleb. Lisaks on selliseid üksikuid projekte, mis antakse teinekord ülesandeks, olgu see siis Euroopa Liidu eesistumise läbiviimine, mida minu eelkäija väga hästi tegi, Eesti Vabariik 100 tähistamine, Narvast tanki ära viimine, mõne ministri kohta arvamuse kokkupanek, kui selleks vajadus on jne.
Kui ei teaks, mis ametit te praegu kirjeldasite, võiks arvata, et ka peaminister ise tegeleb nende asjadega.
Peaministri töö on kindlasti märksa laiem, peaministri töö hõlmab ikkagi kogu riigi juhtimist. Riigisekretär jah, toetab peaministrit, aga see ring küsimusi, millega riigisekretär tegeleb, on ikkagi suhteliselt kitsas. Peaministri töö on Eestis minu
hinnangul kõige raskem töö. Ma olen näinud kolme peaministrit. Just see teemade hulk, millega tuleb tegeleda, see vastutuse koorem, mida tuleb kanda. Nii et need ei ole üldse võrreldavad.
Kas riigisekretäri ametit võib siis võrrelda kuidagi asepeaministri või mingit sorti abipeaministri omaga?
Jällegi. Mida me nende terminite all mõtleme? Ma ei kasutaks selliseid nimetusi, need on eksitavad. Riigisekretäri ülesanne on ikkagi toetada ja juhtida seda asutust. Otsuseid teevad ikkagi poliitikud.
Kas riigisekretäri ameti olemus ja riigikantselei ise on nende aastate jooksul kuidagi muutunud või on õhus mingisugused muutuste tuuled?
Riigisekretäri töö olemus, ma arvan, et ei ole muutunud. Ajad on muutunud. Me elame kriisides. Kui mõni aasta tagasi kõlas ingliskeelne väljend permacrisis ehk et me oleme pidevas kriisis, siis nüüd öeldakse polycrisis ehk mitu kriisi on korraga käimas. Me elamegi kriiside ajastul. See on võib-olla muutunud. Väliskeskkond on toonud kaasa selle, et see töö iseloom on ka muutunud nii, et tuleb pidevalt kriisidega tegeleda. Varasemast me mäletame seda peenhäälestamise aega ja olid rutiinsemad ajad. Riigisekretäri töö nii väga ise ei ole muutunud. Endiselt tuleb tagada valitsuse töö. Ja sõltuvalt valitsuse
dünaamikast ning nendest poliitikutest, kes laua ümber on, on ka see riigisekretäri roll erinev. Ka minu roll erinevate valitsuste ajal on olnud erinev.
Aga jah, koalitsioonilepingus on kirjas, et riigikantseleid on plaanis reformida. See on õhus, aga mida see täpselt tähendab, seda ma ei oska kommenteerida.
Kui palju riigikantselei koosseis nende aastate jooksul muutunud on?
Sisuliselt on jäänud samaks, 155 inimest. See on 160 pluss ametikohta, aga seal on osa lapsepuhkusel osa välja roteeritud. Sisuliselt on see samaks jäänud. Aga mingid ülesanded on meilt ära läinud ja väga palju ülesandeid on juurde tulnud. Siis me oleme siin kärpinud. Nii et organisatsioon on tegelikult mõnevõrra muutunud. Juurde on tulnud just kriisivalmidust puudutavad ülesanded.
Te olite riigisekretär tõepoolest kolme peaministri ajal – Jüri Ratas, Kaja Kallas ja Kristen Michal. Kuidas te neid peaministreid võrdleksite?
Nagu ma ütlesin, peaministri töö on kõige raskem töö Eestis. See vastutuse koorem, mida kantakse, see avalikkuse tähelepanu ja nõudmised, mis on sellel kohal, on väga suured. Ja see teeb selle töö keeruliseks.
Kõiki neid kolme minu peaministrit, ja ma usun, et ka kõiki teisi, eelkõige iseloomustab see, et inimesed siiralt tahavad Eesti elu paremaks teha. Lähedalt peaministrit nähes keerulistes olukordades, võin ma kinnitada, et kõik on tegutsenud oma parimas teadmises ja tahtmises teha Eesti asja paremaks. Aga juhtimiskäekiri on loomulikult inimestel erinev. Võib-olla, mis oli Jüri Ratasel ja Kaja Kallasel ühist, oli selline vastutuse võtmine, et ise asjad ära teha. Kaja nimetas seda, et ahv maandub tema õla peale, aga lõpuks töö leiab ikka tegija üles. See vastutus sageli langes peaministrile.
Mismoodi see Kaja Kallase puhul täpsemalt välja nägi?
Kui mingi teema oli, siis oli alati julgust ja tahtmist, et ma nüüd teen ise selle ära. Võtame sellesama Narva tanki. Kaja ütles, et teeme selle ära, jagas ülesanded kätte, võttis valitsuse kokku, tegi otsused ära, ja siis ametkonnad viisid selle ellu.
Kristen Michal siis sellisel moel ei tegutse või?
Kristen on rohkem selline, kes paneb meeskonna tööle, delegeerib. Tema vaatab, et kõik ministrid teeksid oma osa. Sellist erinevust ma seal näen, just juhtimiskäekiri on erinev.
Nii et Kristen Michal oleks pannud Narva tanki teisaldamisega tegelema aktiivsemalt siseminister Lauri Läänemetsa?
Võib-olla tõesti, ma ei tea. See sõltub alati konkreetsetest inimestest, koalitsiooni dünaamikast. Aga kui võrrelda Narva tanki ja Pronkssõduri teisaldamist, siis seal anti ülesanne kaitseministrile see asi ära teha. Narva tankiga oli riigikantselei see keskne asutus, mis seda koordineeris. Ettevõtetega käis logistiline operatsioon kaitseväe toel, politsei tegi julgeolekuoperatsiooni, aga meie õmblesime selle suure pildi kokku.
Kui palju te täheldasite erinevate peaministrite ajal, ja siis olid ka erinevad valitsused, sellist erakondlike eesmärkide esikohale seadmist versus riigi ja Eesti ühiskonna huvide esikohale seadmist?
See ei ole nii mustvalge. Meie demokraatlik valitsemissüsteem ongi niimoodi üles ehitatud, et erakonnad esindavad mingit maailmavaadet, mingeid ideid, nendega tehakse kampaaniat, saadakse hääled, siis tullakse valitsusse, et need ellu viia ja sõlmitakse kompromisse. Mõned ideed on populistlikumad ja on ainult häälte kogumiseks mõeldud. Ja siis tuleb see realistlik olukord, kus on mingid asjad, mis vajavad ärategemist. Kunst ongi kõik see nii-öelda kokku õmmelda. See, kuidas need huvid on esindatud, läbi kaalutud ja leitakse mingi kompromiss, ongi ju kõige tõhusam valitsemisviis, selline kaasav demokraatia.
Kui hästi me seda teeme? Siin Eestis me võime olla rahulolematud, aga kui me muu maailmaga võrdleme, siis ma usun, et meil läheb täitsa hästi inimeste kaasamisega ja demokraatliku valitsemisega, eriti vaadates, millised on üldised trendid maailmas, autokraatia tuleb peale ja demokraatia taandub. Loomulikult on meil arenemisruumi.
Viimastel aastatel on just see kriiside aja valitsemismudel, et kiiresti teha otsuseid, saanud normiks. Kui vähegi võimalik, siis sellest tuleks hoiduda. Tuleks võtta rahulikult, asjad läbi arutada, kaasata kõiki osapooli, huvid läbi kaaluda ja kommunikeerida, et miks me midagi arvestasime ja miks me midagi ei arvestanud. Kus vähegi võimalik, tuleks tempot maha võtta ja mitte arvata, et see kriiside aja valitsemine, kus otsuseid tuleb teha vähese info pealt hästi kiiresti, ongi uus normaalsus ja ainult niimoodi tulekski teha asju.

Seda etteheidet on tehtud küll, ka vaadates valitsuse pressikonverentse, et ministrid viitavad tihti oma tööst rääkides erakonnale, mitte ministeeriumile. Kas selline punktivõistlus võib kuidagi ikkagi ka tõhusat riigijuhtimist pärssida? Kas ta võib pidurdada äkki valitsuse kui ühtse meeskonna sünergiat?
Nojah, aga see on ka paratamatus. Erakonnad vajavad seda tähelepanu, nad elavad sellest, saavad hääli selle järgi, nad peavad ennast esile tõstma. Jah, hea juhtimistava on see, et neid, kes on kõige rohkem tööd teinud, tunnustada ja tänada selle eest. Võib-olla tõesti sageli ministeeriumi ametnikud, kes on suure töö ära teinud, ei saa üldse kiita, vastupidi – neid ainult kirutakse, et nad seal on.
Ametnikud on liiga demoniseeritud Eestis?
Jaa, absoluutselt. See on selline mugav konjunkturistlik viis, et saab kedagi jälle sõimata.
On nad vahel kriitika ka ära teeninud?
Ametnikkond on umbes sama, nagu ma räägiks ajakirjanikest üldiselt, et ajakirjanikud on head või ajakirjanikud on pahad. Me ei saa rääkida nii. Tuleb alati võtta konkreetne isik, konkreetne väljaanne, konkreetne juhtum ja siis seda kritiseerida. Ametnike puhul samamoodi. Kindlasti on inimesed erinevate võimetega, kuskil on toimekamad, kuskil vähem toimekamad. Mõni on oma eluetapis võib-olla jõudnud sellisesse kohta, kus ta on väga frustreerunud ja enam ei jaksa panustada, aga selle põhjal ei ole mõtet teha üldistusi kõikide teiste kohta.
Mina ütlen, et enamik ametnikke, kellega mina kokku puutun, on väga pühendunud inimesed, kes töötavad Eesti heaks. Kui me vaatame kasvõi tippjuhtide pühendumust, hindame, viime küsitlusi läbi, siis peamine motivaator, miks Eestis avalikus sektoris tippjuhid töötavad, on see, et teha midagi Eesti jaoks ära. See on peamine põhjus, miks tullakse tippjuhiks riiki.
Kindlasti on neid üksikuid juhtumeid ja siis tulebki neid üksikuna käsitleda, aga niimoodi laia pintslitõmbega öelda, et kõik ministeeriumi ametnikud on mõttetud, koondame nad ära, see ei ole kvaliteetne diskussioon.
On kõlanud selliseid väljendeid nagu ametnikkonna ringkaitse või siis ametnikkond pidurdab mingi ministri poolt ellu kutsutud protsessi ja läheks aastaid, et sellega kuhugi jõutaks. Mis te selle kohta ütlete?
Kahtlemata on mingid huvigrupid, kes sageli ei pruugi kaasa töötada. Aga siis neid tulebki juhtida. Meil on samamoodi mingid initsiatiivid, mida meie siit majast oleme käima tõmmanud, mis ei saa igalt poolt ühesugust toetust. Ühe ministeeriumi ametnikud töötavad ka teise ministeeriumi ametnikele teinekord vastu. Aga kui nüüd rääkida, et ametnikud töötavad ministrile vastu ja sellele ministrile, kes neid juhtima peaks, siis jah, sellist asja ei tohiks olla.
Aga seda on olnud?
Kindlasti on. Minister juhib ministeeriumit, ametnikud ministeeriumis töötavad ministri jaoks.
Kui lai see probleem on?
Ma arvan, et see on juhtimisprobleem, mis on suhteliselt kitsas ja see sõltub eelkõige ministri kui juhi kvaliteedist.
See probleem ei ole läbiv?
Ei. Ametnikud ootavad, et minister neid juhiks. Ma tsiteerin ühe hea sõbra isa, et inimesed ei järgne inimesele, inimesed järgnevad ideedele. Kui sul on head ideed, inimesed saavad ennast teostada, siis seda ainult oodatakse, sellist juhti ainult oodatakse. Aga probleem on siis, kui minister on saamatu juht, ta ei suuda ametnikke tööle panna. Siis tekib seal mingi vastumeelsus. Kui tuleb minister, kes lubab kõigil pead maha võtta... Ma olen kuulnud ka ühe ministri suust sõnu, et ta laseb oma ametnikel põlved läbi. Kui sa kasutad sellist retoorikat, siis sa ei saagi eeldada, et need inimesed hakkavad sulle järgnema, sinuga kaasa töötama. Siis tekivadki konfliktid.
Siis oli EKRE valitsuses, kui te neid sõnu kuulsite?
Jah.

Kui tõhusalt Eesti riik praegu toimib?
Kui me vaatame OECD edetabeleid teiste riikidega võrdluses, siis võib kindlalt väita, et me oleme tõhusalt juhitud riik. Aga subjektiivselt võib alati rahulolematu olla. Kuna ajad on keerulised ja väljakutseid on palju, siis rahulolematust on rohkem, kui me oleme ära teeninud.
Kui palju te siin üleval arvestate ühiskonna meeleolusid ja vastuvõttu erinevatele otsustele?
Absoluutselt arvestame. Me ju mõõdame ühiskonna tunnetust perioodiliselt ja avaldame neid tulemusi. Valitsus saab iga kahe nädala tagant ülevaate, et mis toimub meie ühiskonnas, mis toimub meediaruumis meie riigitunnetuse uuringust. Loomulikult see läheb korda. Nagu ütleb meie "Julgeolekupoliitika alused", siis ka julgeolek algab sidusast ühiskonnast.
Samas kõiki otsuseid selle baasil teha vist ei saa?
Kõiki otsuseid ei saa. Selge see, et kasvõi need maksutõusu otsused olid väga valusad. Aga otsused tuli teha ja teha tuli kõige vähem halb otsus. Teine võimalus oleks olnud lasta riigi rahandusel allamäge minna ja mõne aasta pärast olla sellises olukorras, nagu Kreeka oli kümmekond aastat tagasi.
Konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp, kes saab siit majast ka päris korralikult nuuti, ütleb, et maksutõusud tegelikult kaasa ei aita, nad ei lase Eestil sellest majanduslanguse august välja tulla.
Ma ei ole majandusekspert.

Te võite oma arvamust nüüd avaldada, kui olete lahkuv riigisekretär. Vaba inimene sisuliselt.
Vaba arvamust ma saan avaldada siis, kui ma olen sellest ametist juba täitsa prii, praegu ma olen veel ametis. Ma tegelikult juba vastasin selle ära. Neid otsuseid oli vaja teha. Meil on ühelt poolt väga keeruline julgeolekuolukord, meil on väga keeruline majandusolukord ja siis sa pead leidma sealt kuidagi selle kuldse kesktee. Ma siiralt usun, et see valitsus leidis õige tasakaalu. Sest kaitsevägi ju küsib veel rohkem ja ka siseturvalisus küsib veel rohkem. Ka Donald Trump küsib veel rohkem.
See jääb ju tegelikult normiks aastateks. Jutt sellest, et see nii-öelda lai julgeolekumaks on ajutine meede, ei pruugi olla päris õige.
Me peame olema valmis tõesti, et see vastasseis jääb pikaks ajaks. Aga kui see režiim (Vladimir Putini režiim - toim.) lõpuks kokku kukub, siis kaob ka see vajadus ära.
Kas ikka kaob? Valvsust ei saa ju võtta maha, isegi kui osa Lääne-Euroopa riike või mõned poliitikud nendes riikides seda juba pikisilmi igatsevad. Aga see on ju sinisilmne unistus.
Jah, olen nõus. Seda, et Venemaa kuidagi muutuks heaks, Eestis keegi ei arva. Ma olen nõus sellega, et need kohustused jäävad meile pikaks ajaks.
Reaalsus on ju see, et kunagi ei tea, millal meie idanaabril, ka pärast režiimivahetust, agressiivne pool jälle välja võib lüüa.
Jah. Probleem ei ole ühes inimeses või mõnes inimeses, vaid eliit on nii läbi imbunud sellest ideest ja sellega tuleb arvestada, et see ei kao kuhugi.
Aga kärped. Neid on ka kritiseeritud ja just selle nurga alt, et jutt on olnud suur, aga tegelikult ei ole tõhusal viisil kärpeid suudetud ellu viia. Siis tekitas imestust, kuidas valitsus leidis gaasijaama Narva rajamiseks justkui diivani alt 100 miljonit eurot. Millest see meile räägib?
See räägib meile sellest, kuidas me paugutame puusalt ja ei süvene. Kõik need, kes lugesid riigieelarve seletuskirja, seda on küll palju, sadu lehekülgi, nägid, et juba sissejuhatavas osas on see 100 miljonit Eesti Energiale mainitud. Kõik, kes lugesid, teadsid, et see seal on. Need, kes ei lugenud, ei teadnud.
Aga seda, et kuskilt eelmiste aastate eelarvetest on raha kasutamata jäänud ja seda üle toodud järgmisesse eelarvesse, on juhtunud küll. Kas see on ebatõhus eelarveraha kasutamine? See on justkui ressurss, mis kuskil on olemas, aga mida riik mingite kriitiliste asjade lahendamiseks ei kasuta.
Need põhjused on erinevates kohtades erinevad. Üldiselt on jah nii, et kui mingit raha ei jõuta sel aastal ära kasutada, siis see kasutatakse lihtsalt järgmisel aastal ära. Näiteks mingid hanked venivad, midagi vaidlustatakse. Näiteks mõni aasta tagasi tegi Kaja Kallase valitsus rahasüsti, et tõsta meie küberturvalisust ja need ettevõtted, mis neid teenuseid pakkusid, et küberturvalisust tõsta, ujutati äkki rahaga üle, nad ei suutnud nii palju teenust pakkuda ja siis see raha kasutamine venis neil. Ei teinud mõne kuuga seda tööd ära, vaid läks üle aasta, et kõik need projektid saaks tehtud. Selliseid näiteid tulebki vaadata. Reeglina on ehitused, mis alati venivad, teinekord lähevad kallimaks. Ja sellepärast kantakse raha üle, aga mingitel hetkedel on jah see, et me ei oska planeerida.
Kuidas teie Aivar Sõerdi lõppematut kriitikat tegevuspõhisele eelarvele kommenteeriks?
Jällegi, ma jääksin oma liistude juurde. Eelarve teemadel on Aivar Sõerd ja paljud teised minust märksa targemad. Nad on kõik juba ära öelnud, mul ei ole siia midagi lisada.
See intervjuu on küll lõppemise toonis, aga päris vabaks te sellest ametist veel saanud ei ole. Seda on ka teie vastustest tunda. Kui ma praegu küsiks, milline on teie maailmavaade, siis kas te sellele küsimusele vastaksite?
Jaa, absoluutselt. Ma olen liberaal varvastest kiilaka pealaeni. Mitte selles mõttes liberaal, et ma oleks just Reformierakonna pooldaja, aga ma päriselt usungi isikuvabadustesse. Ma kasvatan oma lapsi nii, et nad ise peavad vastutust kandma. Juba esimesest klassist mina ei paki lapse koolikotti, ta ise pakib, saab pidevalt märkusi, et tal ei ole õiged asjad kaasas. Niimoodi peabki õppima. Ma olen lihtsalt kuidagi läbi imbunud sellest, et inimene peab ise enda eest vastutama. Võib ka öelda, et ma olen luterlane, selles mõttes, et oma töö ja tegemistega saan ma õndsaks, mitte keegi teine ei tule ja ei tee minu eest asju ära. Erinevate sõnadega ma võin seda kirjeldada, aga siin võiks täitsa lauldes öelda "meist enestest kõik, kas hea see või paha".

Mida peate riigisekretärina oma suurimaks saavutuseks?
Ma ei oskagi ühtegi asja eraldi välja tuua. Ma arvan, et see kriiside aja üle elamine. Ma ise usun, et Eesti on hästi hakkama saanud. Covidiga saime hakkama kahe peaministri ajal. Me suutsime neid toetada tõhusalt. Kui peaminister oli juht, siis riigikantselei oli tema staap. Ukraina sõjaks valmistusime juba pool aastat varem, enne kui see sõda eskaleerus, hakkasime tegevuskavasid koostama ja olime valmis, nägime, mis tuleb. Eesti suutis seetõttu kiiresti teha otsuseid nii rahvusvaheliselt kui ka siseriiklikult. Ma tuletan meelde, et 20. jaanuar 2022 tegi valitsus otsuse panna 380 miljonit nii sõjalisse kaitsesse kui ka laiapõhjalisse riigikaitsesse. Me olime valmis. See kriisideks valmisolek kindlasti.
Ka riigikantselei on näidanud ennast heast küljest. Mul on väga hea meel töötada just selliste inimestega, nagu siin on. Kõik need kriisid, mis ma rääkisin. Aga ka laiemad väljakutsed, mis riigi ees on. Me oleme väga väike organisatsioon – 155 inimest – kes tegeleb väga paljude teemadega. Aga kui on vaja olnud, oleme end kokku võtnud erinevatel keerulistel teemadel, oleme koordineerinud rohepöörde läbiviimist, millest nüüd on muidugi sõimusõna saamas, Savisaare matused korraldanud, Narvast tanki ära viinud. Kogu aeg on vaja olnud teha, kas midagi üksikut konkreetset või suuremaid asju. Selle seltskonnaga, kes siin töötab, on koos väga äge neid asju teha.
Kuhu te selle valitsuse tööplaaniga jäite? Pool aastat ametis olnud valitsuses pole tööplaanis veel kokku lepitud.
Meie poolt on see ammu valmis, see ootab otsustamist. Sel nädalal äkki valitsus otsustab ära.
Riigikantselei oli põhiline, mis koroonaajal valitsuse meetmeid koordineeris. Kui te tagasi vaatate, siis kuidas te hindate neid piiranguid ja otsuseid, mis Eesti inimestele ja ühiskonnale tol ajal osaks said? Kas tagasivaates oli kõik põhjendatud?
See oli keeruline aeg. Üks oli see viirus ise. Kinni jooksis ka meie tavaline valitsemine. Esimese laine ajal ikkagi valitsus ja terviseamet ei suutnud ühte jalga käia. Kui sul tekib valitsuse ja ametkonna vahel konflikt, siis see kindlasti ei aita kaasa. Aga suures plaanis ma arvan, et saime hästi hakkama. Tagasivaatavalt oleks võinud mõnes kohas võtta veel paindlikumalt. Vaktsineerimine – ma arvan, et seal me põrusime. Oleks saanud teha paremini ja läbi selle, kui oleks olnud rohkem vaktsineerituid, oleks saanud ka ühiskonda kiiremini avada.
Kas vaktsineerima oleks pidanud kiiremini ja rohkem inimesi?
Vaktsineerima oleks pidanud õigesti sihitatult, nii et meil ei oleks tekkinud seda vastuseisu hiljem. Alguses meil oli puudu ja siis mingil hetkel inimesed ei tahtnud enam. Siis me oleks saanud lihtsalt ühiskonna kiiremini avada. Aga jällegi, võrreldes teiste riikidega me olime suhteliselt leebed. Me olime suhteliselt avatud. Mina sattusin töökohustuste tõttu käima teistes riikides koroona ajal ja meie piirangud olid ikkagi suhteliselt tagasihoidlikud, mõistlikud. Üle 70 asja jõudis kohtutesse ja valitsus on kõik asjad võitnud. See tähendab, et ka kohus on tagantjärele hinnanud, et need piirangud olid õiguspärased.
Viimaseks kriisiks, millega pidite ilmselt tegelema, saab pidada seda naftatankeri kündmistööd Soome lahes. Kuidas te seda veel praegu värskena meenutaksite? Kas valitsus oli ikkagi täpselt sellisel moel selleks valmis, oli valmis reageerima ja reageeris adekvaatselt, nagu see avalikkuse ette praegu on jõudnud?
Jaa, absoluutselt. Ma selles üldse ei kahtle, et meil see tegutsemisvalmidus on olemas, oli siis olemas. Kuna laev oli Soome majandusvööndis, siis tulenevalt
rahvusvahelisest õigusest ja riikidevaheliselt arusaamast, oli see operatsioon soomlaste vedada. Lihtsalt olles seda mitu korda ka varem näinud, siis ma olen kindel, et seonduvate asutuste valmidus reageerida oli olemas ja on olemas. Samas igast kriisist tuleb õppida, tuleb parendada asju. Ka siit tuleb õppida. Meil hästi tugevalt on ikkagi see silodes (silotornides - toim.) toimetamine sees. Et siseministeeriumi valitsemisala näeb, et kõik laevad peavad neil olema, eriüksused peavad neil olema ja siis reageeritakse ühes valitsemisalas. Kaitseministeerium näeb jälle, et et me teeme seda sõjalise kaitse raamistikus – laevad neil, eriüksused neil.
See on ka välja toonud sellise põhimõttelise probleemi, mis meie kriisivalmiduses on, et me ikkagi ehitame neid silosid. Me peaksime rohkem tegelema silodeülese ühise planeerimisega, ühiselt valmistumisega. Selle jaoks on meil ka kaua tehtud valmisoleku seadus. See seadus just sellist kultuuri edendab, et me teeme asju ametkondade üleselt. Et ei ole nii, et tsiviilplaneerimine, sõjaline planeerimine on eraldi nurkades. Seda see kriis minu jaoks järjekordselt ilmestas, et see suhtumine vajab veel tööd.

Milline kriis Eestit ja ka riigikantseleid, valitsust kõige rohkem proovile pani?
Koroona kahtlemata, see oli lihtsalt nii pikk. Inimesed olid läbi, sageli töötati seitse päeva nädalas, inimesed olid magamata, olid väsinud. Kogu see teadmatus, stress. Ja see kestis ju aastaid lõpuks. Sellega tuli kohaneda. Ma arvan, et see on siiamaani olnud kõige keerulisem.
Kas see, et riigiametite töötajad suures osas siiamaani kodukontorites tööd teevad, on veel õigustatud või see töö kvaliteeti ei mõjuta? Kas oleks vajalik ikkagi kontoris tööd teha?
Siin ei ole ühtset vastust. Meie majas ka need, kes tegelevad julgeoleku teemadega, nendel ei olegi võimalik kodus töötada, nad peavad töötama turvalises keskkonnas, nemad peavad igal juhul kogu aeg siin olema. Teiseks on see, et valitsus reeglina on kogu aeg füüsiliselt olnud kohal, nii et siis oleme ka meie kohal olnud. Minu jaoks isiklikult see koroonaaeg ei möödunud kodus töötades, ma olin ikka siin enamuse ajast. Aga üldiselt rääkides, siis tulebki töö iseloomust ja organisatsioonidest lähtuvalt leida õige tasakaal. Kui koroonat polnud veel silmapiirilgi ja kui mina juhtisin riigi infosüsteemi ametit (RIA), siis oli juba selline hübriidne töövorm. Kui sul olid ikkagi väga head IT-mehed, siis sa võimaldasid neile ka paindlikku tööaega. Kõige olulisem on, et inimene oleks
produktiivne ja seetõttu tuleb tagada, et töötaja oleks hästi motiveeritud. Ja kui ta on kõige paremini motiveeritud, on tulemused, on mingi väärtusloome, tema saavutusvajadus on rahuldatud ja ta suudab seda koduse tööga teha, siis ei ole vahet. Ühe vitsaga kõiki lüüa ei saa, et nüüd kõik tagumikutunde tegema kontorisse. Pigem tuleb mõistlik tasakaal leida. Inimesi juhitakse ikkagi mitte sellega, et sa istud seal tooli peal, vaid läbi tulemuste saavutamise, saavutusvajaduse rahuldamise. See vast on kõige olulisem motivaator. Siis ei ole vahet, kus seda tööd tehakse.
Tulen lõpuks veel riigikantselei rolli muutumise ja Keit Kasemetsa töölevõtmise juurde tagasi. Siin ikkagi on kriitikud ja oponendid, aga ka tavalised inimesed avaldatud sellist kartust, et kas see riigikantselei rolli muutumine võib tähendada seda, et ministeeriumitelt võetakse rohkem pädevust ära, see koondub riigikantseleisse, kus hakataksegi siis rohkem otsuseid tegema. Ja riigisekretärist saabki politiseeritud asepeaminister. Praegu on ühiskonnale jõudnud sellised signaalid, et midagi justkui ei ole õige. Et peaminister justkui muudab seadust sellisel viisil, et sillutada oma kamraadi ametikohale teed. See ei jäta head muljet, isegi kui kõik on korrektne. Aga riigivalitsemine, nagu me teame, peab mitte ainult olema korrektne, vaid ka näima korrektne. Hoidusite seda küll kommenteerimast, aga mida te ütlete ühiskonnale või inimestele, kellel eelpool nimetatud hirmud või kahtlused on?
Ma arvan, et ühiskond võiks võtta rahulikult. Meie institutsioonid on nii tugevad, et sellist muutust, et tekiks meile nii-öelda peaministeerium, ei saa mõne personalivalikuga teha. See ikkagi eeldab tugevamat, kogu poliitilise valitsemissüsteemi muutmist, mis meil praegu on, et ministrid juhivad ministeeriumi ja vastutavad teemade eest. Ma võtaks rahulikult ja vaataks tegude pealt, mitte nende sõnade pealt, mis üles köetakse.
Ma lõpetuseks ütleks, et meil seda hüsteeriat kuidagi väga kergekäeliselt köetakse üles. Võiksime kõik aru saada, et selles keerulises olukorras, kus me oleme, on niikuinii ärevust palju. Majanduses on keerulised ajad, aga isegi vist konjunktuuriinstituut ütleb, et läheb paremaks. Julgeoleku vallas jah, keerulised ajad ettenähtavas tulevikus ka jäävad.
Seda ärevust on nii palju, et me ise ei tohiks seda juurde kütta. Kui ma lihtsalt vaatan seda avalikku debatti, siis ma kutsuks üles kõiki natuke rahulikumalt võtma kõikides teemades.
See nii-öelda hüsteeria on osa vabast ja demokraatlikust ühiskonnast.
Hüsteeria ei ole.
Teie nimetate hüsteeriaks, aga need inimesed, kes seda väljendavad, nemad võib-olla seda hüsteeriaks ei nimeta.
Aga minu meelest see on läinud üle piiri. Kui ma vaatan neid teemasid... EKA (Eesti Kunstiakadeemia - toim.) otsustas Iisraeli professoriga koostöö lõpetada või mis on aastavahetuse programm ERR-is, kuigi ma ise seda saadet ei näinud, siis need ei ole nagu väärt, et selline vaht üles kloppida. Me kisume pisiasjadest üles sellist tüli. Me ei tohiks seda teha, vastupidi, me peaksime teadlikult võtma, et hoiame nüüd oma energiat oluliste teemade jaoks, vaidleme seal ja need pisiasjad võiks tasakaalukalt märkida ära, et kas see ikka oli kõige mõistlikum. Aga öelda, et nüüd meie lapsed lähevad hukka selle tõttu, et rahvusringhääling
näitas midagi või et EKA-s töötavad natsid, kuna otsustati ühe Iisraeli professoriga koostöö lõpetada, siis see läheb üle piiri. Sellises olukorras me peaksime mõtlema oma ühiskonna tervisele rohkem. See on meie kõigi töö, et seda sisemist sidusust hoida, sest kui rasked ajad tulevad, siis me muidu lihtsalt
oleme lõhki ja me ei saa hakkama nendega.

Toimetaja: Aleksander Krjukov